Vale on süüa pelgalt isu rahuldamiseks, kuid toidu kvaliteedi või selle valmistusviisi suhtes ei tohi olla ükskõikne. Kui söödavat toitu ei naudita, siis organism ei saa nii hästi toidetud. Toitu tuleb hoolikalt valida ning taibukalt ja osavalt valmistada. Tt 205.4
Leiva tegemisel ei ole ülipeen valge jahu parim. Selle kasutamine pole ei tervislik ega kasulik. Peenest jahust leivas ei ole toitaineid, mida on täistera nisujahust tehtud leivas. Selle sage kasutamine põhjustab kõhukinnisust ja teisi ebatervislikke seisundeid. Sooda või küpsetuspulbri kasutamine leiva tegemisel on kahjulik ja tarbetu. Tt 205.5
Sooda põhjustab maopõletikku ja mürgitab sageli kogu organismi. Paljud koduperenaised arvavad, et nad ei suuda teha ilma soodata head leiba, kuid see on vale. Kui nad vaevuksid paremaid meetodeid õppima, siis oleks nende leib tervislikum ja loomulikule maitsemeelele maitsvam. Tt 205.6
Juuretisega või pärmiga nisuleiva puhul ei tohiks kasutada vee asemel piima. Piima kasutamine on lisakulutus ning see muudab leiva vähem tervislikuks. Piima sisaldav leib ei püsi pärast küpsemist nii kaua värske kui veega tehtud leib ning see hakkab maos kergemini käärima. Tt 205.7
Leib peab olema kerge ja ilma mingisuguse hapususeta. Pätsid peavad olema väikesed ja nii põhjalikult läbi küpsenud, et pärmiseened oleksid võimalikult hävitatud. Igasugune kergitusega kuum või värske leib on seedimisele raske. Seda ei tohiks kunagi laual olla. Kuid see ei kehti hapnemata leiva kohta. Värsked nisujahusaiakesed, mis on ilma pärmi või juuretiseta ning on ahjus korralikult küpsetatud, on nii tervislikud kui ka maitsvad. Tt 205.8
Pudru jaoks kasutatavaid teravilju on vaja mitu tundi küpseda lasta. Kuid pehmed või vedelad road on vähem tervislikud kui kuivad toidud, mis vajavad põhjalikku läbinärimist. Saiakuivikud ehk kaks korda küpsetatud leib on üks kõige kergemini seeditavamaid ja maitsvamaid toite. Lõika tavaline kergitusega nisuleib viiludeks ja kuivata ahjus, kuni viimanegi niiskusejälg kaob. Siis lase see läbinisti kergelt pruuniks. Kuivas kohas saab niisugust leiba hoida palju kauem kui tavalist leiba ning kui seda enne kasutamist soojendada, on see sama värske kui äsjaküpsetatult. Tt 206.1
Tavaliselt kasutatakse toidus liiga palju suhkrut. Koogid, magusad pudingud, kondiitritooted, tarretised ja moosid on aktiivsed seedehäirete põhjustajad. Eriti kahjulikud on magusad kastmed ja pudingud, kus põhikomponentideks on piim, munad ja suhkur. Piima ja suhkru heldekäelist koos kasutamist tuleks vältida. Tt 206.2
Kui piima kasutatakse, siis tuleb see põhjalikult steriliseerida; selle ettevaatusabinõuga on väiksem oht piima kasutamisest nakkust saada. Või on vähem kahjulik külmal leival söömisel kui leiva küpsetamisel kasutades, kuid üldse parem on ilma selleta läbi ajada. Juust kutsub esile veelgi rohkem vastuväiteid, see ei sobi üldse toiduks. Tt 206.3
Napp, valesti valmistatud toit rikub verd, sest nõrgestab vereloomeelundeid. See häirib organismi ja tekitab haigusi, sellega kaasnevad kergesti ärrituvad närvid ja halb tuju. Halva toiduvalmistamise ohvreid on tuhandeid ja kümneid tuhandeid. Paljudele haudadele võiks kirjutada “Suri halva toidu tõttu” või “Suri mao kuritarvitamise tõttu”. Tt 206.4
