Neile, kes soovivad tervise taastumise pärast palvet, tuleb selgeks teha, et Jumala seaduste, nii vaimulike kui ka loodusseaduste rikkumine on patt ning Tema õnnistuste saamiseks tuleb pattu tunnistada ja see maha jätta. Tt 152.4
Pühakiri käsib: “Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks!” (Jk 5:16) Sellele, kes eestpalvet palub, esitatagu niisugused mõtted: “Meie ei näe südant ega tea sinu elu saladusi. Ainult sina ise ja Jumal teate neid. Kui sa kahetsed oma patte, siis on sinu kohus need üles tunnistada.” Isikliku iseloomu patt tuleb tunnistada Kristusele, kes on ainus vahemees Jumala ja inimese vahel. Sest “kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige”. (1Jh 2:1) Iga patt on eksimus Jumala vastu ning see tuleb Kristuse kaudu Talle üles tunnistada. Iga avalikku pattu tuleb avalikult tunnistada. Eksimus kaasinimese vastu tuleb heastada sellele, kelle vastu on eksitud. Kui tervist sooviv inimene on süüdi laimamises, kui ta on külvanud lahkhelisid kodus, ümbruskonnas või koguduses ning on õhutanud segadust ja lahkarvamusi, kui ta on mingisuguse vale teguviisiga juhtinud teisi patustama, siis tuleb niisugused asjad tunnistada Jumala ees ja nende ees, kelle vastu on eksitud. “Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.” (1Jh 1:9) Tt 153.1
Kui ülekohus on heastatud, siis võime haige vajadused Issandale rahulikus usus esitada, nii nagu Tema Vaim suunab. Ta teab igaüht nimepidi ja hoolib igaühest nii, nagu ei oleks maa peal kedagi teist, kelle eest Ta oma armsa Poja andis. Kuna Jumala armastus on nii suur ja lakkamatu, tuleb haiget julgustada Teda usaldama ja rõõmus olema. Murelikkus iseenesest toob kaasa nõrkuse ja haiguse. Kui ta tõuseb kõrgemale masendusest ja süngusest, siis on tema väljavaated paraneda palju paremad, sest “Issanda silm on nende peal”, kes “tema heldust ootavad”. (Ps 33:18) Tt 153.2
Haige eest palvetades peame meeles pidama, et “me ju ei tea, kuidas palvetada nagu peab”. (Rm 8:26) Me ei tea, kas soovitud õnnistus on meile parim. Seepärast peaksid meie palved sisaldama seda mõtet: “Issand, sina tead iga hinge saladust. Sa tunned seda inimest. Jeesus, tema Kaitsja, andis oma elu tema eest. Tema armastus selle inimese vastu on suurem kui meie oma võib olla. Seepärast, kui see tuleb sinule auks ja haigele kasuks, palume Jeesuse nimel, et tema tervis võiks taastuda. Kui see ei ole sinu tahtmine, et ta terveks saab, siis palume, et sinu arm võiks teda tema kannatustes lohutada ja sinu ligiolek kinnitada. Tt 153.3
” Jumal teab lõppu juba algusest. Ta tunneb kõigi inimeste südant. Ta näeb hinge iga saladust. Ta teab, kas see, kelle eest palvetatakse, suudab seista vastu kiusatustele, mis teda elama jäädes tabavad, või mitte. Ta teab, kas tema elu oleks iseendale ja maailma õnnistuseks või needuseks. See on üks põhjus, miks peame oma palveid tõsimeelselt esitades ütlema: “Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma.” (Lk 22:42) Jeesus ütles need Jumala tarkusele ja tahtele alistumise sõnad, kui Ta Ketsemani aias anus: “Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust.” (Mt 26:39) Kui need sõnad olid kohased Temale, Jumala Pojale, kui palju enam peaksid need tulema meie surelikelt, ekslikelt huultelt! Tt 154.1
Sobiv teguviis on esitada oma soovid meie kõiketeadjale taevasele Isale ja siis kõik täielikus usus Temale usaldada. Me teame, et Jumal kuuleb meid, kui me palume Tema tahte kohaselt. Kuid pole õige esitada oma anumist ilma allaheitliku vaimsuseta. Meie palved peavad olema mitte käskivas, vaid paluvas vormis. Tt 154.2
On juhtumeid, kus Jumal tegutseb tervise taastamiseks jumaliku väega otsustavalt. Kuid mitte kõik haiged ei saa terveks. Paljud lähevad Jeesuses magama. Johannesel kästi Patmose saarel kirjutada: “Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas! Jah, Vaim ütleb, et nad võivad hingata oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega kaasa.” (Ilm 14:13) Seepärast on meie arusaam, et kui inimest ei tervistata, ei tohi sellepärast tema üle kohut mõista, nagu oleks tal usust puudus. Tt 154.3
