“Sest me oleme päästetud lootuses.” (Rm 8:24) Langenud tuleb tuua tundmisele, et neil pole liiga hilja otsustada. Kristus austas inimest oma usaldusega ja pani niiviisi temale oma au. Ta kohtleb lugupidamisega isegi neid, kes on kõige madalamale langenud. Kristuse jaoks oli vaenulikkuse, kõlvatuse ja rikutusega kokkupuutumine pidev piin, kuid Ta ei lausunud iial sõnakestki, näitamaks, et Tema tundeerksus oli šokeeritud või kõrgemalt arenenud eelistus haavatud. Ükskõik kui halvad olid inimeste harjumused, kui tugevad eelarvamused või võimutsevad kired, Tema kohtles neid kõiki kaastundliku õrnusega. Kui me saame osa Tema vaimust, peame kõiki inimesi pidama vendadeks ja õdedeks, kel on sarnased kiusatused ja katsumused, kes sageli langevad ja püüavad taas tõusta, kes võitlevad meeleheite ja raskustega ning igatsevad kaastunnet ja abi. Siis kohtleme neid nii, et ei muuda neid araks ega tõrju tagasi, vaid äratame nende südames lootuse. Kui neid on niiviisi julgustatud, ütlevad nad kindlusega: “Ära rõõmusta minu pärast, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks. “Ta seletab mu riiuasja ja teeb mulle õigust. Tema toob mind valgusesse, ma saan näha tema õiglust.” (Mi 7:8, 9)“Oma elamu paigast ta vaatleb kõiki ilmamaa elanikke, tema, kes valmistab nende südamed.” (Ps 33:14, 15) Tt 106.1
Kiusatute ja eksijatega tegelemisel palub Ta jälgida “ennast, et te ise ei satuks kiusatusse”. (Gl 6:1) Oma puudusi tajudes peab meil olema kaastunne teiste puuduste suhtes. Tt 106.2
“Sest mis sind siis esile tõstab? Mis sul on, mida sa ei oleks saanud?” “Üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad.” “Miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina, miks sa paned oma venda halvaks?” “Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigem võtkem kohustuseks mitte saada vennale komistuseks või kiusatuseks!” (1Kr 4:7; Mt 23:8; Rm 14:10, 13) Tt 106.3
Inimese jaoks on alati alandav, kui osutatakse tema vigadele. Keegi ei tohi seda kogemust muuta kibedamaks asjatu laitusega. Kedagi ei ole etteheidetega õigele teele pööratud, kuid paljud on seetõttu eemale tõrjutud ja nad on oma südame süüs veendumise suhtes kõvaks teinud. Õrn vaimsus ja leebe, meeldiv käitumine võivad eksija päästa ning kinni katta pattude hulga. Tt 107.1
Apostel Paulus leidis, et ülekohut on vaja noomida, aga kui ettevaatlikult püüdis ta näidata, et ta on eksija sõber! Kui murelikult selgitas ta neile oma tegevuse põhjust! Ta andis neile mõista, et tema jaoks oli valus neile valu valmistada. Ta näitas oma usaldust ja kaastunnet nende vastu, kes nägid vaeva, et võita. Tt 107.2
“Ma küll kirjutasin teile suures ahistuses ja südamekitsikuses paljude pisaratega,” ütles ta, “aga ma ei teinud seda selleks, et teid kurvastada, vaid et te mõistaksite, kui väga ma teid armastan.” (2Kr 2:4) “Sest kuigi ma teid kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda. ... Nüüd ma rõõmustan. Ma ei rõõmusta, et teie kurvastasite, vaid et te kurvastasite meeleparanduseks. ... Sest vaadake, millise innukuse on teis tekitanud just see, et te Jumalale meelepäraselt kurvastasite, millise kaitsekõne, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsuse, millise innu, millise karistuse! Teie olete end kõigiti näidanud puhtana selles asjas. ... Selle tõttu me oleme nüüd julgustatud.” (2Kr 7:8-13) Tt 107.3
“Olen rõõmus, et võin kõiges teie peale kindel olla.” “Ma tänan oma Jumalat iga kord, kui ma teid meenutan, alati igas oma palves teie kõigi eest rõõmuga tehes eestpalvet. Ma tänan Jumalat teie osaduse pärast evangeeliumiga esimesest päevast tänaseni, ja olen veendunud selles, et see, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva. Nõnda ju ongi õige mul teist kõigist mõelda, sest teie olete minu südames.” “Niisiis, mu armsad ja igatsetud vennad, minu rõõm ja aupärg, püsige nõnda Issandas, armsad.” “Sest nüüd me võime elada, kui teie püsite Issandas.” (2Kr 7:16; Fl 1:3-7; 4:1; 1Ts 3:8) Tt 107.4
