Minu isa pere käis ikka veel aeg-ajalt metodistide kirikus ja ka kodudes peetavates piiblitundides. Ühel õhtul läksime koos vend Robertiga piiblitundi. Juhtiv kogudusevanem oli kohal. Kui tuli minu venna kord, kõneles ta väga alandlikult, kuid äärmise selgusega, kui hädavajalik on olla täiesti kõlblik kohtuma Päästjaga Tema tulekul taeva pilvedel suure väe ja auga. Sel ajal kui mu vend rääkis, säras tema tavaliselt kahvatul näol taevane valgus. Ta näis vaimus tõusvat hetke keskkonnast kõrgemale ja kõneles nii, nagu oleks Jeesuse läheduses. Kui mind kutsuti rääkima, tõusin vaimus vabana, südant täitmas armastus ja rahu. Ma rääkisin loo oma suurtest kannatustest patutunnetusele tuleku ajast ja kuidas olin viimaks saanud nii kaua otsitud õnnistuse, täieliku alistumise Jumala tahtele ning väljendasin rõõmu heade sõnumite üle, et mu Lunastaja tuleb peagi oma lapsi koju viima. Tk1 37.1
Oma lihtsameelsuses ootasin, et mu metodistidest vennad ja õed mõistavad minu tundeid ja rõõmustavad koos minuga. Kuid ma pettusin. Mitmed õed ägasid, nihelesid kuuldavalt toolil ja keerasid mulle selja. Ma ei suutnud aru saada, mis minu jutus oli neid haavanud, ja rääkisin väga lühidalt, tundes nende hukkamõistu judinaid tekitavat mõju. Kui olin kõnelemise lõpetanud, küsis kogudusevanem B minult, kas pikk ja kasulik elu teistele head tehes ei oleks parem kui Jeesuse kiire tulek ja vaeste patuste hävitamine. Ma kordasin, et igatsen Jeesuse tulekut. Siis saab patt lõpu ja me tunneme igavesti rõõmu pühitsusest ning kurat ei kiusa ega juhi meid eksiteele. Tk1 37.2
Seejärel uuris ta, kas ma ei tahaks pigem rahulikult oma voodis surra kui teha elavana läbi surelikust surematuks muutumise valu. Minu vastus oli, et soovin, et Jeesus tuleks ja võtaks oma lapsed kaasa, et olen valmis elama või surema, nagu Jumal tahab, ning võin vabalt kannatada kogu valu, mida tuleks taluda üks hetk, üks silmapilk. Soovin, et ajaratas kiiresti pöörleks ja jõuaks kätte see tervitatav päev, mil viletsad ihud muudetakse ja kujundatakse Kristuse kõige aulisema ihu sarnaseks. Ütlesin ka, et kui elan Issandale kõige lähemal, siis soovin kõige innukamalt Tema ilmumist. Tundus, et see pahandas mõnda kohalviibijat väga. Tk1 37.3
Kui kohal viibiv kogudusevanem pöördus koguduse teiste liikmete poole, väljendas ta suurt rõõmu ajaliku tuhandeaastase ajajärgu ootuse üle, mil kogu maa saab täidetud Issanda tundmisega nagu vesi täidab mere. Ta igatses näha selle aulise perioodi algust. Pärast koosoleku lõppu mõistsin, et need, kes olid minu vastu varem lahked ja sõbralikud olnud, kohtlesid mind silmatorkava külmusega. Läksime vennaga koju tagasi ja tundsime kurbust, et meie kaaskoguduseliikmed meid nii valesti mõistsid ja et Jeesuse läheneva tuleku teema neis nii kibedat vastuseisu tekitas. Ometi olime tänulikud, et nägime kallist valgust, ja ootasime rõõmuga Issanda tulekut. Tk1 38.1
Üsna varsti pärast seda läksime taas piiblitundi. Me soovisime võimalust kõneleda Jumala kallist armastusest, mis elustas meie hinge. Tahtsin eriliselt rääkida Jumala headusest ja halastusest minu suhtes. Minus oli toimunud nii suur muutus, et pidasin oma kohuseks kasutada ära iga võimalust Päästja armastusest tunnistada. Tk1 38.2