Toiduvalmistajate püha kohus on õppida valmistama tervislikku toitu. Paljud hinged on kadunud kehva kokakunsti tõttu. Hea leiva valmistamiseks on vaja hoolt ja muret, kuid heas leivas on rohkem religiooni, kui paljud arvata oskavad. Vähe on tõeliselt häid kokki. Noored naised arvavad, et toiduvalmistamine ja teiste kodutööde tegemine on alandav, ning sel põhjusel on paljudel abielluvatel neidudel, kes peavad hakkama pere eest hoolitsema, vähe aimu, missugused kohustused on naisel ja emal. Tt 206.5
Toiduvalmistamine ei ole vähetähtis teadus, see on praktilises elus üks olulisemaid. See on teadus, mida peaksid õppima kõik naised ning seda tuleb õpetada viisil, et sellest saaksid kasu vaesemad klassid. Isuäratava, kuid samal ajal lihtsa ja toitva toidu valmistamine vajab osavust, kuid see on teostatav. Kokad peaksid teadma, kuidas valmistada lihtsat toitu lihtsal ja tervislikul moel ning nii, et see oleks oma lihtsuse tõttu nii maitsvam kui ka tervislikum. Tt 207.1
Iga naine, kes on pere eesotsas, kuid ometi ei tunne tervisliku toiduvalmistamise kunsti, peab otsustama õppida, mis on tema pere heaolu jaoks oluline. Paljudes kohtades võimaldavad kokanduskoolid sellesuunalist õpet. Naisel, kel pole niisuguste asutuste abi, peab õppima mõnelt healt kokalt ning jääma oma pingutustele kindlaks, kuni temast saab kokakunsti valitsejanna. Tt 207.2
Söömise korrapärasus on eluliselt oluline. Iga toidukorra jaoks peab olema kindlaksmääratud aeg. Sel ajal söögu igaüks seda, mida organism nõuab, ning ärgu kuni järgmise toidukorrani midagi võtku. Palju on neid, kes söövad siis, kui organism ei vaja toitu, ebakorrapäraste vahedega ja toidukordade vahepeal, sest neil pole piisavalt tahtejõudu soovile vastu panna. Reisimise ajal näkitsevad mõned kogu aeg, kui on midagi söödavat käepärast. See on väga kahjulik. Kui reisijad sööksid regulaarselt lihtsat ja toitvat toitu, siis ei tunneks nad nii suurt väsimust ega kannataks südamepöörituse all. Tt 207.3
Veel üks hukutav harjumus on söömine vahetult enne magamaminekut. Korrapärased toidukorrad on olnud, aga kuna on jõuetuse tunne, süüakse veel. Selle vale kombe hellitamine muutub harjumuseks ning on sageli nii tugevasti juurdunud, et ilma toiduta on võimatu uinuda. Hiliste einete söömise tulemusel jätkub seedimisprotsess magamise ajal. Aga kuigi magu töötab pidevalt, ei saa selle töö korralikult tehtud. Und segavad sageli ebameeldivad unenäod ning hommikul ärkab inimene väljapuhkamatult ja kehva isuga hommikusöögi järele. Kui me heidame puhkama, siis peaks magu oma tööga valmis olema, see tähendab, et ka teised kehaorganid saavad puhata. Istuva eluviisiga inimestele on hilised eined eriti kahjulikud. Niimoodi tekitatud häirete tõttu algab sageli haigus, mis lõpeb surmaga. Tt 207.4
Paljudel juhtudel tuntakse jõuetust, mis põhjustab söömissoovi, sellepärast, et seedeorganeid on päeva jooksul liiga raskelt koormatud. Toidukorra töötlemise järel vajavad seedeorganid puhkust. Söögikordade vahel peaks olema vähemalt viis või kuus tundi ning enamik inimestest, kes seda katsetavad, leiavad, et kaks söögikorda päevas on parem kui kolm. Tt 208.1