Ma sündisin 26. novembril 1827. aastal Gorhamis Maine’i osariigis. Minu vanemad Robert ja Eunice Harmon olid selles osariigis elanud aastaid. Juba noorusest peale olid nad Metodistliku Episkopaalkiriku innukad ja pühendunud liikmed. Selle kirikuga olid nad väga seotud. Nad töötasid nelikümmend aastat patuste pöördumise nimel ja Jumala töö ülesehitamiseks. Selle aja jooksul oli neil rõõm näha kõiki oma lapsi, arvult kaheksat, pöördumas ja Kristuse karja juurde kogunemas. Kuid nende otsustavus Kristuse teise tuleku suhtes viis perekonna 1843. aastal metodistikirikust eraldamiseni. Tk1 14.1
Sel ajal, kui ma olin alles laps, kolisid minu vanemad Gorhamist Portlandi Maine’i osariigis. Siin juhtus minuga üheksa aasta vanuses õnnetus, mis mõjutas kogu minu elu. Läksime koos kaksikõe ja ühe koolikaaslasega üle Portlandi linna platsi, kui üks umbes kolmeteistkümneaastane tüdruk vihastas mingi pisiasja pärast, hakkas meil järel käima ja ähvardas meid lüüa. Vanemad olid meid õpetanud mitte kellegagi võitlema, vaid kohe koju kiirustama, kui oli oht väärkoheldud või vigastatud saada. Seda me rutakalt tegimegi, kuid tüdruk järgnes meile sama kiiresti ja tal oli käes kivi. Pöörasin pead, et näha, kui kaugel ta minust on, ja kui ma seda tegin, viskas ta kiviga, mis tabas mind nina pihta. Hoop lõi mind uimaseks ja ma kukkusin meelemärkusetult maha. Tk1 14.2
Kui uuesti teadvusele tulin, leidsin end ühe kaupmehe poest. Minu riideid määris veri, mis voolas ninast põrandale. Lahke võõras pakkus, et viib mind oma vankriga koju, kuid mina, tajumata oma nõrkust, ütlesin talle, et eelistan pigem jalgsi koju minna kui tema vankrit verega määrida. Kohalviibijad ei teadnud minu vigastuse tõsidust ja lubasid mul oma soovi järgi talitada, kuid juba paarikümne meetri järel nõrkesin ja pea hakkas ringi käima. Kaksikõde ja koolikaaslane kandsid mind koju. Tk1 14.3
Ma ei mäleta õnnetusejärgsest ajast suurt midagi. Ema ütles, et ma ei pannud midagi tähele, vaid lamasin kolm nädalat tardumuses. Mitte keegi peale ema ei uskunud, et ma paranen, kuid mingil põhjusel tundis ema, et ma jään elama. Üks lahke naaber, kes oli minu käekäigust väga huvitatud, arvas üksvahe, et ma suren. Ta soovis osta minu jaoks matuserõivad, kuid ema ei lubanud veel, sest miski ütles talle, et ma ei sure. Tk1 15.1
Kui ma taas täie teadvuse juurde tulin, tundus mulle, et olin maganud. Ma ei mäletanud õnnetust ega teadnud oma haiguse põhjust. Kui kogusin tasapisi jõudu, äratasid minus uudishimu need, keda kuulsin mind vaatama tulles lausuvat: „Küll on kahju!”, „Ma ei oleks teda ära tundud” jne. Ma küsisin peeglit ja kui sellesse vaatasin, vapustas mind mu muutunud välimus. Tundus, et kõik minu näojooned olid muutunud. Selle moonutuse põhjustasid purunenud ninaluud. Tk1 15.2
Mõte, et kogu elu tuleb õnnetust endaga kanda, oli talumatu. Ma ei suutnud elust rõõmu tunda. Ma ei soovinud elada, kuid kartsin surra, sest ma ei olnud selleks valmis. Meil külas käivad sõbrad vaatasid mind haletsusega ja soovitasid vanematel selle tüdruku isa, kes nende sõnul oli mind hävitanud, kohtusse anda. Kuid ema oli rahu poolt. Ta ütles, et kui see annaks mulle tagasi terve ja loomupärase välimuse, siis võiks sellest mingit kasu olla, aga kuna see oli võimatu, siis oli parem seda nõuannet eirata ja vaenlased soetamata jätta. Tk1 15.3
Arstid arvasid, et minu ninna võiks panna vormi hoidmiseks hõbetraadi. See oleks olnud valus ja nad kartsid, et sellest pole eriti kasu, sest olin kaotanud palju verd ja saanud niisuguse närvišoki, et minu parenemine oli väga kaheldav. Isegi kui sellest välja tulen, võisin ma nende arvates vaid lühikest aega elada. Ma olin jäänud peaaegu luukereks. Tk1 15.4
Sel ajal hakkasin paluma, et Issand valmistaks mind surmaks ette. Kui peret külastasid kristlastest sõbrad, küsisid nad mu emalt, kas ta on minuga suremisest rääkinud. Ma kuulsin seda pealt ja see tõi mu usulisele ärkamisele. Ma soovisin saada kristlaseks ja palusin tõsiselt oma pattudele andestust. Selle tulemusena tundsin meelerahu ja armastust kõikide vastu ning soovi, et kõik saaksid patud andeks ja armastaksid Jeesust nagu mina. Tk1 15.5
