Kogemused 23. detsembrist 1867. aastal kuni 1. veebruarini 1868. aastal.
Toon nüüd ära kokkuvõtliku kirjelduse juhtumitest, ja ilmselt ei suuda ma meie tööst kuni Vermonti koosolekuni anda paremat ülevaadet, kui teeb seda kiri, mille kirjutasin meie pojale Battle Creeki 27. detsembril 1867. aastal. Tk1 618.1
„Minu kallis poeg Edson!
Istun praegu vend D. T. Bourdeau kirjutuslaua taga Vermonti osariigis West Enosburghis. Pärast koosoleku lõppemist Topshamis Maine’i osariigis olin äärmiselt väsinud. Kohvrit pakkides oleksin väsimusest peaaegu minestanud. Viimane asi, mida ma seal tegin, oli vend A perekonna kokkukutsumine ja eriline vestlus nendega. Ma rääkisin selle armsa perekonnaga, andsin edasi manitsevad ja lohutavad sõnad, samuti noomituse ja nõuande ühe nendega seotud inimese jaoks. Kõik, mida ütlesin, võeti täielikult vastu ning sellele järgnes patutunnistus, nutmine ja suur kergendus vend ja õde A jaoks. See on minu jaoks ebameeldiv töö ja kurnab mind väga. Tk1 618.2
Kui olime vagunisse istunud, heitsin pikali ja puhkasin umbes tund aega. Meil oli samal õhtul määratud kokkusaamine Westbrookis Maine'i osariigis; pidime kohtuma Portlandi ja selle ümbruskonna koguduseliikmetega. Me leidsime peatuspaiga vend Martini lahke perekonna juures. Ma ei suutnud õhtupoolikul istuda, aga kui mul paluti õhtul koosolekule minna, läksin koolimajja, tundes, et mul pole jõudu seista ja inimestele kõneleda. Maja oli sügavalt huvitatud kuulajaid täis. Vend Andrews avas koosoleku ja rääkis veidi, seejärel võttis sõna sinu isa. Siis ma tõusin, ja olles vaid mõned sõnad öelnud, tundsin oma jõudu taastuvat. Kogu nõrkus näis kaduvat ja ma rääkisin umbes tund aega täiesti vabalt. Ma tundsin kirjeldamatut tänulikkust Jumalale abi eest ajal, mil ma seda nii väga vajasin. Kolmapäeva õhtul kõnelesin vabalt ligi kaks tundi tervise- ja kleidireformist. Minu jaoks oli suureks julgustuseks see, et minu jõud nii ootamatult taastati, kui olin tundnud end kahe koosoleku eel täiesti kurnatult. Tk1 618.3
Tundsime rõõmu külaskäigust vend Martini pere juurde. Me loodame näha, et nende armsad lapsed annavad oma südame Kristusele, võitlevad koos vanematega kristlikku võitlust ning kui võit on saavutatud, kannavad kadumatut krooni. Tk1 619.1
Neljapäeval läksime taas Portlandi ja sõime õhtust koos vend Gowelli perega. Meil oli nendega eriline vestlus, millest loodame neile kasu olevat. Me tunneme sügavat huvi vend Gowelli naise vastu. Selle ema südame on murdnud oma laste kannatuste, surma ning nende hauavaikusesse panemise nägemine. Hauas magajatega on kõik korras. Taotlegu ema kogu tõde ja kogugu varandust taevasse, et kui Eluandja tuleb vange suurest surmavanglast vabastama, võiksid isa, ema ja lapsed kohtuda ning purunenud perekond saaks taasühineda, et mitte iial enam lahkuda. Tk1 619.2
