Inimesele alguses määratud menüü ei sisaldanud midagi loomset. Inimene sai loa süüa liha alles pärast veeuputust, kui kõik roheline oli maa pealt hävitatud. Tt 213.1
Inimese jaoks Eedeni aias toitu valides näitas Issand, mis on parim ja Iisraeli jaoks tehtud valikus õpetas Ta sama õppetundi. Ta tõi iisraellased Egiptusest välja ja õpetas neid, et nad võiksid olla Tema omandrahvas. Ta soovis nende kaudu maailma õnnistada ja õpetada. Ta varustas neid toiduga, mis sobis selleks otstarbeks kõige paremini: mitte lihaga, vaid mannaga, “taeva leivaga”. Loomset toidust anti neile üksnes nende rahulolematuse tõttu ja nende nurisemise pärast Egiptuse lihapottide järele, ning sedagi ainult lühikest aega. Selle tarbimine tõi tuhandetele haiguse ja surma. Ometi ei võetud liha mittesisaldava dieedi piirangut kunagi südamest vastu. See oli jätkuvalt rahulolematuse ja nurina põhjuseks, avalikult või salaja, ning sellist toitumisviisi ei muudetud püsivaks. Tt 213.2
Pärast Kaananisse asumist lubati iisraellastel süüa loomset toitu, kuid hoolikate piirangutega, mis pidid halbu tagajärgi vähendama. Keelatud oli sealiha, samuti teiste ebapuhtaks nimetatud loomade, lindude ja kalade liha. Lubatud liha puhul oli rasva ja vere söömine rangelt keelatud. Tt 213.3
Toiduks võis kasutada ainult neid loomi, kes olid heas seisukorras. Toidusena ei tohtinud kasutada ühtki looma, kes oli maha murtud, kes oli ise surnud või kellest polnud veri korralikult välja lastud. Tt 214.1
Jumala määratud toitumisplaanist kõrvale kaldudes kandsid iisraellased suurt kahju. Nad soovisid süüa liha ja lõikasid selle tagajärgi. Nad ei jõudnud Jumala iseloomu täiuseni ega täitnud Tema eesmärki. Issand andis neile, “mida nad palusid, aga läkitas tõve nende sekka”. (Ps 106:15) Nad pidasid maist väärtuslikumaks kui vaimulikku ning nad ei saavutanud püha kõrgust, mis oli Jumala eesmärk nende jaoks. Tt 214.2