Pärast seda, kui Kapernauma naine oli usu puudutuse peale terveks saanud, soovis Jeesus, et ta tunnistaks õnnistust, mille oli saanud. Evangeeliumi ande ei tohi hoida vargsi ja nautida salajas, sest Tt 59.1
“teie olete minu tunnistajad,
ütleb Issand,
et mina olen Jumal”. (Js 43:12) Tt 59.2
Taevas on valinud Kristuse ilmutamise vahendiks meie tunnistuse Tema ustavusest. Me peame tunnistama Tema armu, nagu see on teatavaks tehtud vana aja pühade meeste kaudu, kuid kõige tõhusam on meie enda kogemuse tunnistamine. Me oleme Jumala tunnistajad, kui näitame, et meis tegutsev vägi on jumaliku päritoluga. Iga inimese elu on kõigi teiste omast erinev ning tema kogemus erineb teiste omadest oluliselt. Jumal soovib, et Tema poole tõusev tänu oleks isikupärane. Kui Kristuse-sarnane elu toetab Tema armu au kiitmist, siis on sel tunnistusel vastupandamatu vägi, mis tegutseb hingede päästmiseks. Tt 59.3
Meile endale tuleb kasuks, kui hoiame iga Jumala andi mälus värskena. See kinnitab usku rohkem nõudma ja aina enam vastu võtma. Meie jaoks on väikseim Jumalalt saadud õnnistus suuremaks julgustuseks kui kõik lood, mida teiste usust ja kogemustest loeme. Hing, kes vastab Jumala armule, on nagu kastetud aed. Tema tervis edeneb kiiresti, tema valgus tõuseb pimeduses ning temas on näha Issanda au. Tt 59.4
“Kuidas ma tasun Issandale
kõik tema heateod minu vastu?
Ma tõstan üles päästekarika
ja hüüan appi Issanda nime.
Ma tasun oma tõotused Issandale
kogu ta rahva nähes.”
“Ma tahan laulda Issandale oma eluaja
ja mängida oma Jumalale, niikaua kui ma olen elus.
Olgu mu mõlgutus armas tema meelest;
mina rõõmutsen Issandas.”
“Kes jõuab ära rääkida
Issanda vägevaid tegusid
ja kuulutada
kõike tema kiitust?”
“Tänage Issandat, kuulutage tema nime,
tehke teatavaks rahvaste seas tema teod!
Laulge temale, mängige temale,
kõnelge kõigist tema imedest!
Kiidelge tema pühast nimest,
rõõmutsegu nende süda, kes otsivad Issandat!”
“Sest sinu heldus on parem kui elu;
mu huuled ülistavad sind. ...
Nagu rasvast ja õlist täitub mu hing,
mu suu kiidab sind hõiskehuulil,
kui ma sind meenutan oma voodis
ja sinule mõtlen vahikordade ajal.
Sest sina olid mulle abiks
ja su tiibade varju all
ma võin hõisata.”
“Jumala peale ma loodan,
ei ma karda;
mida võibki mulle teha inimene?
Jumal, minu peal on tõotused,
mis ma sinule andsin;
ma tasun sulle tänuohvrid.
Sest sa kiskusid välja mu hinge surmast,
mu jalad libisemisest,
et ma kõnniksin Jumala ees eluvalguses.”
“Sa Iisraeli Püha! Mu huuled hõiskavad, kui ma sulle lauldes mängin,
samuti mu hing, mille sa oled lunastanud.
Minu keelgi kõneleb kogu päeva sinu õiglusest.”
“Sa oled mu kindel lootus mu noorpõlvest. ...
Sinule kõlab aina mu kiitus.”
“Ma teen su nime kuulsaks põlvest põlve;
selle tõttu austavad sind rahvad
ikka ja igavesti.” (Ps 116:12-14; 104:33, 34; 106:2; 105:1-3; 63:4-8; 56:12-14; 71:22-24, 5, 6; 45:18) Tt 59.5