Vend Gowell viis meid vankriga rongijaama. Jõudsime just õigel ajal rongile, enne kui see sõitma hakkas. Sõitsime viis tundi. Manchesteri jaamas oli vend A. W. Smith meid ootamas, et viia oma selles linnas asuvasse koju. Siin lootsime ühe õhtu puhata, kuid üsna mitu inimest ootas meid. Meil oli väga meeldiv vestlus, ma loodan, et kõigile kasulik. Läksime umbes kümne ajal puhkama. Järgmisel hommikul vara lahkusime vend Smithi mugavast, külalislahkest kodust, et jätkata teekonda Washingtoni. See oli aeglane, igav tee. Hillsborough’s tulime rongilt maha. Meid ootas hoburakend, mis viis meid kaheteistkümne miili kaugusele Washingtoni. Vend Colbyl oli saan ja tekid ning me sõitsime üsna mugavalt, kuni sihtkohani jäid mõned miilid. Viimasel teelõigul polnud piisavalt lund, et saaniga hästi sõita. Tõusis tuul ja viimased kaks miili lendas sadav lörts meile näkku ja silma; see oli valus ja külmetas meid üsna ära. Viimaks leidsime varjupaiga vend C. K. Farnsworthi lahkes kodus. Nad tegid meie mugavaks äraolemiseks kõik, mis võimalik, ja asjalood korraldati nii, et saaksime võimalikult palju puhata. Kuid ma võin öelda, et puhkust oli vähe. Tk1 619.3
Hingamispäeval kõneles sinu isa hommikupoolikul ja pärast vaheaega kõnelesin mina umbes kakskümmend minutit. Ma esitasin noomiva tunnistuse paljudele, kes tarvitasid tubakat, kaasa arvatud vend Ball, kes oli kinnitanud meie vaenlaste käsi sellega, et naeruvääristas nägemusi ning avaldas Bostoni ajalehes Crisis ja Iowas väljaantavas ajalehes Hope of Israel meie suhtes teravusi. Õhtune koosolek pidi toimuma vend Farnsworthi juures. Kogudus oli kohal ja sinu isa palus vend Ballil anda teada oma vastuväited nägemustele, et oleks võimalik neile vastata. Nii see õhtu kulus. Vend Ball ilmutas suurt jäikust ja vastuseisu. Ta tunnistas, et on mõningate punktidega rahul, kuid hoidis oma seisukohtadest kindlalt kinni. Vend Andrews ja sinu isa rääkisid selgelt ja selgitasid asju, mida ta oli vääriti mõistnud, ning mõistsid hukka tema ebaõiglase käitumise hingamispäeva pidavate adventistide suhtes. Me kõik tundsime, et olime sel päeval teinud parima, mida suutsime, et nõrgestada vaenlase sõjaväge. Meie koosolek lõppes alles pärast kümmet. Tk1 620.1
Järgmisel hommikul läksime taas palvemajja koosolekule. Sinu isa kõneles hommikul. Aga vahetult enne seda, kui ta rääkima hakkas, andis vaenlane ühele nõdrale vennale tunde, et temal on koguduses kõige hämmastavam koorem kanda. Ta kõndis mööda vahekäiku, rääkis, oigas ja nuttis ning tundus, et tal lasus midagi kohutavat, mida keegi ei mõistnud. Püüdsime aidata neid, kes tõde tunnistavad, mõista oma kohutavat pimedust ja Jumalast ärataganenud olekut, et nad tunnistaksid seda alandlikult ja tuleksid Issanda juurde siiras kahetsuses tagasi, et Tema võiks nende juurde tagasi tulla ja nende eksimused parandada. Saatan püüdis seda tööd takistada, sundides seda vaest, segast hinge jälestama neid, kes soovisid mõistlikult tegutseda. Ma tõusin ja esitasin selle mehe kohta selge tunnistuse. Ta ei olnud kaks päeva söönud, Saatan oli teda eksitanud ja üle piiri lükanud. Tk1 620.2
Seejärel jutlustas sinu isa. Meil oli lühike vaheaeg ning siis püüdsin mina rääkida tervise- ja kleidireformidest ning esitasin selge tunnistuse nende kohta, kes olid seisnud noortel ja uskmatutel tee peal ees. Jumal aitas mul öelda otsekoheseid asju vend Ballile ja rääkida talle Issanda nimel, mida ta oli teinud. Ta oli märkimisväärselt liigutatud. Tk1 620.3
