Umbes sel ajal sai mulle osaks karm katsumus. Kui Jumala Vaim oli koosolekul kõigi peal ja ülistas Jumalat Teda kiites, andsid mõned häiret, et tegemist on mesmerismiga. [Mesmerism oli Austria arsti Fr. A. Mesmeri poolt omal ajal raviks rakendatud sugestiooni meetod, inimese viimine kunstlikult esile kutsutud osalise une taolisse teadvusseisundisse, hüpnootilisse seisundisse, mis põhines inimese oletataval animaalsel magnetismil — toim.] Ja kui Issand arvas heaks anda mulle koosolekul nägemuse, ütlesid mõned, et see on erutuse mõju ja mesmerism. Kurvastuses ja ahastuses läksin sageli üksinda mõnda üksildasse paika, et valada oma hing Tema ette, kes kutsub väsinuid ja koormatuid enda juurde hingamist leidma. Kui haarasin usus tõotustest kinni, tundus Jeesus väga lähedal olevat. Minu ümber paistis taeva meeldiv valgus ja mulle tundus, et mu Päästja käed ümbritsevad mind ning mind võeti nägemusse. Aga kui jutustasin, et Jumal oli ilmunud mulle üksinduses, kus ükski maine asjaolu ei saanud mind mõjutada, pidin kurbuse ja hämmastusega kuulma vihjeid, et need, kes elavad Jumalale kõige lähemal, on Saatana pettustele kõige vastuvõtlikumad. Tk1 70.1
Selle õpetuse järgi peaksime olema pettekujutluste eest kaitstud siis, kui jääme Jumalast kaugemale, tagasilangenud olukorda. Oh, mõtlesin ma, kas tõesti on nii, et neid, kes lähevad siiralt üksinda Jumala ette Tema tõotustele toetudes ja Temalt päästet paludes, süüdistatakse mesmerismi võltsi mõju all olemises? Kas me palume oma lahkelt Taevaisalt leiba selleks, et saada vaid kivi või skorpion? Niisugused asjad haavasid mu hinge ja piinasid mu vaimu terava ahastusega, nii et olin meeleheite äärel. Paljud tahtsid mind uskuma panna, et pole mingit Püha Vaimu ja kõik see, mida Jumala pühad mehed kogesid, olid ainult mesmerismi mõju või Saatana pettus. Tk1 70.2
Mõned olid omaks võtnud äärmusliku seisukoha teatud piiblitekstide suhtes. Nad loobusid täielikult tööst ega võtnud kuulda neid, kes ei ühinenud nende arusaamaga selles ja muudes religioosse kohustuse punktides. Jumal ilmutas mulle neid eksitusi nägemuses ja saatis oma eksivaid lapsi õpetama, kuid paljud neist lükkasid sõnumi täielikult tagasi ja süüdistasid mind maailmaga mugandumises. Teisalt süüdistasid nime poolest adventistid mind fanatismis ja mind nimetati fanatismi juhtivaks isikuks, kuigi töötasin pidevalt selle peatamise nimel. Tk1 70.3
Issanda tulekuks määrati erinevaid kuupäevi ja pakuti neid kaasliikmetele välja. Kuid Issand näitas mulle, et need ajad lähevad mööda, sest enne Kristuse tulemist peab olema ahastusaeg; iga kuupäev aga, mis on määratud ja möödub, nõrgestab Jumala rahva usku. Sellepärast süüdistati mind, et olen halb sulane, kes ütles: „Mu isand viibib tulles.” Tk1 71.1
Need kuupäevade määramise kohta öeldud väited on trükitud ära umbes kolmkümmend aastat tagasi ja neid sisaldavad raamatud on levinud kõikjale, ometi väidavad mõned vaimulikud, et tunnevad hästi mind ja kinnitavad, et olen määranud Issanda tulekuks ühe aja teise järel ning need kuupäevad on möödunud, järelikult on minu nägemused väärad. Kahtlemata on paljud neid valeväiteid tõe pähe võtnud, aga mitte keegi, kes tunneb mind või minu töid, ei saa puhtsüdamlikult niisugust asja esitada. Tunnistus, mida ikka olen andnud pärast 1844. aastal määratud aja möödumist, on see: „Erinevad inimesed määravad ühe aja teise järel ja need mööduvad. Ajamääramise mõju kipub Jumala rahva usku hävitama.” Kui ma oleksin näinud nägemuses kindlalt aega ja andnud selle kohta tunnistuse, siis ei oleks ma saanud selle tunnistuse tõttu kirjutada ega avaldada, et kõik määratud ajad mööduvad, sest enne Kristuse tulekut peab tulema ahastusaeg. Kindlasti ei ole mul viimase kolmekümne aasta jooksul, see tähendab selle väite avaldamisest saadik, olnud soovi määrata Kristuse tuleku aega ja seada end sama hukkamõistu alla, kui on need, keda ma noomin. Ma ei saanud ühtki nägemust enne 1845. aastat − see oli pärast seda, kui üldise ootuse aeg 1844. aastal oli möödunud. Siis näidati mulle seda, mida ma siin olen kirjeldanud. Tk1 71.2