Kui tuli minu kord rääkida, jutustasin neist Jeesuse armastuse tõenditest, millest olin osa saanud, ning sellest, et igatsen rõõmsas ootuses peatselt oma Lunastajaga kohtuda. Usk, et Kristuse tulek on lähedal, õhutas mu hinge veel innukamalt Jumala Vaimu pühitsust taotlema. Siinkohal katkestas mind koosoleku läbiviija ja ütles: „Sa said pühitsuse metodismi kaudu, metodismi kaudu, õde, mitte mingi eksliku teooria kaudu.” Tundsin, et pean tunnistama tõde − mitte metodismi kaudu ei olnud mu süda saanud uut õnnistust, vaid liigutavate tõdede kaudu Jeesuse isiklikust ilmumisest. Nende tõdede abil olin leidnud rahu, rõõmu ja täiusliku armastuse. Sellega lõppes minu tunnistus, viimane, mida esitasin oma metodistikoguduse kaasliikmetele piiblitunnis. Tk1 38.3
Seejärel kõneles Robert oma tasasel moel, kuid ometi nii selgelt ja liigutavalt, et mõned nutsid ja olid väga liigutatud, teised aga köhatasid mittenõustuvalt ja näisid ebamugavust tundvat. Koosviibimise ruumist tulles vestlesime taas oma usust ja imestasime, et meie kristlastest vennad ja õed võtsin nii kehvasti vastu sõna, mis sai räägitud meie Päästja tulekust. Arvasime, et kui nad armastaksid Jeesust nii nagu peaks, ei häiriks neid Tema teisest tulekust kuulmine nii tohutult, vaid vastupidi, nad tervitaksid seda uudist rõõmuga. Tk1 38.4
Olime veendunud, et me ei peaks enam nendel koosviibimistel käima. Kristuse aulise ilmumise lootus täitis meie hinge ja leidis väljapääsu iga kord, kui hakkasime rääkima. Tundus, et see süütas kohalviibijates viha kahe tagasihoidliku lapse vastu, kes söandasid vastuseisuga silmitsi olles kõneleda usust, mis täitis nende südame rahu ja õnnega. Oli ilmne, et need piiblitunnid ei too vabadust, sest meie tunnistus kutsus esile pilget ja mõnitusi, mis kandusid meie kõrvu koosoleku lõppedes nende vendade ja õdede suust, keda olime austanud ja armastanud. Tk1 39.1
Tol ajal pidasid adventistid koosolekuid Beethoveni saalis. Minu isa käis koos perega seal üsna regulaarselt. Teise tuleku ajaks peeti aastat 1843. Hingede päästmiseks jäänud aeg tundus olevat nii lühike, et otsustasin teha kõik, mis minu võimuses, juhtimaks patuseid tõe valgusesse. Ent nii noore ja kehva tervisega inimese jaoks tundus võimatuna selles suures töös palju ära teha. Tk1 39.2
Mul oli kodus kaks õde: mitu aastat noorem Sarah ja kaksikõde Elizabeth. Arutasime seda asja isekeskis ja otsustasime teenida nii palju raha, kui suudame, ning osta selle eest raamatuid ja brošüüre tasuta jagamiseks. See oli parim, mida teha saime, ja me tegime seda piskut meelsasti. Suutsin teenida vaid kakskümmend viis senti päevas. Mu riietus oli lihtne, mitte midagi ei kulutanud ma asjatutele kaunistustele, sest edev uhkeldamine tundus mulle patune, seepärast oli mul alati veidi raha tagavaraks, et osta sobivaid raamatuid. Need andsime kogenud inimeste kätte laiali saatmiseks. Tk1 39.3