Õhtuse koosoleku pidasime taas vend Farnsworthi juures. Ilm oli koosolekute ajal tormine, kuid vend Ball ei jäänud ühestki neist eemale. Käsitleti sama teemat, uuriti tema teguviisi. Issand aitas nii ilmselt inimesel rääkida; Ta aitas sel õhtul vend Andrewsi, kes mõtiskles Kristuse nimel kannatamisest. Ta mainis Moosest, kes keeldus nimetamas end vaarao tütre pojaks ja otsustas pigem näha vaeva koos Jumala rahvaga kui üürikest aega nautida pattu. Mooses pidas teotust Kristuse pärast suuremaks rikkuseks kui Egiptuse aardeid, sest ta tõstis oma silmad tasu poole. Vend Andrews näitas, et see oli üks paljudest juhtumitest, kui teotust Kristuse pärast peeti loodetavat krooni ja kuningriigi au silmas pidades kallimaks kui ilmalikku vara, austust ja kõlavaid tiitleid. Usupilk oli suunatud kindlalt aulisele tulevikule ja tasule, mida peeti nii väärtuslikuks, et kõige suursugusem, mida maailmal on pakkuda, paistis väärtusetuna. Jumala lapsed said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja vanglat. Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud ja piinatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades. Lootuse ja usu abil võisid nad seda kõike nimetada kergeks ahistuseks. Tulevik — igavene elu — paistis neile nii väärtuslikuna, et tasuga võrreldes pidasid nad oma kannatusi tühiseks. Tk1 621.1
Vend Andrews jutustas ühest ustavast kristlasest, kes pidi oma usu pärast märtrisurma minema. Üks tema kristlasest vend vestles temaga kristliku lootuse väest − kas see on piisavalt tugev, et toetada teda ajal, mil tuli tema ihu hävitab. Ta palus, et kristlane, kes pidi kannatama, annaks talle märku, kui kristlik usk ja lootus on raevutsevast, hävitavast tulest tugevam. Ta eeldas, et tema saab olema järgmine, ning see kinnitaks teda tule tarvis. Esimene kristlane lubas märku anda. Teine viidi tuleriida juurde kristlase põletamist vaatama; toimuvat saatsid kogunenud jõudeoleva ja uudishimuliku rahvahulga pilked ja mõnitused. Toodi kohale haokubud ja süüdati tuli ning teine kristlane suunas pilgu kannatavale, surevale märtrile, tundes, et tema märguandest sõltub palju. Tuli põles ja põles. Ihu hakkas mustaks muutuma, kuid märguannet ei tulnud. Ootaja ei pööranud hetkekski pilku piinavalt vaatepildilt. Märtri käsivarred paistsid juba üsna kõrbenud olevat. Elumärkigi ei olnud näha. Kõik arvasid, et tuli on oma töö teinud ja elu kustunud, kuid siis sirutusid keset leeke mõlemad käsivarred taeva poole. Teine kristlane, kelle süda oli julgust kaotamas, märkas rõõmustavat märguannet. See liigutas kogu tema olemust ning uuendas usku, lootust ja julgust. Ta valas rõõmupisaraid. Tk1 621.2
Kui vend Andrews rääkis kõrbenud, mustaks muutunud käsivartest, mis sirutusid leekide keskelt taeva poole, nuttis ka tema nagu laps. Peaaegu kogu kogudus oli pisarateni liigutatud. See koosolek lõppes umbes kümne ajal. Pimeduse pilved olid äkitselt hajunud. Vend Hemingway tõusis ja ütles, et ta on täiesti ärataganenud, ta on tarvitanud tubakat, pannud vastu nägemustele ja kiusanud oma naist tunnistustesse uskumise pärast, kuid lubas, et ei tee enam nii. Ta palus oma naiselt ja meilt kõigilt andestust. Tema naine rääkis tundeliselt. Tema tütar ja veel mitmed tõusid palveks püsti. Ta teatas, et õde White'i esitatud tunnistus tuli otsekui troonilt ja ta ei söanda sellele enam kunagi vastu panna. Tk1 622.1
