Pool aastat ei olnud minu ja mu Päästja vahel ühtki pilve. Alati, kui oli sobiv võimalus, esitasin oma tunnistuse ja sain suuresti õnnistatud. Vahel tuli Issanda Vaim minu peale nii võimsasti, et mu jõud kadus. Mõne jaoks, kes oli endisest kirikust ära tulnud, oli see katsumus ning sageli tehti märkusi, mis mind väga kurvastasid. Paljud ei suutnud uskuda, et Jumala Vaim võiks kedagi niivõrd haarata, et ta kaotab kogu jõu. Minu olukord oli äärmiselt piinarikas. Hakkasin endamisi arutama, kas ei oleks õigustatud koosolekul mittetunnistamine ja seega ka oma tunnete vaoshoidmine, kui mõne minust vanema ja kogenenuma inimese südames on seesugune vastuseis. Tk1 45.1
Kasutasin vaikimisplaani mõnda aega ja püüdsin end veenda, et tunnistamast hoidumine ei takista mul oma usku ustavalt ellu rakendada. Sageli tundsin tugevat mõjutust, et minu kohus on koosolekul kõneleda, kuid hoidusin sellest ja olin teadlik, et kurvastasin Jumala Vaimu. Mõnikord ei läinud ma isegi koosolekutele, sest sinna pidid tulema need, keda mu tunnistus häiris. Ma ei tahtnud oma kaasliikmeid haavata, ja seega lubasin inimeste kartusel purustada selle katkematu ühenduse Jumalaga, mis oli mu südant nii mitu kuud õnnistanud. Tk1 45.2
Meil olid kindlaks määratud õhtused palvekoosolekud linna erinevates paikades, et mahutada kõiki, kes soovisid neil koosolekutel käia. Üht neist külastas perekond, kes oli mulle vastutöötamisel esirinnas. Ükskord, kui kokkutulnud palvetasid, tuli Issanda Vaim nende peale ja üks selle pere liige lamas pikali nagu surnu. Tema sugulased nutsid ta ümber, hõõrusid tema käsivarsi ja püüdsid teda toibutada. Pikapeale tuli temasse piisavalt jõudu, et Jumalat kiita. Ta vaigistas teiste hirmu võidurõõmsate hüüetega silmatorkava tõenduse eest, et ta oli saanud osa tema peale tulnud Issanda väest. Sel õhtul ei suutnud see noormees koju tagasi minna. Tk1 45.3
Perekond uskus, et see oli Jumala Vaimu ilming, kuid juhtunu ei veennud neid, et minu peal oli olnud seesama jumalik vägi, mis oli võtnud mu loomupärase jõu ning täitnud mu hinge rahu ja Jeesuse armastusega. Neil oli vabadus öelda, et minu siiruses ja täielikus aususes pole võimalik kahelda, kuid nende meelest olen enesepettuse ohvriks langenud ja pean Issanda väeks seda, mis oli vaid minu enda üleskruvitud tunnete tagajärg. Tk1 46.1
Seesuguse vastuseisu tulemusena olin suures segaduses ja kui lähenes meie regulaarse koosoleku aeg, ei teadnud ma, kas mul on hea sinna minna. Mõne eelneva päeva jooksul olin minu suhtes ilmutatud tunnete tõttu suures masenduses. Viimaks otsustasin jääda koju ja pääseda kaasliikmete kriitikast. Kui püüdsin palvetada, kordasin ikka ja jälle neid sõnu: „Issand, mida Sa tahad, et ma teeksin?” Minu südamesse tulnud vastus näis käskivat mul usaldada oma taevast Isa ja oodata kannatlikult Tema tahte teadasaamist. Andsin end lihtsas väikese lapse usalduses Issandale ja meenutasin Tema tõotust, et need, kes Teda järgivad, ei käi pimeduses. Tk1 46.2
Kohusetunne sundis mind koosolekule minema ja ma läksin, olles täielikult kindel, et kõik läheb hästi. Sel ajal, kui olime Issanda ette kummardunud, tõmmati mu süda palvesse ja täideti rahuga, mida saab anda ainult Kristus. Mu hing rõõmustas Päästja armastuses ja füüsiline jõud kadus. Lapselikus usus suutsin öelda vaid: „Taevas on mu kodu ja Kristus mu Lunastaja.” Tk1 46.3
