Battle Creeki konverentsil 27. mail 1856. aastal näidati mulle nägemuses mõningaid asju, mis puudutavad kogudust üldiselt. Minu eest lasti läbi minna Jumala auhiilgusel ja majesteetlikkusel. Ingel ütles: „Ta on oma majesteetlikkuses hirmuäratav, kuid te ei mõista seda, Ta on oma vihas kohutav, kuid Te haavate Teda iga päev. „Võidelge, et minna sisse kitsast uksest,” „sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.” ” Need teed on selgesti eristatavad, vastassuunalised. Üks viib igavesse ellu, teine igavesse surma. Ma nägin erinevust nende teede vahel, samuti erinevust neil rändavate seltskondade vahel. Teed on vastandlikud — üks on lai ja sile, teine kitsas ja konarlik. Nii on ka neil rändavad seltskonnad iseloomult, elult, riietuselt ja vestluselt vastandlikud. Tk1 124.1
Need, kes rändavad kitsal teel, räägivad rõõmust ja õnnest, mis ootab neid teekonna lõpus. Nende nägu on sageli kurb, kuid särab tihti pühast rõõmust. Nad ei riietu, räägi ega käitu nii nagu seltskond laial teel. Neile on antud eeskuju. Valude ja haigustega tuttav mees avas selle tee neile ja käis ise seda mööda. Tema järgijad näevad Tema jälgi ning saavad lohutust ja rõõmustust. Ta läbis selle veatult ning see on võimalik ka neil, kui nad käivad Tema jälgedes. Tk1 124.2
Laial teel on igaüks hõivatud oma isiku, riietuse ja naudingutega. Nad lubavad endal vabalt lõbutseda ja lustida ega mõtle teekonna lõpule, kindlale hävingule raja lõpus. Iga päevaga jõuavad nad oma hukule lähemale, kuid ometi tormavad pööraselt aina kiiremini. Oh kui kohutav paistis see mulle! Tk1 124.3
Nägin sellel laial teel rändamas paljusid, kelle riietele oli kirjutatud: „Surm maailmale! Kõigi asjade lõpp on lähedal! Olge ka teie valmis!” Nad nägid välja täpselt samasugused nagu kõik teised tühimeelsed nende ümber, välja arvatud kurbuse vari, mida nende näol märkasin. Nende vestlus oli samasugune nagu neid ümbritsevatel lõbusatel, hoolimatutel inimestel, kuid aeg-ajalt osutasid nad suure rahuldustundega oma riietele kirjutatud sõnadele, kutsudes teisi üles oma rõivastele samamoodi kirjutama. Nad olid laial teel, ometi väitsid end olevat nende hulgas, kes rändasid kitsal teel. Neid ümbritsevad inimesed ütlesid: „Meie vahel pole mingit erinevust. Oleme ühesugused: riietume, räägime ja käitume ühtmoodi.” Tk1 125.1
Siis suunati mu pilk tagasi aastaisse 1843 ja 1844. Siis valitses niisugune pühendumise vaimsus, mida praegu ei ole. Mis on juhtunud nendega, kes nimetavad end Jumala eriliseks rahvaks? Ma nägin sarnasust maailmaga ja soovimatust tõe nimel kannatada. Ma nägin suurt puudujääki Jumala tahtele alistumises. Mu pilk suunati ajas tagasi Iisraeli laste juurde pärast seda, kui nad olid Egiptusest lahkunud. Jumal oma halastuses oli nad egiptlaste hulgast välja kutsunud, et nad võiksid teenida Teda takistamatult ja piiranguteta. Ta valmistas neile teed imetegude abil, Ta pani nad proovile ja katsus neid läbi rasketes kohtades. Pärast Jumala imelisi tegusid ja nii paljusid vabastamisi nurisesid nad, kui Ta neid läbi katsus või proovile pani. Nad ütlesid: „Oleksime ometi võinud surra Issanda käe läbi Egiptusemaal.” Nad himustasid sealseid lauke ja sibulaid. Tk1 125.2