Vend Ball ütles siis, et kui asjad on nii, nagu meie arvame, siis on tema olukord väga hull. Ta ütles, et teadis, et on juba aastaid ärataganenud ning on noortel tee peal ees seisnud. Tänasime Jumalat selle ülestunnistuse eest. Me kavatsesime lahkuda esmaspäeva hommikul vara ja meil oli Vermonti osariigis Braintrees määratud kokkusaamine umbes kolmekümne hingamispäevapidajaga. Kuid oli väga külm, karm ja tormine ilm, et pärast niisugust pidevat tööd kakskümmend viis miili saaniga sõita; lõpuks otsustasime paika jääda ja jätkata tööd Washingtonis, kuni vend Ball otsustab tõe poolt või vastu, et kogudus saaks tema asjus kergendust. Tk1 622.2
Koosolek algas esmaspäeva hommikul kella kümne ajal. Kohal olid vennad Rodman ja Howard. Mindi järgi vend Newell Meadile, kes oli väga nõrk ja kergesti erutuv, peaaegu nagu sinu isa oma viimase haiguse ajal, et teda koosolekule tuua. Taas oli peateema koguduse olukord, ning nende osaks, kes olid seisnud koguduse edenemise teel ees, sai kõige karmim hukkamõist. Kõige tõsisemate anumistega palusime neil pöörduda Jumala poole ja täielikult muutuda. Issand aitas meid selles töös. Vend Ball tunnetas oma olukorda, kuid edenes aeglaselt. Tema naine tundis talle sügavalt kaasa. Meie hommikune koosolek lõppes kolme või nelja ajal pärastlõunal. Nende tundide jooksul olime pöördumata noorte nimel ükshaaval tõsiselt vaeva näinud. Leppisime kokku järgmise koosoleku õhtuks, algusega kell kuus. Tk1 622.3
Vahetult enne koosolekule minemist elustusid mõned huvitavad vaatepildid, mis möödusid nägemuses minu pilgu eest ning ma rääkisin vend Andrewsile, Rodmanile, Howardile, Meadile ja mitmele teisele, kes olid kohal. Mulle tundus, et inglid tegid pilvesse prao ja lasksid taevast valguskiired välja. Teema, mida mulle nii rabavalt näidati, oli juhtum Moosese elust. Ma hüüatasin: „Oh oleks mul kunstniku osavus, et võiksin kujutada pildil Moosest mäe otsas!” Tema jõud oli kindel. Tema ramm ei olnud raugenud, nagu ütleb Pühakiri. Tema silm ei olnud vanuse tõttu tuhmunud, kuid ometi oli ta sellel mäel selleks, et surra. Inglid matsid ta maha, ent Jumala Poeg tuli peagi alla, äratas ta surnust üles ja võttis taevasse. Aga enne kõike seda näitas Jumal talle tõotatud maad, millel oli Tema õnnistus. See oli nagu teine Eedeni aed. See möödus tema pilgu eest panoraamvaatena. Talle näidati Kristuse esimest tulekut, hülgamist juudi rahva poolt ja Tema surma ristil. Seejärel nägi Mooses Kristuse teist tulekut ja õigete ülestõusmist. Ma kõnelesin ka kahe Aadama — esimese Aadama ja Kristuse kui teise Aadama — kohtumisest, kui Eeden taas maa peal õilmitseb. Nende huvitavate teemade üksikasjadest kavatsen kirjutada „Tunnistuses” nr 14. Vennad soovisid, et kordaksin sama õhtusel koosolekul. Tk1 623.1