Iga leht neis trükistes oli minu silmis kallihinnaline, sest see viis maailmale valgust, mis kutsus inimesi lähenevaks tähtsaks sündmuseks valmistuma. Päev päeva järel istusin voodis patjade najal ja tegin oma värisevate sõrmedega tööd. Väga hoolikalt panin kõrvale tagasisaadud kallid mündid, mis pidid kuluma pimeduses viibijate valgustamise ja äratamise jaoks mõeldud lugemisvarale. Mul ei olnud kiusatust kulutada oma teenistust enda meeleheaks; minu mõistusel oli hingede päästmise koorem ja mu süda valutas nende pärast, kes rahustasid end mõttega, et elavad julgeolekus, kuigi maailmale oli antud hoiatuskuulutus. Tk1 39.4
Ühel päeval kuulsin pealt ema ja õe vahelist vestlust hiljuti kuuldud jutlusest teemal, et hing ei ole loomu poolest surematu. Nad kordasid mõningaid jutlustaja esitatud tõendavaid tekste. Nende hulgast mäletan mulle veenvat mõju avaldanuid: „Hing, kes teeb pattu, peab surema.” „Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi.” „Mille parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus.” „Igavest elu küll neile, kes püsiva heategemise kaudu taotlevad kirkust ja au ja surematust, igavest elu.” „Miks,” küsis mu ema pärast viimatimainitud kirjakoha tsiteerimist, „peaksid nad taotlema midagi, mis on neil juba olemas?” Tk1 40.1
Kuulasin neid uusi mõtteid pingsa ja valusa huviga. Kui jäin emaga kahekesi, küsisin, kas ta tõesti usub, et hing ei ole surematu. Ta vastas, et kardab, et oleme olnud eksituses nii selles kui ka mõnes teises asjas. Tk1 40.2
„Aga ema,” küsisin mina, „kas sa tõesti usud, et hing magab hauas kuni ülestõusmiseni? Kas sa arvad, et kristlane ei lähe surres kohe taevasse ega patune põrgusse?” Tk1 40.3
Ema vastas: „Piibel ei esita mingeid tõendeid igavesti põleva põrgu kohta. Kui niisugune koht oleks olemas, peaks Pühakiri seda kindlasti mainima.” Tk1 40.4
„Oh, ema!” hüüatasin hämmastuses, „see on sinu suust imelik jutt! Kui sa usud seda kummalist teooriat, siis ära seda kellelegi räägi, sest ma kardan, et patused saavad sellest uskumusest julgust ega soovi kunagi Issandat otsida.” Tk1 40.5
„Kui see on kindel Piibli tõde,” vastas ta, „siis ei takista see patuste pääsemist, vaid on vahendiks nende Kristusele võitmisel. Kui Jumala armastus ei ajenda vastuhakkajaid alistuma, ei sunni igavese põrgu õudused neid kahetsema. Pealegi ei tundu olevat õige võita hingi Jeesusele ühele mõistuse kõige madalamale omadusele − viletsale hirmule − tuginedes. Jeesuse armastus kütkestab, see pehmendab ka kõige kõvema südame.” Tk1 40.6
Sellest õpetusest kuulsin rohkem alles mitu kuud pärast seda vestlust, kuid kogu selle aja tegeles mu mõistus selle teemaga usinalt. Kui kuulsin seda kuulutatavat, uskusin, et see on tõde. Sellest ajast peale, kui minu mõistusesse tungis valgus surmaund magavatest surnutest, kadus ülestõusmist ümbritsenud salapära ning see suur sündmus ise omandas uue ja üleva tähenduse. Olin tihtipeale vaeva näinud, et sobitada surnute kohene tasu või karistus kokku tulevase ülestõusmise ja kohtumõistmise kaheldamatu faktiga. Kui hing läheb suremisel igavesse õndsusesse või viletsuse, milleks on siis vaja armetu kõduneva ihu ülestõusmist? Tk1 41.1
