Jumala Poja hääl kutsub välja magavad pühad. Seda häält kuulevad surnud läbi maa ja need, kes kuulevad, elavad, suur hulk kõigist rahvastest, suguvõsadest, keeltest ja rahvahõimudest. Nad tulevad surma vangistusest välja, rüütatud surematu auga, ja hüüavad: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” (1Kr 15:55) SL 100.4
Kõik tulevad kalmust välja samasuguse välimuse ja kasvuga, nagu nad hauda läksid. Kuid kõik tõusevad üles värskelt ja igavese nooruse jõus. Kristus tuli taastama seda, mis oli kadunud. Ta muudab meie viletsa ihu ja vormib selle oma aulise ihu järgi. Vead ja puuded SL 101.1
on jäänud hauda. Lunastatud „kasvavad” (Ml 4:2, KJV) inimkonna täispikkusesse selle algses aulisuses ning patu needuse viimased jäljed saavad eemaldatud. Kristuse ustav rahvas peegeldab mõistuse, hinge ja ihuga oma Issanda täiuslikku kuju. SL 101.2
Elavad õiged muudetakse „äkitselt, ühe silmapilguga”. Jumala hääl muudab nad surematuks ja koos ülestõusnud pühadega tõmmatakse nad üles õhku Issandale vastu. Inglid „koguvad kokku tema valitud neljast tuulest, taeva ühest äärest teise ääreni”. (Mt 24:31) Väiksed lapsed kantakse oma ema kätele. Surma tõttu kaua lahus olnud sõbrad saavad kokku, et mitte kunagi enam lahku minna, ning rõõmulauludega tõusevad nad koos Jumala linna poole. SL 101.3