“AGA KUI peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama. Aga keskööl kostis hüüd: “Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!” Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid.” (Matteuse 25:5-7) Ltu 307.1
1844. aasta suvel avastasid adventistid vea oma varasemas prohvetlike perioodide arvestuses ning korrigeerisid seisukohta. Taanieli 8:14 kirjeldatud 2300 päeva, mis usuti ulatuvat Kristuse teise tulekuni, oli arvatud lõppevat 1844. aasta kevadel, kuid nüüd mõisteti, et see periood kestis sama aasta sügiseni, ning adventistide mõtted keskendusid sellele hetkele kui Issanda ilmumise ajale. Selle aja kuulutamine oli järjekordne etapp pulma tähendamissõna täitumises, mille kohaldumist adventistide kogemusele oli juba selgelt mõistetud. Ltu 307.2
Nagu tähendamissõnas kõlas teade peigmehe lähenemisest keskööl, nii ka selle täitumisel, 1844. aasta kevade, mil arvati algselt 2300 päeva lõppevat, ja 1844. aasta sügise vahel, mille kohta leiti hiljem, et see periood lõppeb tegelikult siis, lasti kõlada hüüd täpselt Pühakirja sõnadega: “Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!” Ltu 307.3
Liikumine tuhises üle kogu maa nagu tõusulaine. See levis linnast linna, külast külla ja kaugetesse maakohtadesse, kuni Jumala ootav rahvas oli täielikult äratatud. Selle kuulutuse ees kadus fanatism nagu varahommikune härmatis enne päikesetõusu. Taaskord leidsid usklikud oma koha ning lootus ja julgus elustas südant. Ltu 307.4
Töö oli vaba neist äärmustest, mis ilmnevad alati seal, kus inimlik vaimustus on ilma Jumala Sõna ja Vaimu kontrolliva mõjuta. See meenutas oma olemuselt neid alandumise ja Issanda poole pöördumise aegu, mis järgnesid vanas Iisraelis Issanda sulaste noomivale kuulutusele. Sellel olid tunnused, mis tähistavad Jumala tööd igal ajastul. Polnud suurt vaimustust, vaid pigem südame läbiuurimine, patu tunnistamine ja maailma hülgamine. Ahastavate inimeste hingekoormaks oli ettevalmistus Issandaga kohtumiseks. Palved olid püsivad ja pühendumine Jumalale täielik. Ltu 307.5
Keskööhüüdu ei saatnud mitte niivõrd tõendus, kuigi Pühakirja tõendid olid selged ja lõplikud, vaid sellega kaasnes liikumapanev vägi, mis puudutas südant. Ei olnud mingeid kahtlusi ega kõhklusi. Kristuse võidukal Jeruusalemma sisenemisel kogunesid Õlimäele inimesed, kes olid tulnud maa kõigist paigust pühadele, ning Jeesust saatva hulgaga ühinedes said nad hetkest inspiratsiooni ja lasid koos teistega kõlada hüüdel: “Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!” (Matteuse 21:9) Samamoodi tundsid adventistide koosolekutele tulnud uskmatud — mõned uudishimust, mõned vaid pilkama -, kui veenev vägi oli kuuldud sõnumil: “Ennäe, peigmees tuleb!” Ltu 308.1
Sel ajal oli usk, mis tõi palvele vastuseid, usk, mis sai tasutud. Nagu vihmahoog janusele maale valati armu Vaim välja tõsistele otsijatele. Need, kes lootsid peagi seista Lunastaja palge ees, tundsid pühalikku rõõmu, mis oli sõnul väljendamatu. Püha Vaimu pehmendav, alistav vägi sulatas südame, kui Jumala au voogas nagu laine laine järel üle ustavate usklike. Ltu 308.2
Hoolikalt ja pühalikult lähenesid sõnumi vastuvõtnud ajale, mil nad lootsid kohata oma Issandat. Igal hommikul tundsid nad, et nende esmane kohus on kindlustada endale tõendus, et Jumal on nad vastu võtnud. Nende südamed olid lähedases ühenduses ning nad palvetasid palju üksteisega koos ja üksteise eest. Nad kohtusid sageli eraldatud paigus, et Jumalaga suhelda, ning väljadelt ja metsasaludest tõusid eestpalve hääled taeva poole. Päästja heakskiidu kinnitus oli nende jaoks vajalikum kui igapäevane toidus ja kui nende mõtteid varjutas miski, ei puhanud nad enne, kui see oli minema pühitud. Kui nad tundsid andestava armu tunnistust, igatsesid nad näha Teda, keda nende hing armastas. Ltu 308.3