“Vein paneb pilkama, vägijook lärmama, ja ükski, keda see paneb taaruma, pole tark.” Tt 226.3
“Kellel on häda? Kellel on halb?
Kellel on tüli? Kellel on kaebus?
Kellel on haavad põhjuseta?
Kellel on tuhmid silmad?
Neil, kes viibivad veini juures,
kes lähevad maitsma segatud veini.
Ära vaata veini,
kuidas see punetab,
kuidas see karikas sädeleb,
hõlpsasti sisse läheb:
see salvab viimaks maona
ja mürgitab otsekui rästik!” (Õp 20:1; 23:29-32) Tt 226.4
Inimkäsi pole iial joonistanud elavamat pilti joovastavate jookide ohvri mandumisest ja orjusest. Orjastatult, mandunult, isegi kui ta tajub oma viletsust, ei ole tal jõudu püünisest välja murda; ta tahab “veelgi otsida sedasama”. (Õp 23:35) Tt 226.5
Joovastavate jookide halva mõju näitamiseks pole vaja ühtki argumenti. Ähmaste silmadega, silmini täis inimvared — hinged, kelle eest Kristus suri ja kelle pärast inglid nutavad — on kõikjal. Nad on meie ennasttäis tsivilisatsiooni häbiplekk. Nad on iga riigi häbi, needus ja oht. Tt 227.1
Ja kes suudaks kujutleda viletsust, valu, meeleheidet, mis on varjul joodiku kodus? Mõtle naisele, kes on sageli peene kasvatusega, tundlik, kultuurne ja kombekas, kuid kes on seotud inimesega, keda joomine muudab lakkekrantsiks või deemoniks. Tt 227.2
Mõtle lastele, kellelt on võetud kodu mugavused, haridus ja kasvatus ning kes elavad hirmus selle ees, kes peaks olema nende uhkus ja kaitse. Nad on maailma tõugatud, kannavad häbimärki ning neil on tihtipeale joodiku pärilik januneedus. Mõtle koledatele õnnetustele, mis iga päev alkoholi mõju tõttu juhtuvad. Keegi ametnik rongis jätab tähelepanuta signaali või tõlgendab korraldust valesti. Rong sõidab edasi, toimub kokkupõrge ja palju elusid hukkub. Või jookseb aurik madalikule ning reisijad ja meeskond leiavad märja haua. Kui asja uuritakse, leitakse, et keegi tähtsalt ametipostil oli alkoholi mõju all. Mil määral saab inimene alkoholismi hellitada ja tema kätte võib ohutult inimelud usaldada? Teda võib usaldada ainult siis, kui ta keeldub alkoholist täielikult. Tt 227.3