Meie koosolek oli kogu päeva jooksul olnud väga pühalik. Pühapäeva õhtul oli mul niisugune koorem, et nutsin valjult umbes pool tundi. Esmaspäeval tehti pühalikke üleskutseid ja Issand andis neile oma veenva jõu. Teisipäeva õhtul läksin koosolekule veidi kergema tundega. Ma kõnelesin sundimatult tund aega neil teemadel, mida olin äsja mainitud nägemuses näinud. Meie koosolek oli väga sundimatu õhustikuga. Vend Howard nuttis nagu laps, samuti vend Rodman. Vend Andrews rääkis tõsiselt, liigutavalt ja pisarais. Vend Ball tõusis ja ütles, et talle tundub, et tema peal on täna õhtul kaks vaimu. Üks neist ütleb: kas sa saad kahelda selles, et õde White’i tunnistus on taevast? Teine vaim esitas tema mõistusele vastuväiteid, mida ta oli meie usu vastastele öelnud. „Oh kui ma ometi tunneksin veendumust,” ütles ta, „kui ometi kõik need kahtlused saaksid kõrvaldatud, siis tunneksin ma, et olen õde White’ile väga liiga teinud. Saatsin hiljuti artikli ajalehele Hope of Israel. Mida kõike ma ei annaks, et seda artiklit tagasi võtta!” Ta oli sügavalt liigutatud ja nuttis palju. Issanda Vaim oli sellel koosolekul. Tundus, et Jumala inglid tulevad väga lähedale ja löövad kurjad inglid tagasi. Jutlustaja ja rahvas nutsid nagu lapsed. Me tundsime, et oleme jõudnud kindlale jalgealusele ning pimedusejõud on võidetud. Meie koosolek lõppes hästi. Tk1 623.2
Leppisime kokku veel ühe koosoleku järgmiseks päevaks, algusega kell kümme hommikul. Ma rääkisin Kristuse alandusest ja austamisest. Vend Ball istus minu lähedal ja nuttis kogu aja, mil ma rääkisin. Ma kõnelesin umbes tund aega, seejärel alustasime pingutusi noorte nimel. Vanemad olid võtnud koosolekule lapsed kaasa, et nad saaksid õnnistatud. Vend Ball tõusis ja tunnistas alandlikult, et ta pole oma pere ees elanud nii, nagu oleks pidanud. Ta tunnistas oma lastele ja naisele, et oli ärataganenud ja et temast polnud neile kasu, vaid pikem takistus. Pisarad voolasid vabalt, tema tugev keha vabises ja nuuksed summutasid sõnu. Tk1 624.1
Vend James Farnsworth oli lasknud vend Ballil end mõjutada ning ta ei olnud hingamispäeva pidavate adventistidega täielikus üksmeeles. Seejärel palvetasime tõsiselt koos lastega, kuni kolmteist neist tõusid ja väljendasid soovi olla kristlased. Vend Balli lapsed olid nende hulgas. Üks või kaks olid koosolekult lahkunud, sest pidid koju tagasi minema. Üks noor, umbes kahekümneaastane mees oli jala tulnud neljakümne miili kauguselt, et meid näha ja tõde kuulda. Ta ei olnud kunagi end usklikuks nimetanud, kuid enne lahkumist võttis koha sisse Issanda poolel. See oli üks parimatest koosolekutest. Kui koosolek hakkas lõppema, tuli vend Ball sinu isa juurde, tunnistas pisarsilmil, et oli tema vastu eksinud, ning palus andestust. Siis tuli ta minu juurde ja tunnistas, et oli mulle suurt kahju teinud. „Kas sa saad mulle andestada ja paluda, et Jumal mulle andestaks?” Kinnitasime talle, et andestame talle sama heldelt, kui loodame ise andeks saada. Lahkusime kõigist paljude pisaratega ja tundsime, et olime saanud taeva õnnistuse. Sel õhtul ei olnud meil koosolekut. Tk1 624.2
