Ma nägin, et me ei tohi Issanda tulekut kõrvale jätta. Ingel ütles: „Valmistuge, valmistuge selleks, mis on maailmale tulemas. Olgu teie teod teie usuga kooskõlas.” Ma nägin, et mõtted peavad viibima Jumala juures ning meie mõju peab kõnelema Jumala ja Tema tõe poolt. Me ei saa Issandat austada, kui oleme hooletud ja ükskõiksed. Me ei saa Teda kõrgele tõsta, kui oleme masenduses. Peame olema innukad oma hinge lunastuse saavutamisel ja teiste päästmisel. See peab olema kõige tähtsam ning kõik muu peab saama teisejärguliseks. Tk1 120.1
Ma nägin taeva ilu. Ma kuulsin ingleid laulmas vaimustunud laule, mis tõid Jeesusele kiitust, au ja austust. Siis suutsin pisut mõista Jumala Poja imelist armastust. Ta jättis kõik auhiilguse, kogu au, mis oli Tal taevas, ning huvitus meie päästmisest niivõrd, et talus kannatlikult ja alandlikult iga teotust ja solvangut, mida inimene suutis Tema peale kuhjata. Teda haavati, löödi ja peksti. Ta löödi Kolgata ristile ja Ta talus kõige piinarikkamat surma meie päästmiseks, et meid pesta Tema veres ja võtta koos Temaga elama neisse eluasemeisse, mida Ta meile valmistab, et saaksime rõõmu tunda taeva valgusest ja auhiilgusest, kuulda ingleid laulmas ja koos nendega laulda. Tk1 120.2
Ma nägin, et kogu taevas on meie päästmisest huvitatud. Kas meie peaksime siis ükskõiksed olema? Kas peaksime olema hooletud, nagu oleks tühiasi see, kas saame päästetud või läheme kaduma? Kas peaksime suhtuma halvakspanuga meie eest toodud ohvrisse? Mõned on seda teinud. Nad on alavääristanud pakutud armu ja nende osaks on saanud Jumala meelepaha. Jumala Vaimu ei saa pidevalt kurvastada. Ta lahkub, kui teda veidi kauem kurvastada. Kui nad pärast kõike seda, mida Jumal on inimeste päästmiseks teinud, näitavad oma eluga, et suhtuvad Jeesuse pakutud halastusse kergemeelselt, on nende osaks surm ja see on kõrge hind. See saab olema kohutav surm, sest nad tunnevad seda hingepiina, mida tundis Kristus ristil, et osta nende jaoks lunastus, millest nad keeldusid. Siis mõistavad nad, mille kaotasid — igavese elu ja kadumatu pärandi. Suur ohver, mis on hingede päästmiseks toodud, näitab meile inimhinge väärtust. Kui kallihinnaline hing läheb kord kaduma, on ta igavesti kadunud. Tk1 120.3
Ma nägin vaekaussidega inglit seismas ja kaalumas Jumala rahva, eriti noorte mõtteid ja huvisid. Ühel vaekausil olid taeva poole suunduvad mõtted ja huvid, teisel maailma poole kalduvad mõtted ja huvid. Teisele vaekausile visati juturaamatute lugemine, mõtted riietusest ja silmapaistvusest, edevus, uhkus jne. Oh missugune pühalik hetk: Jumala inglid vaevad vaekaussidega nende mõtteid, kes nimetavad end Tema lasteks, kes väidavad, et on surnud maailmale ja elavad Jumalale. Maailma mõtete, edevuse ja uhkusega täidetud vaekauss vajus kiiresti alla, hoolimata sellest, et vaekausilt pudenes üht-teist üle ääre. Taeva poole suunatud mõtete ja huvidega vaekauss tõusis üles sama kiiresti, kui teine alla laskus, ja oh kui kerge see oli! Võin jutustada sellest nagu ma seda nägin, kuid ei suuda iial edasi anda pühalikku ja eredat muljet, mis sööbis minusse, kui nägin vaekaussidega inglit Jumala rahva mõtteid ja huvisid kaalumas. Ingel ütles: „Kas niisugused võivad taevasse saada? Ei, ei iial. Ütle neile, et nende praegune lootus on tühine, ja kui nad kiiresti ei kahetse ega omanda päästet, peavad nad hukkuma.” Tk1 121.1