Kuid see uus ja kaunis tõekspidamine andis mulle teada põhjuse, miks inspireeritud autorid olid nii palju ihu ülestõusmisest rääkinud: sellepärast et kogu olemus magas hauas. Nüüd taipasin selgesti, kui ekslik oli olnud meie endine seisukoht selles küsimuses. Nüüd sai mulle väga selgeks see, mis oli olnud segane ja mõttetu: miks pidi lõpukohus toimuma pärast seda, kui lahkunute hingede üle on kord juba kohus mõistetud ja nad on oma osa kätte saanud. Mõistsin, et lähedase kaotanute lootus on oodata seda aulist päeva, mil Eluandja purustab haua ahelad ning õiged surnud tõusevad üles ja lahkuvad oma vangikojast aulise surematu eluga riietatult. Tk1 41.2
Meie peres olid kõik huvitatud Issanda peatse tuleku õpetusest. Minu isa oli kaua aega peetud oma kodukoha metodisti kiriku üheks tugisambaks ning kogu pere oli koguduses aktiivne, kuid me ei hoidnud oma uut tõekspidamist salajas, kuigi me ei käinud sellega teistele ebasobival juhul peale ega ilmutanud mingisugust ebasõbralikkust oma koguduse suhtes. Sellegipoolest tegi metodisti jutlustaja meie juurde erilise külaskäigu ja kasutas juhust teatamaks, et meie usk ja metodism ei sobi kokku. Ta ei küsinud meilt põhjust, miks me nii usume, ega toonud Piiblist ühtki kirjakohta, et meid meie eksituses veenda, vaid väitis üksnes, et oleme omaks võtnud uue ja imeliku tõekspidamise, mida metodisti kirik ei saa aktsepteerida. Tk1 41.3
Minu isa vastas, et seda on vale uueks ja imelikuks õpetuseks nimetada, sest Kristus ise kuulutas oma jüngreid õpetades oma teist tulekut. Ta oli öelnud: „Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.” Kui Ta nende silme all üles taevasse võeti ja pilv varjas Ta nende pilgu eest ning Tema ustavad järelkäijad vaatasid oma kaduvale Issandale järele, „siis seisis nende juures kaks valgeis rõivais meest, kes ütlesid: „Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse? See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat.” Tk1 42.1
„Ja inspireeritud Paulus,” ütles isa elavnedes, „kirjutas oma kirjas Tessaloonika kaasliikmetele julgustuseks: „Ja teile, keda vaevatakse, antakse hingamist koos meiega, siis kui Issand Jeesus ilmub taevast oma väe inglitega leegitsevas tules, karistades neid, kes ei tunne Jumalat ega ole kuulekad meie Issanda Jeesuse evangeeliumile. Need saavad karistuseks igavese hukatuse eemal Issanda palgest ja tema vägevuse kirkusest, kui ta tuleb, et tol päeval olla kirgastatud oma pühade hulgas ja imetletud kõigi usklike seas.” „Sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga. Julgustage siis üksteist nende sõnadega!” Tk1 42.2
See on meie usu kõrge ja usaldatav põhjendus. Jeesus ja Tema apostlid räägivad teisest tulekust rõõmsalt ja võidukalt ning pühad inglid teatavad, et Kristus, kes tõusis taevasse, tuleb jälle tagasi. Meie süü on siis selles, et usume Jeesuse ja Tema jüngrite sõnu. See on väga vana õpetus ning sel pole eksiõpetuse varjugi.” Tk1 42.3
