1840. aasta märtsis külastas Portlandi Maine’i osariigis William Miller ja pidas esimese loengutesarja Kristuse teise tuleku teemal. Need loengud osutusid sentsatsioonilisteks ning Casco tänava kristlik kirik, kus härra Miller viibis, oli päeval ja ööl rahvast täis. Need koosolekud ei äratanud pöörast vaimustust, vaid tema jutluste kuulajaid täitis sügav pühalikkus. Suur huvi ei ilmnenud üksnes linnas, vaid ka maarahvas tungles päevast päeva linna. Nad tõid kaasa lõunasöögikorvid ning olid linnas hommikust alates kuni õhtuse koosoleku lõpuni. Tk1 18.1
Käisin koos sõpradega neil koosolekutel ja kuulasin jahmatavat kuulutust, et Kristus tuleb 1843. aastal, ainult mõne aasta pärast. Härra Miller ajas prohvetikuulutustes näpuga järge nii täpselt, et see veenis kuulajate südant. Ta kõneles prohvetlikest perioodidest ja esitas oma seisukoha kinnitamiseks palju tõendeid. Tema pühalikud ja mõjuvõimsad üleskutsed ja manitsused neile, kes ei olnud valmis, kütkestasid rahva tähelepanu. Tk1 18.2
Määrati aeg erilisteks koosolekuteks, kus patustel oli võimalus otsida Päästjat ja valmistuda peagi toimuvateks kohutavateks sündmusteks. Hirm ja veendumus levisid kogu linnas. Korraldati palvekoosolekuid ja üleüldine ärkamine toimus mitmetes konfessioonides, sest nad kõik tundsid suuremal või vähemal määral seda mõju, mis oli Kristuse peatse tuleku õpetusel. Tk1 18.3
Kui patuseid kutsuti ette kahetsema, vastasid üleskutsele sajad inimesed ning mina tungisin teiste hulgas läbi rahva ja võtsin sisse koha kahetsejate hulgas. Kuid mu südames oli tunne, et ma ei ole väärt Jumala lapse nime kandma. Enesekindluse puudumine ja veendumus, et mitte keegi ei suuda mu tundeid mõista, takistasid mul kristlastest sõpradelt nõu ja abi küsida. Nii ekslesin ma asjatult pimeduses ja meeleheites, samal ajal kui teised, kes minu kinnisusest läbi ei tunginud, olid minu tegelikust seisukorrast täielikus teadmatuses. Tk1 18.4
Ühel õhtul läksime mina ja mu vend Robert koju koosolekult, kus olime kuulanud äärmiselt mõjusat jutlust peatsest Kristuse valitsusest maa peal. Sellele oli järgnenud tõsine ja pühalik üleskutse kristlastele ja patustele, et nad valmistuksid kohtumõistmiseks ja Issanda tulekuks. Kuuldu oli minu hinge puudutanud. Veendumustunne mu südames oli nii sügav, et kartsin, et Issand ei lase mul koju jõuda. Tk1 19.1
Mu kõrvus helisesid jätkuvalt sõnad: „Issanda suur päev on lähedal! Kes suudab jääda seisma Tema ilmumisel?” Mu südame palve oli: „Säästa mind, oo Issand, hommikuni! Ära võta mind ära koos pattudega, halasta mulle, päästa mind!” Esimest korda püüdsin selgitada oma tundeid oma vennale Robertile, kes oli minust kaks aastat vanem. Rääkisin talle, et ei söanda puhata ega magada enne, kui tean, et Jumal on mu patud andestanud. Tk1 19.2
Mu vend ei vastanud kohe, kuid tema vaikimise põhjus selgus peagi − ta nuttis kaastundest minu ahastuse pärast. See andis mulle julgust talle veel enam usaldada ning ma rääkisin talle, et olin ihaldanud surma neil päevil, mil elu tundus minu jaoks raske koormana, kuid nüüd täitis mind õudusega mõte, et võin oma praeguses patuses seisukorras surra ja igaveseks kaduma minna. Küsisin talt, kas tema arvates hoiab Jumal mu elu veel selle ühe öö, kui ma veedan selle Tema poole palvetades ja võideldes. Ta vastas: „Ma arvan, et Ta hoiab sind, kui sa palud Teda usus ning mina palvetan sinu ja enda eest. Ellen, me ei tohi kunagi unustada neid sõnu, mida täna õhtul kuulsime.” Tk1 19.3