Neljapäeva hommikul tõusime kella nelja ajal. Öösel oli vihma sadanud ja sadu jätkus, kuid sellegipoolest julgesime alustada saanisõitu Bellows Fallsi, mis asub kahekümne viie miili kaugusel. Esimesed neli miili olid äärmiselt konarlikud, sest läksime erateed pidi üle põldude, et pääseda järskudest mägedest. Sõitsime üle kivide ja küntud maa, mis paiskas meid peaaegu saanist välja. Päikesetõusu ajal torm vaibus ja kui maanteele jõudsime, oli seal väga hea saaniga sõita. Ilm oli väga pehme ja meil polnud kunagi reisimiseks ilusamat päeva olnud. Bellows Fallsi jõudes leidsime, et olime kiirrongile tund aega hilinenud ning aeglase rongi väljumiseni oli veel tund aega. Me ei saanud kuidagi enne üheksat õhtul St. Albansisse sõitma hakata. Istusime kenasse vagunisse, võtsime välja õhtusöögi ja nautisime lihtsat toitu. Seejärel valmistusime võimalust mööda magamiseks. Tk1 624.3
Kui ma magasin, raputas keegi mind üsna tugevalt õlast. Vaatasin üles ja nägin minu kohale kummardamas meeldiva välimusega naist. Ta ütles: „Kas sa ei tunne mind ära? Ma olen õde Chase. Rong on White Riveris, peatub vaid mõne hetke. Ma elan siin. Ma olen sel nädalal iga päev siia tulnud ja rongi läbi otsinud, et sinuga kohtuda.” Siis meenus mulle, et olin käinud tema kodus Newportis õhtusöögil. Ta oli meid nähes väga rõõmus. Ainult tema ja ta ema peavad hingamispäeva. Tema abikaasa on vagunisaatja. Õde Chase rääkis kiiresti. Ta ütles, et ta peab ajakirja Review väga kalliks, sest tal ei ole võimalik koosolekutel käia. Ta soovis raamatuid, et neid naabritele jagada, kuid tal tuleb teenida ise kogu raha, mille kulutab raamatutele või paberile. Meil oli tulus, kuid lühike vestlus, sest rong hakkas liikuma ja me pidime lahku minema. Tk1 625.1
St. Albansis kohtusime vend Gouldi ja A. C. Bourdeau’ga. Vend B-l oli mugav katusega tõld ja kaks hobust, kuid ta sõitis väga aeglaselt ja me jõudsime Enosburghi alles pärast kella üht öösel. Olime väsinud ja maha jahtunud. Veidi pärast kella kahte heitsime puhkama ja magasime kuni kella seitsmeni. Tk1 625.2
Hingamispäeva hommik. Kokku on tulnud üsna palju rahvast, kuigi teed on halvad nii saani kui ka vankriga sõitmiseks. Olen just koosolekul ja kasutan veidi sellest ajast rääkimiseks. Täna hommikul kõneleb sinu isa, pärastlõunal mina. Aidaku meid Issand, see on meie palve. Sa näed, kui pika kirja olen sulle kirjutanud. Loe seda neile, kes on huvitatud, eeskätt isa ja ema White’ile. Nagu näed, Edson, on meil piisavalt palju tööd. Ma loodan, et sa ei jäta meie pärast palvetamist. Sinu isa töötab kõvasti, liiga kõvasti, et see talle hea oleks. Mõnikord tunneb ta Jumala erilist õnnistust ning see elustab teda ja ergutab töös. Idasse tulekust peale ei ole me endale puhkust lubanud, oleme kogu jõust pingutanud. Olgu meie nõrgad pingutused õnnistatud Jumala kalli rahva hüvanguks. Tk1 625.3
Edson, ma loodan, et sa oled hästi korraldatud elu ja jumalakartliku vestlusega oma usutunnistusele ehteks. Ole tõsine, ole innukas ja püsiv töös. Valva palves. Arenda alandlikkust ja tasadust. See saab Jumala heakskiidu osaliseks. Varja end Jeesuses. Lase enesearmastusel ja eneseuhkusel pühitsetud saada, et sina, mu poeg, oleksid varustatud rikkaliku kristliku kogemusega ning oleksid kasulik igas kohas, kuhu Jumal võib sind saata. Taotle põhjalikku südametööd. Pinnapealne töö ei jää kohtupäeva proovis püsima. Taotle põhjalikku erinevust maailmast. Ära lase selle rikutusel oma käsi, südant ja iseloomu määrida. Jää erisuguseks. Jumal kutsub: „„Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist,” ütleb Issand, „ja ärge puudutage rüvedat, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks,” ütleb Kõigeväeline Issand.” „Armsad, et meil nüüd on niisugused tõotused, siis puhastagem endid ihu ja vaimu kogu rüvedusest, täiustades oma pühadust Jumala kartuses.” Tk1 626.1
