Kuid taas oli määratud neil pettuda. Oodatud aeg möödus ja Päästja ei ilmunud. Vankumatu usaldusega olid nad oodanud Tema tulekut ning nüüd tundsid nad end nagu Maarja, kes Päästja hauakambri juurde tulles leidis selle tühja olevat ja hüüdis nuttes: “Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.” (Johannese 20:13) Ltu 309.1
Aukartus ja hirm, et kuulutus võib õige olla, oli uskmatut maailma mõnda aega ohjeldanud. Pärast aja möödumist ei kadunud see kohe, nad ei söandanud pettunute üle võidurõõmu tunda. Aga kui Jumala viha märke polnud näha, said nad oma hirmudest üle ning jätkasid etteheidete tegemist ja pilkamist. Suur seltskond, kes oli väitnud end Issanda peatset tulekut uskuvat, ütles usust lahti. Mõnedel, kes olid väga kindlad olnud, oli au nii tõsiselt haavatud, et nad soovisid maailmast põgeneda. Sarnaselt Joonaga kaebasid nad Jumala peale ning otsustasid pigem surra kui elada. Need, kes olid rajanud oma usu teiste arvamusele ja mitte Jumala Sõnale, olid nüüd valmis taas oma vaateid muutma. Pilkajatel õnnestus nõrgad ja arad oma ridadesse võita ning ühiselt kuulutasid nad kõik, et nüüd ei saa olla enam mingit hirmu ega ootust. Aeg oli möödas, Issand ei olnud tulnud ja maailm võis tuhandeteks aastateks samasuguseks jääda. Ltu 309.2
Tõsised siirad usklikud olid Kristuse nimel kõigest loobunud ning olid olnud Temaga enneolematus läheduses. Nad olid, nagu nad arvasid, andnud maailmale viimase hoiatuse ning, lootes peagi saada oma jumaliku Õpetaja ja taevainglite seltskonda, suurel määral uskmatust rahvast eemaldunud. Nad olid tuliselt igatsedes palvetanud: “Tule, Issand Jeesus, ja tule kiiresti!” Kuid Ta ei olnud tulnud. Nüüd oli elu murede ja probleemide raske koorma taas õlgadele võtmine ning pilkava maailma mõnituste ja irvitamise talumine tõepoolest kohutav usu ja kannatlikkuse proovilepanek. Ltu 309.3
Ent ometi polnud see pettumus nii suur, kui olid kogenud jüngrid Kristuse esimese tuleku ajal. Kui Jeesus ratsutas võidukalt Jeruusalemma, uskusid Tema järelkäijad, et Ta tõuseb Taaveti troonile ja vabastab Iisraeli rõhujate käest. Suurte lootuste ja rõõmsate ootustega võistlesid nad üksteisega Kuningale auavalduste väljendamisel. Paljud laotasid oma rõivad vaibana Tema teele või heitsid Tema ette kaharaid palmioksi. Vaimustatult ühinesid nad rõõmsas tervituses: “Hoosanna Taaveti Pojale!” Ltu 310.1
Kui variserid sellest rõõmupuhangust häiritult ja pahandatult soovisid, et Jeesus noomiks oma jüngreid, vastas Ta: “Kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!” (Luuka 19:40) Prohvetikuulutused peavad täituma. Jüngrid täitsid Jumala eesmärki, ometi oli nende osaks kibe pettumus. Vaid mõne päeva möödudes olid nad Päästja piinarikka surma tunnistajaks ja panid Ta hauakambrisse. Nende ootused ei olnud mitte üheski üksikasjas täitunud ning nende lootused surid koos Jeesusega. Nad ei taibanud enne, kui Issand oli võidukalt hauast välja tulnud, et see kõik oli prohvetikuulutustes ette öeldud ja et “Messias pidi kannatama ja surnuist üles tõusma”. (Apostlite teod 17:3) Samamoodi täitusid prohvetikuulutused esimese ja teise ingli sõnumis. Need anti õigel ajal ja need tegid töö, mille Jumal oli nende jaoks määranud. Ltu 310.2
Maailm oli pealt vaadanud ja oodanud, et kui aeg möödub ja Kristus ei tule, siis kaotab lootuse kogu adventistlik süsteem. Aga kuigi paljud loobusid suures kiusatuses oma usust, oli neid, kes jäid kindlaks. Nad ei suutnud avastad viga prohvetlike perioodide arvestamises. Nende kõige võimekamatel vastastel ei olnud õnnestunud nende seisukohta kummutada. Tõepoolest, oodatud sündmust ei olnud toimunud, aga isegi see ei suutnud kõigutada nende usku Jumala Sõnasse. Ltu 310.3
Jumal ei hüljanud oma rahvast, Tema Vaim elas ikka veel neis, kes ei kiirustanud saadud valgust salgama ja adventliikumist hukka mõistma. Apostel Paulus oli läbi ajastute vaadates kirjutanud julgustavad ja hoiatavad sõnad selles kriisis läbi katsutud ootajaile: “Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. “Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita. Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.” Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.” (Kiri heebrealastele 10:35-39) Ltu 311.1
Ainus ohutu tee oli pidada kalliks valgust, mille nad olid juba Jumala Sõnast saanud, hoida kinni Tema tõotustest, jätkata Pühakirja uurimist ja oodata kannatlikult edasist valgust. Ltu 311.2