Kui viibisime 5. mail 1855. aastal Battle Creekis Michigani osariigis, nägin, et seal valitses nii Jumala sulaste kui ka koguduse hulgas suur usupuudus. Nad kaotasid liiga hõlpsasti julguse, hakkasid liiga kergesti Jumalas kahtlema, olid liiga valmis uskuma, et nende osaks on karm saatus ja Jumal on nad hüljanud. Ma nägin, et see oli julm. Jumal armastas neid nii väga, et oli andnud oma kalli armastatud Poja nende eest surema — kogu taevas oli nende päästmisest huvitatud; kuigi seda kõike oli nende heaks tehtud, oli neil raske uskuda ning lahket ja head Isa usaldada. Ta on öelnud, et maistest vanematest meelsamini on Ta valmis andma oma lastele häid ande. Ta on valmis andma Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad. Ma nägin, et Jumala sulased ja kogudus kaotasid liiga hõlpsasti julguse. Kui nad palusid oma taevaselt Isalt midagi, mida nad arvasid vaja minevat ja see ei saabunud kohe, siis nende usk kõikus, julgus kadus ja nurisemine haaras nad endasse. Ma nägin, et see pahandas Jumalat. Tk1 116.1
Iga püha palved, kes tuleb Jumala ette ustava südamega ja saadab oma siirad palved usus Tema poole, saavad vastatud. Teie usk ei tohi Jumala tõotustest lahti lasta, kui te ei näe või ei tunne oma palvetele vastust kohe. Ärge kartke Jumalat usaldada. Toetuge Tema kindlale tõotusele: „Paluge, ja te saate.” Jumal on liiga tark, et eksida, ja liiga hea, et hoida tagasi midagi head oma pühadelt, kes elavad õiglaselt. Inimene on ekslik ja kuigi palved on saadetud üles siirast südamest, ei palu ta alati seda, mis on talle endale hea või mis austab Jumalat. Kuna see on nii, siis meie tark ja hea Isa kuuleb meie palveid ja vastab; mõnikord kohe, kuid Ta annab seda, mis on meie parimates huvides ja tuleb Temale auks. Jumal annab meile õnnistusi. Kui suudaksime näha Tema plaani sisse, mõistaksime selgelt, et Ta teab, mis on meile parim, ja et meie palved saavad vastuse. Selle asemel, mida küll palusime, aga mis poleks meile kasuks, vaid kahjuks, ei anta midagi kahjustavat, vaid antakse õnnistus, mida vajame. Tk1 116.2
Ma nägin, et kui me ei taju oma palve kohest vastust, peame usust kinni hoidma ega tohi lasta sisse usaldamatust, sest see lahutab meid Jumalast. Kui meie usk kõigub, ei saa me Temalt midagi. Meie usaldus Jumalasse peab olema tugev ja siis, kui me seda kõige enam vajame, langevad õnnistused meie peale nagu vihmahoog. Tk1 117.1
Kui Jumala sulased paluvad Tema Vaimu ja õnnistust, tulevad need mõnikord viivitamatult, kuid alati ei anta neid kohe. Ärge niisugusel juhul nõrkege. Laske oma usul kõvasti kinni hoida tõotusest, et see tuleb. Olgu teie usaldus Jumalasse täielik. Sageli tuleb õnnistus siis, kui te seda kõige enam vajate − te saate ootamatult abi Jumalalt, kui esitate tõde uskmatutele. Te olete suutelised rääkima sõna selguse ja väega. Tk1 117.2
Minu jaoks kujutab seda laps, kes palub õnnistust teda armastavatelt maistelt vanematelt. Ta palub midagi, mille kohta lapsevanem teab, et see on lapsele kahjulik. Vanem annab talle soovitu asemel midagi, mis on hea ja talle kasulik. Ma nägin, et Jumal kuuleb iga palvet, mis on siirast südamest usus üles saadetud, ja vastab sellele, ning palve esitanu saab õnnistuse siis, kui ta seda kõige enam vajab ja sageli ületab see tema ootused. Mitte ükski tõeliselt vaga inimese palve ei lähe kaotsi, kui see on saadetud üles usus ja siirast südamest. Tk1 117.3