Mäletan hästi üht talvist õhtut, kui lumi oli maas. Taevas paistis punane ja raevukas valgus ning näis, et taevas avaneb ja sulgub. Lumi näis veretaolisena. Naabrid olid väga hirmul. Ema tõstis mu voodist välja ja viis süles akna juurde. Ma olin õnnelik. Ma arvasin, et Jeesus tuleb, ja ma igatsesin Teda näha. Ma olin innukas ja plaksutasin rõõmust käsi, sest arvasin, et minu kannatused lõppevad. Kuid ma pidin pettuma — see iseäralik nähtus kadus taevast ja järgmisel hommikul tõusis päike nagu tavaliselt. Tk1 16.1
Minu jõud taastus väga aeglaselt. Kui suutsin taas oma sõprade mänguga ühineda, sain kibeda õppetunni, et kaaslaste suhtumine meisse sõltub sageli meie välimusest. Minu õnnetuse ajal viibis isa Georgia osariigis. Kui ta tagasi tuli, kallistas ta mu venda ja õdesid ning küsis siis minu järele. Ema osutas mulle, kes ma olin ujedalt tagaplaanil, kuid mu oma isa ei tundnud mind ära. Tal oli raske uskuda, et olin tema väike Ellen, kes oli jäänud alles mõne kuu eest maha terve ja rõõmsa lapsena. See lõikas mulle sügavalt hinge, kuid püüdsin teha rõõmsa näo, kuigi süda tundus murduvat. Tk1 16.2
Neil lapsepõlveaegadel olin palju kordi sunnitud teravalt oma kahetsusväärset olukorda tajuma. Ma olin tavatult tundlik ja seetõttu väga õnnetu. Kui minu uhkust haavati, olin alandatud ja kehvas tujus ning otsisin sageli üksildase paiga ja heietasin süngeid mõtteid katsumustest, mida pidin iga päev taluma. Tk1 16.3
Kergenduspisarad olid mulle keelatud. Ma ei suutnud nii kergesti nutta nagu minu kaksikõde. Kuigi mu süda oli raske ja valutas, nagu tahaks murduda, ei suutnud ma ühtki pisarat valada. Arvasin sageli, et oleks kergendav oma kurvastus välja nutta. Vahel peletas sõprade lahke osavõtlikkus sünguse minema ja kergendas korraks minu südant rõhuvat tinarasket koormat. Maailma lõbud tundusid mulle asjatud ja tühised! Kui muutlik oli mu noorte kaaslaste sõprus! Need noored koolikaaslased ei erinenud kogu maailma inimeste enamusest, keda köidab ilus nägu ja kaunis riietus, aga kui õnnetu juhus need võtab, jaheneb või puruneb habras sõprus. Aga kui ma pöördusin oma Päästja poole, siis Tema lohutas mind. Ma otsisin mures tõsiselt Issandat ja sain tröösti. Ma tundsin kindlust, et Jeesus armastab just mind. Tk1 16.4
Tundus, et minu tervis oli lootusetult kahjustatud. Kaks aastat ei saanud ma läbi nina hingata ja sain väga vähe koolis käia. Õppimine ja õpitu meelespidamine näis minu jaoks võimatuna. Õpetaja määras klassivanemaks sellesama tüdruku, kes oli minu õnnetuse põhjustanud, ning tema kohustuste hulka kuulus minu abistamine kirjutamisel ja muudes õppeainetes. Paistis, et tal oli alati siiralt kahju selle tõsise vigastuse pärast, mille ta oli mulle tekitanud, kuigi ma olin hoolikas ega maininud seda talle. (13) Ta oli minuga leebe ja kannatlik ning nägi välja kurb ja mõtlik, kui ta nägi, millise vaevaga ma haridust omandasin. Tk1 17.1
Minu närvisüsteem oli kahjustatud ning mu käsi värises nii, et kirjutamises ei teinud ma eriti edusamme, suutsin vaid veidi suure käekirjaga kirjutada. Kui püüdsin teadlikult õppimisele keskenduda, jooksid tähed leheküljel kokku, otsaesisele kerkisid suured higipiisad ning mind tabas nõrkus ja peapööritus. Mul oli tõsine köha ja kogu organism näis olevat nõrgestatud. Õpetajad soovitasid kooli pooleli jätta ja õppetööd enne tervise paranemist mitte jätkata. Minu noore elu karmim võitlus oli oma nõrkuse alistamine ja otsus, et pean katkestama õpingud ja loobuma hariduse saamise lootusest. Tk1 17.2
Kolme aasta pärast tegin uue katse haridust omandada. Aga kui püüdsin õpinguid jätkata, halvenes tervis kiiresti ning oli selge, et kui jään kooli, toimub see minu elu hinnaga. Kaheteistkümneaastasest saati ei käinud ma enam koolis. Tk1 17.3
Mul olid olnud suured ambitsioonid saada õpetlaseks ja kui ma mõtlesin oma luhtunud lootustele ja sellele, et pean kogu elu olema invaliid, ei leppinud ma oma osaga ning nurisesin aeg-ajalt Jumala vastu, et Ta mind niiviisi vaevas. Kui ma oleksin oma mõtteid emale avaldanud, oleks ta mind õpetanud, lohutanud ja julgustanud, aga ma varjasin oma murelikke tundeid pere ja sõprade eest, kartes, et nad ei mõista mind. Rõõmus kindlustunne Päästja armastuses, mida olin haiguse ajal tundnud, oli kadunud. Minu ilmaliku rõõmu väljavaated olid kadunud ja taevas tundus minu ees suletud olevat. (14) Tk1 17.4