Ma nägin, et paljud neist, kes väidavad uskuvat viimaste päevade tõde, peavad imelikuks seda, et Iisraeli lapsed teekonnal nurisesid ning pärast Jumala imelisi tegusid olid nii tänamatud ja unustasid, mida Ta oli nende heaks teinud. Ingel ütles: „Te olete teinud halvemini kui nemad.” Ma nägin, et Jumal on andnud oma sulastele selge ja arusaadava tõe, millele ei ole võimalik vastu panna. Nende võit on kindel igal pool, kuhu nad lähevad. Nende vaenlased ei saa veenvast tõest kõrvale hiilida. Valgus on paistnud nii selgelt, et Jumala sulased võivad kõikjal tõusta ning lasta selgel ja tervikuks liituval tõel võita. Seda suurt õnnistust ei ole hinnatud ega isegi mitte mõistetud. Kui mingigi katsumus esile kerkib, vaatavad mõned üle õla tagasi ja arvavad, et neil on raske aeg. Mõned neist, kes nimetavad end Jumala sulasteks, ei tea, mida tähendavad puhastavad katsumused. Mõnikord loovad nad ise enda jaoks katsumusi, kujutavad neid ette ning muutuvad siis nii lihtsasti julgusetuks, saavad nii hõlpsasti viga ja nende eneseväärikus haavub ning nad teevad kahju endale, teistele ja Jumala tööle. Saatan võimendab nende katsumusi ja paneb neile pähe sellised mõtted, millele maad andmine hävitab nende mõju ja kasulikkuse. Tk1 125.3
Mõned on tundnud kiusatust sellest tööst lahkuda, et oma kätega tööle hakata. Ma nägin, et kui Jumala kaitse neilt võetaks ja nad seisaksid silmitsi haiguse ja surmaga, siis tunneksid nad, mida tähendavad raskused. Jumala vastu nurisemine on kohutav asi. Nad unustavad, et tee, millel nad rändavad, on konarlik, enesesalgamise ja enese ristilöömise tee ning nad ei tohi oodata, et kõik läheb sama ladusalt nagu siis, kui nad rändaksid laial teel. Tk1 126.1
Ma nägin, et mõned Jumala sulased, isegi vaimulikud, kaotavad julguse nii lihtsalt ja nende oma mina haavub nii kergesti, et nad kujutavad ette, nagu oleks neid halvustatud ja solvatud, kuigi see tegelikult pole nii. Nad arvavad, et neil on raske saatus. Niisugused inimesed ei mõista, kuidas tunneksid nad end siis, kui Jumala abistav käsi ära võetaks ja nad läheksid läbi hingeahastuse. Siis peaksid nad oma saatust veel kümme korda raskemaks kui varem, kui nad tegelesid Jumala heakskiidu all Tema tööga ja kannatasid raskusi ja puudust. Mõned, kes tegutsevad Jumala töös, ei tea, millal on neil kerge aeg. Neil on olnud nii vähe raskusi, nad on tundnud nii vähe puudust, rasket tööd ja hingede koormat, et kui neil on kerge aeg, kui nad on Jumala soosingus ja peaaegu täielikult vabad hingeahastusest, ei tea nad seda, vaid peavad oma katsumusi suurteks. Ma nägin, et kui niisugustel inimestel ei ole eneseohverdamise meelsust ja nad pole valmis rõõmsalt, ennast säästmata, töötama, kõrvaldab Jumal nad töölt. Ta ei tunnusta neid oma ennastohverdavate sulastena, vaid tõstab esile need, kes töötavad innukalt, mitte laisalt, ning teavad, millal on neil kerge aeg. Jumala sulased peavad tundma hingede koormat ning nutma eeskoja ja altari vahel, öeldes: „Säästa, Issand, oma rahvast.” Tk1 126.2
Mõned Jumala sulased panustavad Jumala töösse kogu oma elu, kuni nende tervis on läbi ja nad on vaimse töö, lakkamatu mure, vaevanägemise ja puuduse tõttu peaaegu viimseni kurnatud. Teistel pole koormat ja nad ei võta seda neilt endale. Ometi arvavad just seesugused inimesed, et neil on raske aeg, sest nad pole kunagi raskusi kogenud. Nad pole osa saanud kannatustega ristimisest ega saagi, kui nad ilmutavad nii suurt nõrkust ja nii vähe meelekindlust ning armastavad nii väga oma mugavust. Jumal on mulle näidanud, et vaimulikele on vaja nuhtlusi, et laisad, viivitajad ja enese eest hoolitsejad võiksid eralduda ning alles jääks puhas, ustav ja ennastohverdav seltskond, kes ei otsi hõlbuelu, vaid teenib ustavalt sõnas ja õpetuses ning on valmis kannatama ja taluma kõike Kristuse pärast ja nende päästmiseks, kelle eest Ta suri. Häda laiskadele sulastele, kui nad ei kuuluta evangeeliumi. Isegi kui häda on piisavalt, ei tunne seda kõik. Tk1 127.1