Pühakiri ütleb, et me peame “ikka palvetama ega tohi tüdida”. (Lk 18:1) Kui üldse millalgi on aeg, mil inimesed tunnevad palve vajadust, on see siis, kui jõud üles ütleb ja elu ise tundub nende haardest välja libisevat. Tihtipeale unustavad need, kes on terved, imelise halastuse, mida nad päev-päevalt ja aasta-aastalt saavad, ega anna Jumalale tänu Tema abi eest. Aga kui tuleb haigus, siis meenub Jumal. Kui inimlik jõud lõpeb, tunnevad inimesed vajadust jumaliku abi järele. Meie halastaja Jumal ei pöördu iial ära hingest, kes siiralt Tema abi otsib. Ta on meie pelgupaik nii haiguses kui ka tervises. Tt 150.1
“Otsekui isa halastab laste peale,
nõnda halastab Issand nende peale,
kes teda kardavad.
Sest ta teab, millist tegu me oleme;
tal on meeles, et oleme põrm.” Tt 150.2
(Ps 103:13, 14)
Tt 150.3
“Nad said näha vaeva oma pahategude pärast.
Iga toit oli neile jäle
ja nad olid juba surmaväravate lähedal.
Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole
ja tema päästis nad nende kitsikustest. Ta läkitas neile oma sõna ja tervendas nad
ning päästis nad haua veerelt.” (Ps 107:17-20) Tt 150.4
Jumal on praegu sama tahtlik haigete tervist taastama, kui sel ajal, mil Püha Vaim need sõnad Laulja kaudu rääkis. Ja Kristus on praegu sama kaastundlik arst, kui Ta oli oma maapealse teenistuse ajal. Temal on ravivat palsamit iga haiguse vastu, taastavat väge iga nõrkuse jaoks. Tema praeguse aja jüngrid peavad haigete pärast sama kindlalt palvetama nagu palvetasid vana aja jüngrid. Ja paranemine tuleb, sest “usupalve päästab tõbise”. Meil on Püha Vaimu vägi, rahulik usukindlus, mis saab toetuda Jumala tõotustele. Issanda tõotus “haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks” (Mk 16:18) on praegu sama usaldusväärne kui apostlite päevil. See näitab Jumala laste eesõigust ja meie usk peab haarama kinni kõigest, mida see hõlmab. Kristuse teenijad on Tema tegude kanalid ja Ta soovib kasutada nende kaudu oma tervistavat väge. Meie töö on tõsta haiged ja kannatajad usukätel Jumala poole. Me peame õpetama neid uskuma Suurde Tervendajasse. Tt 151.1
Päästja tahab, et me julgustaksime haigeid, lootusetuid ja vaevatuid Tema jõust kinni haarama. Usu ja palve kaudu võib haigetuba muutuda Peeteliks. Arstid ja põetajad võivad sõna ja teoga väljendada nii selgelt, et seda ei saa vääriti mõista: “Issand on tõesti selles paigas” selleks et päästa, mitte hävitada. Kristus soovib ilmutada oma kohalolekut haigetoas, täites arstide ja põetajate südame oma armastuse meeldivusega. Kui haige hooldaja elu on niisugune, et Kristus saab temaga koos patsiendi voodi juurde minna, siis jõuab patsient veendumusele, et kaastundlik Päästja on kohal, ning see veendumus ise teeb väga palju nii hinge kui ka ihu paranemiseks. Tt 151.2
Jumal kuuleb palveid. Kristus ütles: “Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.” Ja taas ütleb Ta: “Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.” (Jh 14:14; 12:26) Kui me elame Tema Sõnaga kooskõlas, siis täitub meie jaoks iga Tema kallihinnaline tõotus. Me ei ole Tema halastust ära teeninud, aga kui me anname end Temale, võtab Ta meid vastu. Ta tegutseb nende heaks ja nende kaudu, kes Teda järgivad. Tt 151.3
Ent Tema tõotuste täitumist võime nõuda alles siis, kui elame Tema Sõnale kuuletudes. Laulja ütles: “Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud.” (Ps 66:18) Kui me oleme Talle ainult osaliselt, pooliku südamega sõnakuulelikud, siis ei täitu meie jaoks Tema tõotused. Jumala Sõnas on antud juhtnöörid eriliseks palveks haige paranemise palumisel. Ent niisugune palve on kõige pühalikum toiming ning seda ei tohi teha hooletult. Paljudel haige paranemise eest palvetamise juhtudel pole see, mida nimetatakse usuks, mitte midagi enamat kui liigne enesekindlus. Tt 152.1
Paljud inimesed põhjustavad oma haiguse isekatele soovidele järeleandmisega. Nad ei ole elanud kooskõlas loodusseaduste ega range puhtuse põhimõtetega. Teised on eiranud terviseseadusi seoses söömis-, joomis-, riietumis- või töötamisharjumustega. Sageli on mõistuse või keha jõuetuse põhjuseks mingi pahe. Kui need inimesed saaksid terviseõnnistuse, jätkaksid paljud samasugust hoolimatut Jumala looduse ja vaimulike seaduste eiramise teguviisi, järeldades, et kui Jumal neid palve peale tervistab, on neil vabadus jätkata oma ebatervislikke eluviise ja rahuldada oma moondunud himusid piiramatult. Kui Jumal teeks imet ja taastaks nende inimeste tervise, siis soodustaks Ta patustamist. Tt 152.2
Asjatu vaev on õpetada inimesi vaatama Jumalale kui nende nõrkuse parandajale, kui neid ei õpetata oma ebatervislikke eluviise maha jätma. Palve vastusena Tema õnnistuste saamiseks peavad nad lõpetama halva tegemise ja õppima head tegema. Nende ümbrus peab olema tervist kosutav, nende eluharjumused õiged. Nad peavad elama kooskõlas nii Jumala vaimulike kui ka loodusseadustega. Tt 152.3