Lugematus lunastatute hulgas on kõigi pilgud kinnitatud Jeesusele. Kõik silmad vaatavad Tema au, kelle SL 101.4
välimus oli olnud nii rikutud ja ebainimlik ning „ta kuju ei olnud inimlaste taoline”. (Js 52:14) Jeesus paneb võitjate pähe aukrooni. Igal kroonil on tema omaniku „uus nimi” (Ilm 2:17) ja kiri „Püha Issandale”. Kõigile antakse võidupalm ja särav harf. Kui siis juhtiv ingel tõmbab ühe noodi, liiguvad kõigi käed osava puudutusega üle keelte ja kõlab kauni meloodiaga muusika. Kõik tõstavad häält tänulikus kiituses: „Temale, kes meid armastab ning on meid lunastanud meie pattudest oma verega ning kes meid on teinud kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale — temale olgu kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti!” (Ilm 1:5, 6) SL 101.5
Lunastatud hulga ees on Püha Linn. Jeesus avab väravad ja tõde hoidnud rahvas läheb sisse. Siis kuuldakse Tema häält: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!” (Mt 25:34) Kristus esitab Isale oma verega ostetuid ja teatab: „Siin olen mina ja lapsed, keda Jumal on mulle andnud!” „Ma hoidsin neid, kelle sina mulle andsid.” (Hb 2:13; Jh 17:12, KJV) Oh selle hetke õndsust, kui kõikväeline Isa näeb lunastatuid vaadates oma kuju, patu koledus on kõrvaldatud ja inimesed on taas kord Jumalaga kooskõlas! SL 102.1
Päästja rõõm on näha auriigis hingi, keda Ta on oma piina ja alanduse kaudu päästnud. Lunastatud jagavad Tema rõõmu. Nad näevad neid, kes on võidetud nende palvete, töö ja armastava ohvri kaudu. Rõõm täidab nende südant, kui nad näevad, et see üks on võitnud teisi ja need veel teisi. SL 102.2