Kodus veetsin suurema osa pikkadest pimedatest tundidest palves ja pisarais. Üks põhjus, miks ma varjasin oma tundeid sõprade eest, oli oht kuulda araks muutvaid sõnu. Minu lootus oli nii väike ja usk nii nõrk, et kartsin, et kui keegi teine näeb minu olukorda samamoodi, tõukab see mind meeleheitesse. Ometi igatsesin kedagi, kes ütleks mulle, mida ma pean tegema, et päästetud saada, missuguseid samme pean astuma, et kohtuda oma Päästjaga ja anda end täielikult Issandale. Minu arvates oli kristlane olemine midagi suurt ning ma tundsin, et selleks oli vaja mingit erilist jõupingutust minu poolt. Tk1 19.4
Minu mõistus jäi sellisesse olekusse mitmeks kuuks. Tavaliselt olin käinud koos oma vanematega metodistide koosolekutel, aga pärast seda, kui mind oli huvitama hakanud Kristuse peatne tulek, olin käinud Casco tänava koosolekutel. Järgmisel suvel läksid mu vanemad metodistide laagrikoosolekule Buxtonisse Maine'i osariigis ja võtsid mind kaasa. Olin täielikult otsustanud, et otsin seal tõsiselt Issandat ja kui võimalik, saan oma patud andeks. Minu südames oli suur igatsus kristliku lootuse ja rahu järele, mis tuleb uskumisest. Tk1 20.1
Mind julgustas suuresti jutlus kirjakohtade üle: „Ma lähen kuninga juurde” ja „kui ma hukkun, siis hukkun”. Kõneleja viitas neile, kes kahtlesid lootuse ja hirmu vahel, kes igatsesid saada päästetud pattudest ja võtta vastu Kristuse andestava armastuse, kuid keda hirm ebaõnnestumise ees hoidis kahtluste ja kartlikkuse ahelais. Ta andis niisugustele nõu end viivitamatult Jumalale ja Tema halastusele alistada. Nad leiavad, et armuline Päästja on valmis suunama neile oma halastuse valitsuskepi, samamoodi nagu Ahasveros oli andnud Estrile märgi oma soosingust. Issanda ligiolus väriseval patusel oli vaja sirutada usukäsi ja puudutada Tema armu valitsuskeppi. See puudutus annab andestuse ja rahu. Tk1 20.2
Need, kes ootavad, et nad muutuksid jumaliku soosingu vääriliseks, enne kui söandavad Jumala tõotustele pretendeerida, teevad saatusliku vea. Üksnes Jeesus puhastab patust, ainult Tema saab meie üleastumised andestada. Ta on tõotanud kuulata anumist ja täita nende palve, kes tulevad usus Tema juurde. Paljudel oli ebamäärane arusaam, et nad peavad tegema mingeid imetlusväärseid pingutusi, et saavutada Jumala poolehoid. Kuid kogu eneseusaldus on asjatu. Ainult usus Jeesusega ühendust võttes saab patusest lootusrikas ja uskuv Jumala laps. Need sõnad lohutasid mind ja andsid aimu, mida pean tegema, et päästetud saada. Tk1 20.3
Nüüd hakkasin oma teed selgemini nägema ja pimedus hakkas hajuma. Otsisin oma pattudele siiralt andestust ja püüdsin anda end täielikult Issandale. Kuid tundsin sageli suurt ahastust, sest ei kogenud vaimulikku ekstaasi, mida arvasin olevat tõenduseks, et Jumal on mu vastu võtnud, ning ma ei julgenud ilma selleta uskuda, et olen pöördunud. Kui väga vajasin õpetust pöördumise lihtsuse kohta! Tk1 20.4