Me kõik soovime oma palvetele kohest ja otsest vastust ning meil on kiusatus kaotada julgus, kui vastus viibib või tuleb ootamatul moel. Ent Jumal on liiga tark ja hea, et vastata meie palvetele alati kohe ja just niisugusel kombel, nagu soovime. Ta teeb meie heaks rohkem ja paremini, kui on meie soovide täitmine. Kuna me võime usaldada Tema tarkust ja armastust, ei tohi me Temalt nõuda meie tahtele järeleandmist, vaid me peame püüdma Tema eesmärki sisse elada ja seda teostada. Meie soovid ja huvid peavad Tema tahtesse kaduma. Meie usku proovile panevad kogemused tulevad meile kasuks. Nende kaudu ilmneb, kas meie usk on tõeline ja siiras ning toetub üksnes Jumala Sõnale või sõltub see asjaoludest, on ebakindel ja muutlik. Usku saab harjutamisega kasvatada. Me peame laskma kannatlikkusel oma head tööd teha, pidades meeles, et Pühakirjas on kallid tõotused neile, kes Issandat ootavad. Tt 154.4
Kõik ei mõista neid põhimõtteid. Paljud, kes otsivad Issanda tervistavat halastust, arvavad, et nad peavad saama oma palvetele otsese ja kohese vastuse, muidu on nende usk puudulik. Seepärast tuleb haigusest nõrgestatuile arukat nõu anda, et nad võiksid ettevaatlikult tegutseda. Nad ei tohi jätta hooletusse kohustusi sõprade ees, kes võivad neist kauem elada, ega eirata looduse abivahendeid tervise taastamisel. Tt 155.1
Sageli on siin eksimise oht. Uskudes, et nad saavad palve vastusena terveks, kardavad mõned teha midagi, mis näitaks usu puudumist. Kuid nad ei tohi jätta korda seadmata oma asju, nagu nad tahaksid teha, kui ootaksid surma. Nad ei tohi karta väljendada julgustavaid ja nõuandvaid sõnu, mida nad sooviksid oma lähedastele lahkumise tunnil öelda. Tt 155.2
Need, kes soovivad palve peale terveks saada, ei tohi jätta kasutamata nende käsutuses olevaid ravivahendeid. Niisuguste vahendite kasutamine, mille Jumal on andnud valu leevendamiseks ja looduse abistamiseks paranemisel, ei ole usu salgamine. Jumalaga koostöö tegemine ning endale paranemiseks võimalikult soodsate tingimuste loomine ei ole usu salgamine. Jumal on andnud meile võime hankida teadmisi loodusseadustest. Need teadmised on antud meile kasutamiseks. Me peame rakendama iga võimalust tervise parandamiseks, kasutades iga võimalikku hüve, tegutsedes kooskõlas loodusseadustega. Kui me oleme palvetanud haige paranemise pärast, võime tegutseda seda suurema energiaga, tänades Jumalat, et meil on eesõigus Temaga koostööd teha, ning paludes Tema õnnistusi vahenditele, mille Ta ise on andnud. Tt 155.3
Jumala Sõnas on meil heakskiit ravivahendite kasutamisele. Iisraeli kuningas Hiskija oli haige ja Jumala prohvet tõi talle sõnumi, et ta peab surema. Ta nuttis Issanda ees ning Issand kuulis oma sulast ja saatis talle teate, et talle antakse veel viisteist aastat elada. Hiskija oleks võinud nüüd Jumala ühe sõna peale koheselt paraneda, kuid anti hoopis spetsiaalsed juhtnöörid: “Tooge viigimarjakakk ja asetage paisele, et ta saaks terveks.” (Js 38:21) Tt 156.1
Ükskord võidis Kristus pimeda mehe silmi mudaga ja käskis: “Mine pese end Siiloahi tiigis. ... Siis pime läks ja pesi ning tuli tagasi nägijana.” (Jh 9:7) Arstimiks oleks piisanud üksnes Suure Arsti väest, kuid ometi kasutas Kristus lihtsaid looduslikke vahendeid. Kuigi Ta ei võtnud omaks ravimist uimastavate arstimitega, kiitis Ta heaks lihtsate ja looduslike ravivahendite kasutamise. Tt 156.2
Kui me oleme palvetanud haige paranemise pärast, siis ei tohi me kaotada usku Jumalasse, ükskõik missugune on selle juhtumi lahendus. Kui meile on ette nähtud raske kaotus, võtkem kibe karikas vastu, pidades meeles, et seda hoiab meie huulil isa käsi. Aga kui tervis taastatakse, ei tohi unustada, et tervistava halastuse saaja on Loojale taas võlgu. Kui kümme pidalitõbist puhtaks said, tuli ainult üks tagasi, et Jeesust tänada. Ärgu keegi meist olgu mõtlematu üheksa moodi, kelle südant Jumala halastus ei puudutanud. “Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.” (Jk 1:17) Tt 156.3