Kristus ei surnud meie eest mitte sellepärast, et meie armastasime Teda kõigepealt, vaid Ta suri, “kui me olime alles patused”. Ta ei kohtle meid vastavalt meie teenetele. Kuigi meie patud väärivad hukkamõistu, ei mõista Ta meid hukka. Aasta-aastalt on Ta olnud meie nõrkuse ja rumaluse, tänamatuse ja isemeelsusega kannatlik. Hoolimata meie ekslemisest, südame kõvadusest ja hoolimatusest Tema Püha Sõna suhtes, on Tema käsi ikka veel välja sirutatud. Tt 103.1
Arm on Jumala omadus, mida Ta osutab inimestele teenimatult. Meie ei otsinud seda, vaid see saadeti meid otsima. Jumal annab oma armu meile hea meelega ja mitte sellepärast, et oleksime seda väärt, vaid sellepärast, et oleme täiesti väärtusetud. Meie ainus õigus Tema armule on meie suur vajadus. Tt 103.2
Kogu päeva hoiab Issand Jumal Jeesuse Kristuse kaudu kätt väljasirutatult, kutsudes patuseid ja langenuid. Ta võtab kõik vastu. Ta tervitab kõiki rõõmuga. Tal on au andestada suurimale patusele. Ta võtab saagi sangarilt, vabastab vangid, tõmbab tuki tulest välja. Ta laseb oma halastuse kuldse keti inimese viletsuse suurimatesse sügavustesse ja tõstab patuga saastatud hinge üles. Tt 103.3
Tema jaoks, kes andis oma elu, et tuua inimesed tagasi Jumala juurde, on iga inimolevus armastava huvi objekt. Süüdiolevate ja abitute hingede eest, keda Saatana kavalused ja püünised kergesti hävitada suudavad, hoolitsetakse nii, nagu karjane hoolitseb oma lambakarja eest. Tt 103.4
Päästja eeskuju peab olema standard, kui teenime kiusatuid ja eksijaid. Me peame teiste suhtes ilmutama samasugust huvi, õrnust ja kannatlikkust nagu Tema meie suhtes. “Nõnda nagu mina teid olen armastanud,” ütleb Ta, “armastage teiegi üksteist.” (Jh 13:34) Kui Kristus elab meis, näitame Tema omakasupüüdmatut armastust kõigile, kellega kokku puutume. Kui näeme mehi ja naisi kaastunnet ja abi vajamas, ei pea me küsima “Kas nad on väärt?”, vaid “Kuidas ma saan neile kasulik olla?” Tt 104.1
Rikkad ja vaesed, ülemad ja alamad, vabad ja orjad — kõik on Jumala valitud pärisosa. Tema, kes andis oma elu inimeste lunastamiseks, näeb igas inimeses väärtust, mis ületab piiratud arvestuse. Risti saladuse ja auhiilguse kaudu peame tajuma seda, kuidas Ta hindab hinge väärtust. Kui me seda teeme, siis tunneme, et inimolevused, ükskõik kui mandunud, on liiga hinnalised, et neid kohelda külmuse või põlgusega. Me peame mõistma, kui oluline on töötada kaasinimeste heaks, et nad võiksid saada Jumala trooni juurde tõstetud. Tt 104.2
Kadunud münt, mis Päästja tähendamissõnas tolmu ja prügi sees vedeles, oli ikkagi hõbedatükk. Omanik otsis seda, sest see oli väärtuslik. Nii on iga hing, ükskõik kui palju patu tõttu mandunud, Jumala silmis väärtuslik. Nagu mündil oli valitseva võimu kujutis ja pealdis, nii kannab inimene loomisest alates Jumala kujutist ja pealdist. Kuigi patu mõju tõttu moondunud ja tuhmunud, on igale hingele jäänud jäljed sellest pealdisest. Jumal soovib selle hinge tagasi võita ja taastada selles oma õiguse ja pühaduse kujutise. Tt 104.3
Kui vähe osaleme Kristuse kaastundes, mis peaks olema tugevaim ühendusside meie ja Tema vahel — kaastundes rikutud, süüdiolevate ja kannatavate hingede vastu, kes on surnud üleastumistes ja pattudes. Meie suurim patt on inimese ebainimlikkus inimese vastu. Paljud arvavad, et nad esindavad Jumala õiglust, kuigi jätavad täiesti esindamata Tema õrnuse ja suure armastuse. Sageli on need, keda nad karmuse ja rangusega kohtlevad, kiusatuste surve all. Saatan heitleb nende hingega ning karmid, osavõtmatud sõnad muudavad nad araks ja seetõttu langevad nad kiusaja väe saagiks. Tt 104.4
Mõistusega tegelemine on tundlik teema. Ainult Tema, kes näeb südameid, teab, kuidas tuua inimesi patukahetsusele. Ainult Tema tarkus saab anda meile eksinute otsimisel edu. Sa võid seista jäigalt, arvates: “Ma olen püham kui sina”, ning pole oluline, kui õige on su arutluskäik või kui tõesed on su sõnad — need ei puuduta iial südameid. Kristuse armastus, mis ilmneb sõnades ja tegudes, rajab tee hingeni siis, kui õpetuste ja põhjenduste kordamine ei saavuta midagi. Tt 105.1
Meil on vaja rohkem Kristuse-sarnast kaastunnet. Mitte lihtsalt kaastunnet nende vastu, kes tunduvad olevat veatud, vaid kaastunnet vaeste, kannatavate, võitlevate hingede vastu, kes jäävad sageli nõrkusele alla, patustavad ja kahetsevad, satuvad kiusatusse ja muutuvad araks. Me peame minema kaasinimeste juurde liigutatult, tundma neile nende puudustes kaasa nagu meie halastav Ülempreester. Tt 105.2
Kristus kutsus heidikuid, tölnereid ja patuseid, keda rahvas vihkas, ning Tema armastav lahkus sundis neid Tema juurde tulema. Inimklass, keda Ta kunagi ei soosinud, olid need, kes eraldasid end eneseaustuses ja vaatasid teistele ülalt alla. Tt 105.3
“Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma,” käsib Kristus, “et minu koda saaks täis!” Sellele korraldusele kuuletudes peame minema paganate juurde, kes on meie lähedal, ja nende juurde, kes on kaugel. “Tölnerid ja hoorad” peavad Päästja kutset kuulma. Tema käskjalgade lahkuse ja kannatlikkuse kaudu saab kutsest vastupandamatu mõju, mis tõstab üles need, kes on vajunud sügavaimasse pattu. Tt 105.4
Kristlikud motiivid nõuavad, et me töötame kindla eesmärgi, kustumatu huvi ja aina suurema anumisega hingede nimel, keda Saatan püüab hävitada. Miski ei tohi jahutada tõsist, igatsevat indu eksinute päästmiseks. Tt 105.5
Pane tähele, kuidas läbi kogu Jumala Sõna ilmneb tungiv vaimsus, mis anub härdalt mehi ja naisi Kristuse juurde tulema. Me peame kinni haarama igast võimalusest, nii eraviisilisest kui avalikust, et esitada iga väidet, käia peale iga piiritu kaaluga motiiviga ja tõmmata inimesi Päästja juurde. Me peame kogu oma jõuga paluma neil vaadata Jeesusele ja võtta vastu Tema ennastsalgav elu ja ohver. Me peame näitama lootust, et nad rõõmustavad Kristust, kasutades iga Tema andi Tema nime austamiseks. Tt 105.6