Kui Aadam tõi Jumala spetsiaalsete juhiste järgi patuohvri, oli see tema jaoks kõige valusam tseremoonia. Ta pidi tõstma käe elu vastu, mida sai anda üksnes Jumal, ja tooma patu pärast ohvri. See oli esimene kord, kui ta nägi surma. Kui ta vaatas veritsevat ohvrilooma surmaagoonias väänlemas, pidi ta usus vaatama ettepoole Jumala Pojale, keda ohver kujutas ja kes pidi inimese ohvrina surema. Ltu 45.3
See Jumala poolt sisse seatud tseremoniaalne ohvritoomine pidi Aadamale alaliselt tema süüd meelde tuletama ning tooma kahetsevale patutunnistamisele. See elu võtmise toiming andis Aadamale sügavama ja täielikuma arusaama oma üleastumisest, mida ei saanud lunastada muu kui Jumala kalli Poja surm. Ta imetles piiritut headust ja võrratut armastust, mis suutis anda süüdlaste päästmiseks niisuguse lunaraha. Kui Aadam tappis süütu ohvri, tundus talle, nagu oleks ta oma käega Jumala Poja verd valanud. Ta teadis, et kui ta oleks jäänud Jumalale ja Tema pühale Seadusele ustavaks, poleks ükski loom ega inimene surnud. Siiski ilmus Jumala kalli Poja suurele ja täiuslikule ohvrile viitavates ohvriandides lootusetäht, mis valgustas pimedat ja kohutavat tulevikku ning vabastas selle äärmisest lootusetusest ja hukatusest. Ltu 46.1
Alguses pidi iga perepea olema oma majapidamise valitseja ja preester. Edaspidi, kui inimkond maa peal paljunes, toimetasid seda püha ohvritalitust inimeste eest jumalamehed. Loomade verd tuli seostada patuste mõtteis Jumala Poja verega. Ohvri surm pidi tõendama kõigile, et patu palk on surm. Ohvri toomisega tunnistas patune oma süüd ja ilmutas usku, vaadates tulevikku, Jumala Poja suurele ja täiuslikule ohvrile, mida kujutas loomade ohverdamine. Ilma Jumala Poja lepituseta ei saanud Jumal anda inimestele õnnistusi ega päästet. Jumal hoolitses oma Seaduse au eest. Sellest Seadusest üleastumine põhjustas kohutava eralduse Jumala ja inimese vahel. Aadamale oli süütuses tagatud oma Loojaga otsene, vaba ja õnnelik suhtlemine. Pärast üleastumist suhtles Jumal inimesega Kristuse ja inglite kaudu. Ltu 46.2