Jumalakartlikkuse vorm ei päästa kedagi. Kõigil peab olema sügav ja elav kogemus. Ainult see päästab neid hädaajal. Siis katsutakse läbi, mis liiki on nende töö, ja kui see on kuld, hõbe ja vääriskivid, varjab Issand neid oma kojas. Aga kui nende teod on puu, hein ja kõrred, ei varja neid miski Jehoova viha ägeduse eest. Tk1 121.2
Noortelt, nõndasamuti ka vanematelt, küsitakse nende lootuse põhjust. Kuid mõistus, mille Jumal on kavandanud paremate teemade jaoks ja vorminud Teda täiuslikult teenima, on viibinud igaveste huvide asemel kergemeelsetel teemadel. Mõistus, millel lastakse siin-seal uidata, suudaks mõista tõde, Jumala Sõna tõendeid hingamispäeva pidamise kohta ja kristliku lootuse tõelist alust, kuid õpib tegelema välimuse, kommete, riietuse ja muuga. Ja need, kes lasevad rumalatel lugudel ja tühjal jutul oma mõistust lõbustada, toidavad küll kujutlusvõimet, kuid Jumala Sõna toredus jääb nende eest varjatuks. Mõistus juhitakse Jumalast eemale. Hävitatakse huvi Tema kalli Sõna vastu. Tk1 121.3
Meile on antud raamat, mis juhib meie sammud selle pimeda maailma ohtudest taeva poole. Selles räägitakse, kuidas pääseda Jumala viha eest. Samuti jutustatakse selles Kristuse kannatustest meie pärast, suurest ohvrist, mis on toodud, et võiksime saada päästetud ja tunda igavesti rõõmu Jumala ligiolust. Kui on keegi, kes viimaks seda ei saavuta, kuigi on kuulnud tõde, sest neid on siin maal valgustatud, siis on see nende enda süü, neil ei ole vabandust. Jumala Sõna räägib meile, kuidas saada täiuslikeks kristlasteks ja pääseda viimasest seitsmest nuhtlusest. Kuid neid ei huvita selle teadasaamine. Nende mõistuse juhivad kõrvale ebajumalad, keda nad on kalliks pidanud, ning Jumala Püha Sõna on jäänud hooletusse ja põlu alla. Inimesed, kes nimetavad end kristlaseks, on Jumalat kergelt võtnud, ning kui tema Püha Sõna mõistab nende üle viimsel päeval kohut, leitakse nad olevat mittevastavad. Seesama sõna, mille nad kergemeelselt juturaamatute tõttu hooletusse jätsid, katsub läbi nende elu. See on mõõdupuu. Nende ajendeid, sõnu, tegusid ja ajakasutust võrreldakse Jumala kirjaliku Sõnaga ning kui nad siis puudulikuks osutuvad, on nende olukord igaveseks otsustatud. Tk1 122.1
Ma nägin, et paljud võtavad üksteiselt mõõtu ja võrdlevad oma elu teiste eluga. Ärgu seda olgu. Mitte kedagi teist peale Kristuse ei ole meile eeskujuks antud. Tema on meie tõeline Eeskuju ja igaüks peab püüdma silma paista Tema jäljendamisega. Me oleme kas Kristuse kaastöölised või vaenlase kaastöölised. Me kas kogume koos Kristusega või puistame laiali. Me kas oleme vankumatud, puhtsüdamlikud kristlased või ei ole me üldse kristlased. Kristus ütleb: „Oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.” Tk1 122.2
Ma nägin, et mõned peaaegu ei teagi, mida tähendab enesesalgamine või eneseohverdamine või tõe pärast kannatamine. Aga taevasse ei saa keegi ilma ohvrit toomata. Enesesalgamise vaimu ja ohvrimeelsust tuleb kalliks pidada. Mõned ei ole end, oma keha, Jumala altarile ohvriks toonud. Nad annavad vaba voli äkilisele, muutlikule meelelaadile, rahuldavad oma isu ja kannavad hoolt omakasu eest, Jumala tööd tähele panemata. Need, kes on valmis tooma igavese elu nimel ükskõik missuguse ohvri, saavad igavese elu ning see on väärt kannatamist, iseenda ristilöömist ja iga ebajumala ohverdamist. Palju suurem ja igavene au neelab kõik muu ning jätab kõik maised rõõmud varju. Tk1 122.3