Kuid kaheksandal päeval tõmbus taevas mustaks. Kõmisev kõu ja eredad välgusähvatused hakkasid inimesi ja loomi kohutama. Nende kohal olevatest pilvedest sadas vihma. See oli midagi niisugust, mida nad polnud kunagi näinud, ning nende süda nõrkes hirmust. Loomad ekslesid pöörases õuduses ringi ja nende karedad hääled näisid kurtvat loomade ja inimese saatuse üle. Torm ägenes, kuni tundus, et vesi voolab taevast nagu võimsate jugadena. Jõgede piirid kadusid ja vesi tormas orgudesse. Ka suurte sügavuste allikad puhkesid. Veejoad purskusid maa seest kirjeldamatu jõuga, heites mitmekümne meetri kõrgusele õhku massiivseid kaljusid, mis seejärel sügavale maa sisse langesid. Ltu 58.4
Alguses vaatasid inimesed oma kätetöö hävimist. Taevased välgud hävitasid nende suurepärased hooned, kaunilt kujundatud aiad ja hiied, kuhu nad olid püstitanud oma ebajumalad. Nende varemed olid kõikjale laiali pillutatud. Nad olid hiitesse püstitanud altareid ja pühendanud need ebajumalatele ning toonud nende peal inimohvreid. Need, mida Jumal jälestas, kisuti maha nende silme all ja nad pandi värisema elava Jumala, taevaste ja maa Looja väe ees. Nad pandi tundma, et nende hävitamise kutsusid esile nende enda põlastusväärsed teod ning õudsed ebajumalatele toodud ohvrid. Ltu 59.1
Maru ägedus suurenes ja mäslevate loodusjõududega segunesid Jumala autoriteeti põlastanud inimeste kaebehääled. Puud, hooned, kaljud ja maa paisati laiali igas suunas. Inimeste ja loomade hirm oli kirjeldamatu. Ja isegi Saatan ise, kes oli sunnitud mäslevate loodusjõudude keskel olema, kartis oma eksistentsi pärast. Talle oli meeldinud valitseda nii vägevat inimsugu ning ta soovis, et nad elaksid, et oma jälkusi teha ja veelgi enam taeva Jumala vastu mässata. Ta saatis Jumala poole sajatusi, süüdistades Teda ebaõigluses ja julmuses. Paljud inimesed teotasid sarnaselt Saatanaga Jumalat ja kui nad oleksid saanud oma mässu lõpule viia, oleksid nad Ta Tema õigluse troonilt maha kiskunud. Ltu 59.2
Sel ajal kui paljud teotasid Jumalat ja needsid oma Loojat, olid teised meeletus hirmus, sirutasid käsi laeva poole ja anusid sissepääsu. Kuid see oli võimatu. Jumal oli sulgenud ukse, ainsa sissepääsu, nii et Noa jäi sisse ja jumalakartmatud välja. Ainult Tema suutis ust avada. Nende hirm ja kahetsus tulid liiga hilja. Nad olid sunnitud tundma, et elav Jumal, kes on inimesest võimsam ja keda nad olid trotsinud ja teotanud, on olemas. Nad hüüdsid Tema poole tõsimeeli, kuid Tema kõrvad ei olnud nende hüüetele avatud. Mõned püüdsid meeleheites laeva sisse murda, kuid tugevalt ehitatud struktuur pidas nende pingutustele vastu. Mõned klammerdusid laeva külge, kuni raevukad veevood neid minema kandsid või igas suunas ringi paiskuvad kivid ja puud nende haarde murdsid. Ltu 59.3
Need, kes olid Noa hoiatusi halvustanud ja seda ustavat õigusekuulutajat pilganud, kahetsesid oma uskmatust liiga hilja. Laev kõikus ja viskles tugevalt. Laevas olevad loomad väljendasid erinevate häälitsustega pöörast hirmu, kuid kesk mäslevaid loodusjõude, voogavat vett ning ringi paiskuvaid puid ja kive liikus laev kaitstult. Silmapaistva jõuga inglid juhtisid laeva ja hoidsid seda kahjustuste eest. Laeva säilimine selle kohutava neljakümne päeva ja neljakümne öö pikkuse tormi kestel oli igal hetkel Kõikväelise väe ime. Ltu 60.1
Raju kätte jäänud loomad kiirustasid inimeste juurde, otsides nende seltskonda, justkui nendelt abi oodates. Mõned inimesed sidusid end ja oma lapsi tugevate loomade külge, teades, et nad hoiavad visalt elust kinni ja ronivad tõusva vee eest kõrgeimatesse kohtadesse. Tormi raevukus ei vähenenud, vesi tõusis kiiremini kui alguses. Mõned kinnitasid end kõrgustesse ulatuvate puude külge maa kõige kõrgemates kohtades, kuid puud rebiti juurtega välja ja need lendasid ägedalt läbi õhu, moodustades koos kivide ja mullaga järjest kasvavaid keerlevaid voogusid. Inimesed ja loomad püüdsid säilitada oma positsiooni kõige kõrgematel kohtadel, kuni nad kõik koos paisati vahutavasse vette, mis ulatus peaaegu maa kõrgeimate tippudeni. Vesi tõusis üle kõige kõrgemate kohtade ning nii inimesed kui ka loomad hukkusid veeuputuse vees. Ltu 60.2
Noa ja tema pere ootasid pingsalt vee alanemist. Noa soovis juba maale tagasi saada. Ta saatis välja ronga, kes lendas edasi-tagasi ja tuli uuesti laeva. Noa ei saanud soovitud informatsiooni ning saatis välja tuvi, kes puhkepaika leidmata naasis laeva. Seitsme päeva pärast saadeti uuesti välja tuvi ja kui tema noka vahel nähti õlipuulehte, oli see kaheksaliikmeline pere, kes oli nii kaua olnud laeva suletud, väga rõõmus. Ltu 60.3
Taas laskus ingel taevast ja avas laeva ukse. Noa võis eemaldada katuse, kuid ta ei suutnud avada ust, mille Jumal oli sulgenud. Jumal rääkis Noaga ingli kaudu, kes oli ukse avanud. Ta käskis Noa perel laevast välja minna ja võtta endaga kaasa kõik elavad olevused. Ltu 61.1