Teiste Issandat otsivate inimestega altari juures kummardades oli minu südame ainus palve: „Aita mind, Jeesus, päästa mind või ma hukkun! Ma ei jäta anumist enne, kui mu palve on kuuldud ja patud andestatud!” Ma tundsin oma abivajavat, abitut olukorda nagu ei kunagi varem. Kui ma põlvitasin ja palvetasin, kadus järsku mu koorem ja süda oli kerge. Alguses tundsin sellepärast ärevust ja püüdsin oma ahastuskoormat tagasi saada. Mulle näis, et mul pole õigust tunda end rõõmsa ja õnnelikuna. Kuid mulle tundus, et Jeesus on mulle väga lähedal. Tundsin, et saan tulla Tema juurde kõigi oma murede, hädade ja katsumustega samamoodi nagu abivajajad tulid Tema juurde kergendust saama siis, kui Ta viibis maa peal. Minu südames oli kindlustunne, et Ta mõistab minu eriomaseid katsumusi ja tunneb mulle kaasa. Ma ei saa iial unustada seda kallist kindlust Jeesuse kaastundlikus õrnuses nende suhtes, kes ei vääri üldse Tema tähelepanu. Ma õppisin selle lühikese teiste palvetajate hulgas kummardamise ajal Kristuse jumalikku iseloomu paremini mõistma kui kunagi varem. Tk1 21.1
Üks Iisraeli emadest tuli minu juurde ja küsis: „Kallis laps, kas sa oled Jeesuse leidnud?” Hakkasin jaatavalt vastama, kui ta hüüatas: „Muidugi oled, sul on Tema rahu, ma näen seda sinu näost!” Ikka ja jälle esitasin endale küsimuse: „Kas see võib olla usk? Ega ma ei eksi?” Seda tundus olevat liiga hea uskuda, see näis liiga üleva privileegina. Kuigi ma olin liiga tagasihoidlik, et sellest avalikult tunnistada, tundsin ma, et Päästja oli mind õnnistanud ja mu patud andestanud. Tk1 21.2
Üsna varsti pärast seda lõppes koosolek ja me asusime kodu poole teele. Minu mõtteid täitsid kuuldud jutlused, manitsused ja palved. Kõik looduses näis olevat teistsugune. Peaaegu kogu koosoleku aja oli olnud pilves ja vihmane ning minu tunded olid olnud ilmaga kooskõlas. Nüüd paistis päike eredalt ja selgelt ning ujutas maa üle valguse ja soojusega. Puud ja rohi olid värskemalt rohelised, taevas sügavamalt sinine. Maa näis Jumala rahus naeratavat. Samamoodi olid Õigusepäikese kiired tunginud läbi minu mõistuse pilvede ja pimeduse ning selle sünguse hajutanud. Tk1 21.3
Mulle tundus, et kõigil on rahu Jumalaga ja Tema Vaim on kõiki elustanud. Kõik, millel mu pilk peatus, näis olevat läbi teinud muutuse. Puud olid kaunimad ja linnud laulsid armsamini kui eales varem. Tundus, et nad kiidavad oma lauludega Loojat. Ma ei söandanud rääkida hirmu tõttu, et see õnnelikkus võib mööduda ja ma kaotan väärtusliku tõendusmaterjali, et Jeesus armastab just mind. Tk1 21.4
Kui me jõudsime lähemale oma kodule Portlandis, möödusime meestest, kes tänaval tööd tegid. Nad vestlesid üksteisega igapäevastel teemadel, kuid minu kõrvad olid kurdid kõigele muule peale Jumala kiitmise ning nende sõnad kõlasid minu jaoks kui tänu ja rõõmus kiidulaul. Ütlesin ema poole pöördudes: „Ei tea, miks kõik need mehed kiidavad Jumalat, kuigi nemad ei olnud laagrikoosolekul.” Siis ei mõistnud ma, miks tõusid mu ema silmisse pisarad ja tema nägu valgustas leebe naeratus, kui ta kuulas mu lihtsaid sõnu, mis meenutasid talle tema enda sarnast kogemust. Tk1 22.1
Mu ema armastas lilli ja talle meeldis neid kasvatada; sellega muutis ta kodu laste jaoks kütkestavaks ja meeldivaks. Kuid meie aed ei olnud mulle kunagi nii kaunis paistnud kui meie tagasitulekupäeval. Ma tundsin Jeesuse armastuse väljendust igas põõsas, pungas ja õies. Kogu see ilu näis hääletult kõnelevat Jumala armastusest. Tk1 22.2
Aias kasvas üks kaunis roosa õiega lill, mida nimetati Saaroni roosiks. Mäletan, et läksin selle juurde ja puudutasin selle õrnu kroonlehti aukartusega — need olid minu jaoks nagu pühad. Mu südames tulvas õrnus ja armastus kaunite Jumala loodud õite vastu. Ma nägin jumalikku täiust lilledes, mis ehtisid maad. Jumal hoolitses nende eest ja Tema kõikenägev pilk oli nende peal. Tema oli need loonud ja heaks nimetanud. Tk1 22.3