Meie ülesanne on täiustada pühadust. Kui Jumal näeb, et me teeme omalt poolt kõik, mida suudame, siis Ta aitab meid. Inglid tulevad meile appi ja me oleme tugevad, sest Kristus toetab meid. Ära jäta hooletusse salajast palvet. Palveta enda pärast. Kasva armus. Edene. Ära seisa paigal, ära mine tagasi. Edasi võidu poole! Ole julge Issandas, mu armas poiss. Võitle suure vaenlasega; jääb ainult veidi veel, siis tuleb vabastus ning sõjavarustus pannakse meie kalli Lunastaja jalge ette. Tungi läbi igast takistusest. Kui tulevik tundub mõnevõrra tume, siis looda ja usu edasi. Pilved kaovad ja valgus hakkab taas paistma. Kiida Jumalat, ütleb mu süda, kiida Jumalat selle eest, mida Ta on teinud sulle, sinu isale ja minule. Alusta uut aastat õigesti. Sinu ema E. G. W.” Tk1 626.2
Koosolek Lääne-Enosburghis Vermonti osariigis oli üks huvitavamaid. Oli tore kohtuda taas vanade usaldusväärsete sõpradega selles osariigis ja nendega vestelda. Siin oli lühikese aja jooksul tehtud suur ja hea töö. Need sõbrad olid üldiselt vaesed ja rügasid mugavama elu nimel, sest siin tuleb ühe dollari teenimise nimel teha palju rohkem tööd kui kahe dollari teenimiseks läänes, ometi olid nad meiega helded. Selle kohtumise paljud üksikasjad on ära toodud ajakirjas Review ja ruumipuudus siinsetel lehekülgedel ei luba neid korrata. Üheski teises osariigis ei ole koguduseliikmed olnud tööle ustavamad kui vanas heas Vermontis. Tk1 626.3
Enosburghist ära minnes peatusime ööseks vend William White’i perekonna juures. Perepoeg C. A. White tutvustas meile oma patenteeritud leiutist, milles on ühendatud pesupesemine ja väänamine, ning soovis meie nõuannet. Kuna ma olin kirjutanud, et olen selle vastu, et meie inimesed tegeleksid patendiõigustega, soovis ta teada, mida ma tema patendist arvan. Rääkisin talle vabalt, mida ma kirjutatuga ei mõelnud ja ka seda, mida ma mõtlesin. Ma ei mõelnud, et on vale patendiõigustega üldse tegemist teha, sest see on peaaegu võimatu, kuna väga paljud asjad, millega iga päev kokku puutume, on patenteeritud. Ma ei soovi väljendada ka arvamust, nagu oleks patenteerimist väärt asja vale patenteerida, toota ja müüa. Ma mõtlesin, et meie inimestel on vale lasta endale midagi kaela määrida ja end petta neil meestel, kes käivad maad mööda ringi ja müüvad territoriaalõigust ühele või teisele masinale või kaubaartiklile. Paljudel sellistel kaubaartiklitel ei ole mingit väärtust, sest need ei muuda tegelikult midagi paremaks. Ja patendiõiguste müümisega tegelejad on — mõni erand välja arvatud — petiste seltskond. Tk1 627.1
Teisalt tegelevad mõned meie enda inimesed patenteeritud asjade müügiga, mille puhul on alust uskuda, et need pole niisugused, nagu neid esitatakse. Näib hämmastav, et nii paljud meie inimesed, kellest mõnda on otseselt hoiatatud, lasevad end ikkagi patendiõiguste müüjatel valeväidetega petta. Mõned patendid on tõepoolest väärtuslikud ja vähestel on nendega hästi läinud. Kuid minu arvamus on, et seal, kus saadakse üks dollar kasu, on sada dollarit kaotatud. Neid patendiõiguse tagatisi ei saa kuidagi usaldada. Ja fakt, et nendega tegelevad inimesed on — mõne vähese erandiga — täielikud petised ja valetajad, muudab ausal inimesel, kellel on väärtuslik asi, talle sobiva usalduse ja kaitse saamise raskeks. Tk1 627.2