Kohal oli ka üks liige varem mainitud perekonnast, kes oli vastu Jumala väe ilmingutele minu juures, ning sel konkreetsel juhtumil arvas see mees, et mind valdab erutus, millele olevat mul kohus vastu panna, sest tema arvates kutsusin ma selle ise esile kui Jumala heakskiidu märgi. Tema kahtlused ja vastuseis ei mõjutanud mind seekord, sest mul oli tunne, et Issand ümbritseb mind ja ma olen tõstetud kõrgemale igasugustest välistest mõjudest. Ent vaevalt oli ta rääkimise lõpetanud, kui üks tugev mees, pühendunud ja alandlik kristlane, langes tema silme all Jumala väest tabatult maha ning ruumi täitis Püha Vaim. Tk1 46.4
Pärast toibumist andsin suure rõõmuga tunnistuse Jeesusest ja rääkisin Tema armastusest minu vastu. Tunnistasin, et mul puudus usk Jumala tõotustesse ja ma eksisin, kui tõkestasin Tema Vaimu sisendusi kartusest inimeste ees. Kinnitasin, et hoolimata minu usaldamatusest oli Ta andnud mulle ootamatuid tõendeid oma armastusest ja kosutavast armust. Seejärel tõusis vend, kes oli minu vastu olnud, ja tunnistas pisarsilmil, et tema tunded minu suhtes olid olnud täiesti valed. Ta palus alandlikult andestust ja ütles: „Õde Ellen, ma ei pane sinu teele enam õlekõrtki. Jumal on näidanud mulle minu südame külmust ja kangekaelsust ning ta on murdnud mu südame oma väe tõenditega. Ma olen väga eksinud.” Tk1 47.1
Seejärel pöördus ta rahva poole ja rääkis: „Kui õde Ellen näis nii õnnelikuna, mõtlesin ma, miks mina sedasi ei tunne? Miks ei saa vend R. niisugust tõendust? Olin veendunud, et ta on pühendunud kristlane, kuid tema peale ei olnud niisugust väge tulnud. Esitasin vaikse palve, et kui tegemist on Jumala püha mõjuga, siis vend R. seda täna õhtul kogeks. Tk1 47.2
Peaaegu kohe, kui see soov minu südamest tõusis, langes vend R. Jumala väe mõjul pikali ja hüüdis: „Laske Issandal tegutseda!” Mu süda on veendunud, et olen võidelnud Püha Vaimu vastu, kuid ma ei kurvasta Teda enam oma kangekaelse uskmatusega. Ole tervitatud, valgus! Ole tervitatud, Jeesus! Ma olin langenud ja kalgistunud ning tundnud end haavununa, kui keegi kiitis Jumalat ja ilmutas rõõmu täiust Tema armastuses, aga nüüd on mu tunded muutunud, minu vastuseis on lõppenud. Jeesus avas mu silmad ja ma võin ise Teda kiita. Olen öelnud õde Elleni kohta teravaid ja salvavaid sõnu, mida ma nüüd kahetsen, ning palun andestust temalt ja kõigilt teistelt, kes kohal viibivad.” Tk1 47.3
Seejärel andis oma tunnistuse vend R. Tema nägu valgustas taeva au, kui ta kiitis Issandat tol õhtul tehtud imede eest. Ta ütles: „See koht on aukartust äratavalt pühalik Kõigekõrgema kohalviibimise tõttu. Õde Ellen, edaspidi on sul senise julma vastuseisu asemel meie abi ja kindel poolehoid. Oleme olnud pimedad Jumala Püha Vaimu ilmingute suhtes.” Tk1 47.4
Kõik vastuseisjad olid nüüd sunnitud oma viga märkama ja tunnistama, et see oli tõepoolest Issanda tegevus. Varsti pärast seda toimunud palvekoosolekul koges vend, kes oli tunnistanud, et eksis vastuseisuga, Jumala väge nii suurel määral, et tema nägu säras taevasest valgusest ja ta kukkus abituna põrandale. Kui tema jõud naasis, tunnistas ta taas, et oli võhiklikult Issanda Vaimu vastu sõdinud ja olnud südames minu vastu. Ühel teisel palvekoosolekul sai veel üks sama perekonna liige sarnaselt liigutatud ja andis samasuguse tunnistuse. Mõni nädal hiljem, kui vend P suur perekond oli oma kodus palvetamas, voogas Jumala Vaim läbi toa ja sundis põlvitavad palujad pikali. Üsna pea pärast seda läks sinna minu isa ja leidis nad kõik, nii vanemad kui ka lapsed, abituna Issanda väest haaratuna. Tk1 48.1
Külm formaalsus hakkas Kõigekõrgema võimsa mõju ees sulama. Kõik, kes olid minu vastu olnud, tunnistasid, et olid sellega Püha Vaimu kurvastanud, ning nad ühinesid minuga armastuses Päästja vastu. Mu süda oli rõõmus, et jumalik halastus oli tasandanud tee mu jalgadele ning tasunud külluslikult mu usu ja usalduse eest. Nüüd valitses üksmeel ja rahu meie hulgas, kes ootasime Issanda tulekut. Tk1 48.2