Ma mõtlesin: „Oo, kui Ta nii väga armastab lilli ja hoolitseb nende eest, sest on need rüütanud iluga, siis kaitseb Ta palju õrnemalt oma lapsi, keda Ta valmistas oma näo järgi.” Kordasin vaikselt endamisi: „Ma olen Jumala laps, Tema armastav hoolitsus ümbritseb mind. Ma olen sõnakuulelik ega pahanda Teda mingil moel, vaid kiidan Tema kallist nime ja armastan Teda alati.” Tk1 22.4
Nägin oma elu teistsuguses valguses. Tundus, et õnnetus, mis oli tumestanud mu lapsepõlve, oli kohelnud mind halastusega minu enda kasuks, et pöörata mu süda maailmast ja selle ebarahuldavatest lõbudest ära ning kallutada taeva kestvate väärtuste poole. Tk1 22.5
Varsti pärast laagrikoosolekult naasmist võeti mind koos mitme teise inimesega kirikusse prooviajale. Olin väga mures ristimise pärast. Kuigi ma olin noor, ei leidnud ma Pühakirjast kinnitust ühelegi teisele ristimisviisile peale vee alla kastmise. Mõned metodistid püüdsid mind asjatult veenda, et piserdamine on piibellik ristimine. Metodisti jutlustaja oli nõus kandidaate vee alla kastma, kui nad eelistavad usulistel põhjustel seda viisi, kuigi ta andis mõista, et Jumal võtab piserdamise samamoodi vastu. Tk1 22.6
Viimaks määrati aeg, mil pidime seda pühalikku usukommet täitma. Oli tuuline päev, kui me kaheteistkümnekesi läksime merre, et ristitud saada. Lained olid kõrged ja sööstsid kaldale, aga kui võtsin selle raske risti, oli minu rahu nagu jõgi. Kui tõusin veest üles, oli mu jõud peaaegu kadunud, sest minu peale tuli Issanda vägi. Ma tundsin, et siitpeale ei ole ma enam sellest maailmast, vaid tõusin veehauast uude ellu. Tk1 23.1
Sama päeva pärastlõunal võeti mind koguduse täisliikmeks. Minu kõrval seisis noor naine, kes soovis ka kogudusse võetud saada. Mu meel oli rahulik ja õnnelik, kuni märkasin selle õe sõrmedes sätendamas kuldsõrmuseid ja kõrvades suuri, silmatorkavaid kõrvarõngaid. Siis nägin, et tema tanu oli kaunistatud kunstlilledega ja kallite paeltega, mis olid seatud kaarteks ja tuttideks. Minu rõõmu summutas see tühine edevus inimese juures, kes nimetas end tasase ja alandliku Jeesuse järelkäijaks. Tk1 23.2
Ma ootasin, et jutlustaja sosistaks sellele õele manitsus- või nõuandesõnu, kuid ilmselt ei pannud ta naise toretsevaid ilustusi tähele ja mingit noomitust ei järgnenud. Meile mõlemale ulatati terekäsi osadusse. Kristuse esindaja surus kalliskividega kaunistatud kätt ja meie mõlema nimed pandi kirikuraamatusse kirja. Tk1 23.3
See seik valmistas mulle suurt hämmeldust ja raskust, kui meenutasin apostli sõnu: „Niisamuti ka naised, kombekalt rõivastatuna, ehtigu end häbelikkuse ja mõõdukusega, mitte soengute ega kulla ega pärlite ega kallite riietega, vaid heade tegudega (nagu on kohane naistele, kes end tunnistavad jumalakartlikeks).” Tundus, et need, kelle poole vaatasin alt üles kui pühendunud kristlastele ja kes olid kogemuses minust palju vanemad, jätsid selle kirjakoha õpetuse avalikult tähelepanuta. Kui ilmalike inimeste ekstravagantse riietuse jäljendamine oli tõepoolest nii patune, kui ma oletasin, siis pidanuks need kristlased seda kindlasti mõistma ja Piibli mõõdupuule vastavalt toimima. Ometi otsustasin endamisi, et järgin veendunult oma kohustust. Ma ei saanud üle ega ümber tundest, et evangeeliumi vaimsusele vastandlik on pühendada Jumala antud aega ja vahendeid oma isiku ehtimiseks ning et alandlikkus ja enesesalgamine oleks sobivam neile, kelle pattude hinnaks oli Jumala Poja määratu suur ohver. Tk1 24.1