[See nägemus kirjeldab sündmusi, mis toimuvad tuhat aastat pärast Kristuse teist tulekut. Ilmutuse 20., 21. ja 22. peatükk; Sakarja 14:4.] Tk1 66.1
Me kõik laskusime Jeesuse juhtimisel linnast alla selle maa peale, suurele ja võimsale mäele, mis ei suutnud Jeesust kanda ja jagunes, nii et tekkis tohutu tasandik. Siis vaatasime üles ja nägime suurt linna, millel oli kaksteist alusmüüri ja kaksteist väravat, kolm igal küljel, ning inglit igal väraval. Me kõik hüüdsime: „Linn, suur linn tuleb. See tuleb alla Jumala juurest taevast.” Ning see tuli ja paigutus kohta, kus me seisime. Seejärel haaras pilku linnast väljapool olev. Nägin kõige kaunimaid maju, mis olid justkui hõbedast ja mida toetasid neli väga suurepärast pärlitega kaunistatud sammast. Neisse pidid elama asuma pühad. Igas majas oli kuldne riiul. Nägin paljusid pühi majja minemas. Nad võtsid oma sädeleva krooni peast ja asetasid riiulile, seejärel läksid maja juures asuvale väljale, et midagi mullaga toimetada, kuid mitte nagu meie siin, ei, ei. Nende pea kohal säras auline valgus ja nad kiitsid kogu aeg Jumalat. Tk1 66.2
Ma nägin teist nurme, mis oli täis igasuguseid lilli ja kui ma neid noppisin, hüüatasin ma: „Need ei närbu iial.” Edasi nägin järgmist aasa, kus oli kõrge hein, lausa lust vaadata. See oli säravroheline ning helkles hõbedaselt ja kuldselt, kui see uhkelt kuningas Jeesuse auks lainetas. Siis jõudsime aasale, mis oli täis igasuguseid loomi − lõvi, tall, leopard ja hunt külg külje kõrval. Me läksime nende keskelt läbi ja nad järgnesid meile rahulikult. Seejärel sisenesime metsa, mis ei olnud niisugune pime mets nagu meil, ei, ei, vaid valge ja õdus. Puude oksad liikusid edasi-tagasi ja me kõik hüüatasime: „Me elame julgesti kõrbes ja magame metsades.” Me läksime läbi metsa, sest olime teel Siioni mäele. Tk1 66.3
Kui me edasi rändasime, kohtusime seltskonnaga, kes oli samuti selle paiga toredust vaatlemas. Märkasin nende rüüdel punast serva. Nende kroonid olid säravad ja rüüd puhtalt valged. Kui me neid tervitasime, küsisin Jeesuselt, kes nad on. Ta ütles, et need on märtrid, kes on Tema pärast tapetud. Nendega koos oli arvutu hulk lapsi, ka nende rüüdel oli punane palistus. Siioni mägi oli otse meie ees, mäe peal seisis hiilgav tempel ning selle ümber veel seitse mäge, millel kasvasid roosid ja liiliad. Ma nägin, kuidas lapsed ronisid või kui soovisid, siis kasutasid oma väikesi tiibu ja lendasid mägede tippu ning korjasid mitte iialgi närbuvaid lilli. Templi ümber oli kaunistuseks igasuguseid puid — eukalüpt, mänd, kuusk, õlipuu, mürt, granaadipuu ja viigipuu, kaardus õigeaegsete viigimarjade raskuse all. Need muutsid selle paiga veelgi suurepärasemaks. Kui hakkasime templisse sisenema, tõstis Jeesus oma kaunist häält ja ütles: „Siia sisenevad ainult 144 000” ja me hüüdsime: „Halleluuja!” Tk1 67.1
Seda templit toetasid seitse sammast, kõik läbipaistvast kullast, kaunistatud kõige uhkemate pärlitega. Ma ei suuda kirjeldada neid imelisi asju, mida ma seal nägin. Oh, kui ma oskaksin rääkida kaanani keelt, siis suudaksin veidi jutustada sellest parema maailma aust. Nägin seal kivist tahvleid, millele olid kuldtähtedega graveeritud 144 000 nimed. Tk1 67.2
Pärast templi toreduse vaatamist läksime välja, Jeesus lahkus meist ja läks linna. Peagi kuulsime taas Tema kaunist häält, mis ütles: „Tulge, mu rahvas, te olete tulnud suurest viletsusest, täitnud mu tahet ja kannatanud minu pärast, tulge sisse õhtusöömaajale, sest ma vöötan end ja teenin teid.” Me hüüdsime: „Halleluuja, au Jumalale!” ja sisenesime linna. Seal nägin ma puhtast hõbedast lauda. See oli miilidepikkune, kuid ometi suutis pilk seda haarata. Nägin seal elupuu vilja, mannat, mandleid, viigimarju, granaatõunu, viinamarju ja paljusid teisi puuvilju. Palusin Jeesuselt luba puuvilja süüa. Ta ütles: „Mitte praegu. Need, kes söövad selle maa viljast, ei lähe enam maale tagasi. Aga mõne aja pärast, kui sa oled ustav, saad süüa elupuu vilja ja juua allikavett. Jah,” ütles Ta, „sa pead minema tagasi maa peale ja jutustama teistele, mida ma olen sulle ilmutanud.” Seejärel kandis ingel mind hellalt alla sellesse pimedasse maailma. Mõnikord mõtlen, et ei suuda siin enam kaua olla, kõik maised asjad näivad nii sünged. Tunnen end siin väga üksildasena, sest olen näinud paremat maad. Oh oleks mul tiivad nagu tuvil, siis lendaksin ära ja saaksin rahu. Tk1 67.3
Vend Hyde, kes oli selle nägemuse ajal kohal, lõi järgmised värsid, mida on avaldatud religioossetes ajalehtedes ja mis on leidnud koha mitmes lauluraamatus. Need, kes on neid avaldanud, lugenud ja laulnud, ei mõtle sellele, et need pärinevad alandliku tunnistuse tõttu taga kiusatud tütarlapse nägemusest. Tk1 68.1
Oleme kuulnud hiilgavast, pühast maast;
oleme kuulnud ja süda rõõmustab,
oleme siin ju rändurid,
väsinud, kurvad ja üksikud.
Seal on pühadel elupaik,
seal pole enam nad kodutud.
Teame, see maa on nii kaunis,
seal voolavad eluvee puhtad vood.
Seal hällivad haljad väljad,
ja närbumist ei tunta eal
ning kõrbed on õitemered
ja õilmitseb Saaroni roos.
Kesk rohelust armsad linnud,
kel reibas, rõõmus laul,
oma heledad trillerdused
harfi helidele lisavad.
Oleme kuulnud palmidest, kroonidest;
oleme kuulnud säravvalgest rüüst
ses linnas, mil pärlitest väravad,
linnas, mis valgusest kiirgamas.
Oleme kuulnud inglitest, pühadest,
laulmas kuldsete kannelde saatel
sel mäel, kus elupuu
viljad ja lehed on terviseks. Seal maal on kuningas õiglane,
Ta on rõõm ja valgus, mis jääb.
Me näeme Teda Tema ilus,
Ta naeratust kaunil näol.
Me saame sinna, jah, saame üsnagi pea.
Et olla koos õndsatega,
kanda rüüd ja krooni
ning tunda rahu igavest seal. Tk1 68.2