Vend White esitles oma pesupesemis- ja väänamismasinat seltskonna ees, kus olid vennad Bourdeau’d, vend Andrews, minu abikaasa ja mina ning me pidime paratamatult seda heakskiiduga vaatama. Pärast seda kinkis ta ühe meile, mille vend Corliss Maine’i osariigist, meie palgaline abiline, mõne hetkega kokku ja töökorda pani. Õde Burgess Gratiot’ maakonnast, meie palgatud teenija, on sellega väga rahul. See teeb töö hästi ja väga kiiresti. Nõrk naisterahvas, kellel on poeg või abikaasa, kes seda masinat käsitseb, saab suure pesuhulga mõne tunniga pestud ning tal pole eriti muud teha, kui töö üle vaadata. Vend White saatis ringkirjad, mille võib saada igaüks, kes meile kirjutab ja saatekulu ära maksab. Tk1 627.3
Meie järgmine koosolek oli New Yorgi osariigis Adams Centeris. See oli suur koosviibimine. Kohal oli mitmeid inimesi sellest paigast ja ümbruskonnast, kelle olukorda oli mulle näidatu ja kelle vastu tundsin sügavaimat huvi. Nad olid kõrge moraaliga inimesed. Mõnel oli elus niisugune positsioon, mille tõttu tal oli raske käesoleva aja tõe risti kanda, või ta vähemalt arvas seda. Teisi, kes olid jõudnud keskikka, oli lapsepõlvest peale õpetatud hingamispäeva pidama, kuid nad ei olnud Kristuse risti kandnud. Nad olid seisus, millest neid oli raske välja liigutada. Nad tuli headele tegudele lootmisest välja raputada, et nad tunneksid, kui kadunud nad on ilma Kristuseta. Me ei saanud neist hingedest loobuda ning me pingutasime koos nendega, et neid aidata. Viimaks hakkasid nad liikuma ja pärast seda olen rõõmustanud mõningatest neist kuulda saades; minuni on jõudnud head uudised neist kõigist. Me loodame, et selle maailma armastus ei tõrju nende südamest välja armastust Jumala vastu. Jumal pöörab tugevaid jõukaid inimesi ja toob nad oma ridadesse. Kui nad edenevad kristlikus elus, kasvavad armus ja tahavad viimaks rikkalikku tasu saada, peavad nad kasutama oma küllust tõetöö edendamiseks. Tk1 628.1
Pärast Adams Centerist lahkumist viibisime mõned päevad Rochesteris ja sealt läksime Battle Creeki, kuhu jäime hingamispäevaks ja nädala esimeseks päevaks. Sealt naasime koju, kus veetsime järgmise hingamispäeva ja nädala esimese päeva koos koguduseliikmetega, kes olid erinevatest paikadest kokku kogunenud. Tk1 628.2
Minu abikaasa oli Battle Creekis haaranud kinni raamatuteemast ning see kogudus oli näidanud suuremeelset eeskuju. Fairplainsis peetud koosolekul esitles ta mõtet anda pihku kõigile, kes ei suuda osta, sellised raamatud nagu „Spiritual Gifts” (Vaimuannid), „Appeal to Mothers” (Üleskutse emadele), „How to Live” (Kuidas elada), „Appeal to Youth” (Üleskutse noortele) ja „Sabbath Readings” (Lugemised hingamispäevaks) ning kaardid koos selgitava raamatuga „Key of Explanation” (Selgitav võti). See plaan sai üldise heakskiidu osaliseks. Kuid sellest olulisest tööst räägin teises kohas. Tk1 628.3