Paulus kirjutas neile vendadele kui “pühadele Kristuses Jeesuses”, kuid ta ei kirjutanud neile kui nendele, kel oli täiuslik iseloom. Ta kirjutas neile kui meestele ja naistele, kes võitlevad kiusatuste vastu ning kel on oht langeda. Ta pööras nende tähelepanu rahu Jumalale, kes “on surnuist üles toonud lammaste suure Karjase, meie Issanda Jeesuse”. Tema kindel soov oli, et “igavese lepingu verega” valmistagu Jumal neid “kõiges heas tegema tema tahtmist ja saatku korda meie sees, mis on tema silmis meelepärane, Jeesuse Kristuse läbi”. (Hb 13:20, 21) Tt 108.1
Kui inimene saab teenitult teadlikuks oma veast, siis ole ettevaatlik, et sa ei hävitaks tema enesest lugupidamist. Ära muuda teda ükskõiksuse või usaldamatusega araks. Ära ütle: “Enne kui teda usaldan, ootan ja vaatan, kas ta peab vastu.” Tihtipeale paneb niisugune umbusaldus kiusatu komistama. Tt 108.2
Me peame püüdma teiste nõrkust mõista. Me ei tea suurt midagi nende inimeste südame katsumustest, kes on seotud pimeduse ahelatega ning kel on puudu otsusekindlusest ja moraalsest jõust. Kõige haletsusväärsem on selle olukord, kes kannatab süümepiinade all, ta on nagu oimetuks löödud, ta vaarub ja vajub põrmu. Ta ei suuda midagi selgelt näha. Tema mõistus on tumestatud, ta ei tea, mida teha. Paljud vaesed hinged on vääriti mõistetud ja alahinnatud, ahastuses ja hingepiinas — kadunud, eksinud lambad. Nad ei suuda leida Jumalat, kuid ometi on neil tõsimeelne igatsus andestuse ja rahu järele. Tt 108.3
Ärgu öeldagu ühtegi sõna, mis valu suurendaks! Näita kaastundlikku Päästjat patuelust vaevatud hingele, kes ei tea, kust leida leevendust. Võta ta käe kõrvale, tõsta ta üles, räägi talle julgustavaid ja lootusrikkaid sõnu. Aita tal Päästja käest kinni haarata. Tt 108.4
Me heitume liiga kergesti hingede tõttu, kes ei reageeri meie pingutustele otsekohe. Me ei tohi iial lõpetada tööd hinge heaks, kui on veel üks lootusekiireke. Väärtuslikud hinged läksid meie ennastohverdavale Lunastajale liiga kalliks maksma, et neid kergesti kiusaja võimu alla loovutada. Tt 108.5
Me peame asetama ennast kiusatute kohale. Võta arvesse pärilikkuse mõju, halbade suhete ja keskkonna mõju, halbade harjumuste võimu. Kas me võime imestada, et paljud niisuguste mõjude all manduvad? Kas me võime arvata, et nad reageerivad liiga aeglaselt nende ülestõstmise pingutustele? Tt 109.1
Tihtipeale on need evangeeliumile võidetud inimesed, kes paistsid tahumatute ja vähetõotavatena, evangeeliumi kõige ustavamate poolehoidjate ja kaitsjate hulgas. Nad ei ole sootuks rikutud. Eemaletõukava välimuse all on head impulsid, milleni võib jõuda. Ilma abistava käeta ei oleks nad ise kunagi toibunud, kuid kannatliku, visa pingutuse abil saab nad üles tõsta. Niisugused inimesed vajavad õrnu sõnu, lahket kaalutlemist, käegakatsutavat abi. Neil on vaja niisugust nõuannet, mis ei kustuta tuhmi julgusekiirt hinges. Võtku nendega kokku puutuvad töölised seda arvesse. Tt 109.2
Mõne kohta võidakse arvata, et nende mõistus on nii kaua mandunud, et nad ei saa selles elus kunagi niisuguseks, nagu nad soodsamates oludes oleks võinud saada. Aga Õiguse Päikese eredad kiired võivad hinge paista. Nende eesõigus on omada elu, mis võrdub Jumala eluga. Külva nende mõistusesse ülendavaid, õilistavaid mõtteid. Lase oma elul neile selgeks teha erinevus patu ja süütuse, pimeduse ja valguse vahel. Lase neil oma eeskujust näha, mida tähendab olla kristlane. Kristus suudab üles tõsta kõige patusemad ning asetada sinna, kus neid tunnustatakse Jumala lastena, Kristuse kadumatu pärandi kaaspärijatena. Tt 109.3
Jumaliku armu ime läbi saavad paljud sobilikuks kasulikku elu elama. Põlatult ja hüljatult on nad muutunud äärmiselt araks, nad võivad tunduda külmavereliste ja tuimadena. Kuid Püha Vaimu abil kaob rumalus, mistõttu nende ülestõstmine tundus lootusetu. Tuim, tumestatud mõistus ärkab. Patuori saab vabaks. Pahed kaovad ja teadmatus võidetakse. Usu kaudu, mis tegutseb armastuses, saab süda puhastatud ja mõistus valgustatud. Tt 109.4