Eks ole see tunnistus igas üksikasjas täitunud? Esimese päeva adventistid on määranud ühe aja teise järel ja hoolimata korduvatest nurjumistest on nad kogunud julgust uute aegade määramiseks. Jumal ei ole neid selles juhtinud. Paljud neist on hüljanud õige prohvetliku aja ja eiranud prohvetikuulutuse täitumist, sest aeg möödus 1844. aastal ega toonud oodatud sündmust kaasa. Nad hülgasid tõe ja vaenlasel on olnud võim tuua neile tugevaid pettekujutlusi, et nad usuksid valet. Suur katsumus aja suhtes oli 1843. ja 1844. aastal ning kõik, kes on pärast seda määranud aega, on ennast ja teisi petnud. Tk1 71.3
Kuni esimese nägemuseni ei suutnud ma kirjutada, mu värisev käsi ei saanud sulge kindlalt hoida. Nägemuse ajal andis ingel mulle korralduse nägemus üles kirjutada. Ma kuuletusin ja kirjutasin ilma vaevata. Mu närvid olid tugevnenud ja käsi kindlaks muutunud. Tk1 72.1
Minu jaoks oli suur vaev rääkida eksijatele, mida mulle oli nende kohta näidatud. Teiste mure või kurvastuse nägemine tekitas minus suurt ahastust. Ja kui mul oli kohustus sõnumit kuulutada, pehmendasin seda sageli, et see paistaks inimesele võimalikult heatahtlik, ning seejärel läksin üksindusse ja nutsin hingepiinas. Ma vaatasin neid, kes pidid ainult oma hinge eest hoolt kandma, ja arvasin, et mina nende olukorras küll ei nuriseks. Raske oli edasi anda Jumala antud selgeid, läbilõikavaid tunnistusi. Ma jälgisin murelikult tulemust ning kui noomitud inimesed hakkasid noomitusele ja hiljem tõele vastu, kerkisid mu pähe küsimused: kas ma andsin sõnumi edasi nii, nagu pidi? Kas ei oleks olnud mingit võimalust neid päästa? Siis rõhus mu hinge niisugune ahastus, et tundsin, et surm oleks tervitatav saadik ja haud meeldiv puhkepaik. Tk1 72.2
Ma ei mõistnud niisuguse suundumuse ohtu ja pattu enne, kui mind viidi nägemuses Jeesuse juurde. Ta vaatas mulle kulmu kortsutades otsa ja pööras siis pilgu minult ära. Ei ole võimalik kirjeldada seda hirmu ja piina, mida ma siis tundsin. Ma langesin Tema ette silmili maha, kuid mul polnud jõudu ühtki sõna öelda. Oh kuidas ma igatsesin selle kohutava kulmukortsutuse eest varjuda ja kaitset leida! Siis mõistsin ma mingil määral, mida tunnevad kaduma läinud, kui nad hüüavad: „Mäed ja kaljud, langege meie peale ja peitke meid troonil istuja palge eest ning Talle viha eest.” Tk1 72.3
Peagi käskis üks ingel mul tõusta ja mu silme ees oli vaatepilt, mida on peaaegu võimatu kirjeldada. Minu ees oli seltskond inimesi, kelle juuksed ja riided olid rebitud ning kelle näos oli meeleheide ja õudus. Nad tulid minu juurde ja hõõrusid oma riideid minu omade vastu. Kui ma oma riided vaatasin, nägin, et need olid verega määritud. Taas langesin nagu surnu mind saatva ingli jalge ette. Ma ei suutnud andestust paluda ja soovisin sellest pühast paigast eemalduda. Ingel tõstis mu püsti ja ütles: „Sinuga ei ole praegu nii, aga see vaatepilt oli selleks, et anda sulle teada, missugune on sinu olukord siis, kui jätad teistele kuulutamata selle, mida Issand on sulle ilmutanud. Aga kui sa oled ustav lõpuni, saad sa süüa elupuust ja juua eluveejõest. Sind ootavad rohked kannatused, kuid Jumala arm on piisav.” Siis tundsin valmisolekut teha kõike, mida Issand võib minult nõuda, et mul oleks Tema heakskiit ja ma ei peaks tundma Tema kohutavat kulmukortsutust. Tk1 73.1