Jutlustaja ei püüdnud tsiteerida ühtki teksti, mis oleks tõestanud, et oleme eksiteel, vaid vabandas end aja puudusega. Ta soovitas meil lahkuda kogudusest vaikselt ja vältida avalikku protsessi. Olime teadlikud, et mõningaid teisigi liikmeid koheldi samal põhjusel samamoodi ning me ei tahtnud, et arvatakse, nagu häbeneksime oma usku tunnistada või ei suuda seda Pühakirjaga kinnitada, seega nõudsid mu vanemad, et neile tuleb tutvustada selle nõudmise põhjusi. Tk1 42.4
Ainus vastus oli põiklev väide, et olime läinud kiriku reeglitega vastuollu ning parim oleks sellest vabatahtlikult lahkuda ja hoida ära lahutamisprotsess. Vastasime, et eelistame tavapärast protsessi ja nõudsime, et saaksime teada, missuguses patus meid süüdistatakse, kuna me ei teadnud, et on vale oodata ja armastada Päästja ilmumist. Tk1 43.1
Üsna varsti anti meile korraldus tulla kiriku käärkambris peetavale koosolekule. Kohalviibijaid oli vähe. Minu isa ja tema pere mõju oli niisugune, et vastased ei soovinud meie protsessile koguduse üldkogu. Ainus esitatud süüdistus oli, et oleme läinud vastuollu nende reeglitega. Meie küsimusele, missuguseid reegleid me siis rikkusime, öeldi pärast mõningast kõhklemist, et olime käinud teistel koosolekutel ja olime hooletusse jätnud regulaarse käimise oma piiblitundides. Teatasime, et osa meie perest oli mõni aeg tagasi olnud maal ja et ükski linnajäänutest ei olnud puudunud piiblitundidest rohkem kui mõne nädala ning et nad oli moraalselt sunnitud eemale jääma, sest nende antud tunnistus leidis nii märkimisväärset hukkamõistu. Meenutasime neile ka, et teatud inimesi, kes ei olnud aasta aega piiblitundides käinud, peeti ikkagi heas seisukorras olevaks. Tk1 43.2
Meilt küsiti, kas me tunnistame, et olime nende reegleid rikkunud, ja kas oleme nõus tulevikus neid järgima. Vastasime, et ei julge oma usust loobuda ega Jumala püha tõde salata; et me ei loobu Lunastaja peatse tuleku lootusest ning jätkame Issanda teenimist viisil, mida nemad nimetasid eksiõpetuseks. Minu isa sai kaitsekõnes Jumala õnnistuse ja me kõik lahkusime käärkambrist sundimatus meelsuses, õnnelikuna õiges teadlikkuses ja Jeesuse heakskiitva naeratusega. Tk1 43.3
Järgmisel pühapäeval, armastussöömaaja alguses, luges juhtiv kogudusevanem ette meie nimed, seitse tükki järjest, kui kogudusest väljaheidetute omad. Ta ütles, et meid ei visatud välja mingi vale või ebamoraalse käitumise tõttu, et meil oli laitmatu iseloom ja kadestusväärne kuulsus, kuid olime süüdi metodisti kiriku reeglitega vastuollu minemises. Ta teatas ka, et nüüd on uks avatud ja kõigiga, kes on sarnases reeglite rikkumises süüdi, toimitakse samamoodi. Tk1 43.4
Koguduses oli palju neid, kes ootasid Päästja ilmumist, ja see ähvardus pidi neid alistumisele sundima. Mõnel juhult tõi see tegutsemisviis soovitud tulemused ja Jumala heakskiit müüdi koha eest koguduses. Paljud uskusid, kuid ei söandanud oma usku tunnistada, et neid sünagoogist välja ei heidetaks. Kuid mõned lahkusid üsna pea pärast seda ja ühinesid nende seltskonnaga, kes ootasid Päästjat. Tk1 44.1
Sel ajal olid äärmiselt kallid prohveti sõnad: „Teie vennad, kes teid vihkavad, kes teid ära tõukavad minu nime pärast, ütlevad: „Issand olgu auline, et saaksime näha teie rõõmu!” Aga nad peavad jääma häbisse!” Tk1 44.2