PATUKAHETSUS

Kuidas saab patune inimene Jumala ees õigeks? Ainult Kristuse kaudu saame kooskõlla Jumalaga ja pühadusega. Kuidas peame aga Kristuse juurde tulema? Paljud esitavad sama küsi- muse nagu rahvas nelipühipäevil, kui nad oma patusüüd tundes hüüdsid: “Mis me peame tegema?” Peetruse vastuse esimesed sõnad olid: “Kahetsege pattu!” (Ap 2, 38. ingl. k.) Teine kord, veidi hiljem, ütles ta: “Kahetsege pattu ja pöörduge, et teie. patud kustutataks.” (Ap 3, 19. ingl. k.)TKJ 9.6

Patukahetsus eeldab kurbust patu pärast ja sellest pöördumist. Me ei saa aga patust loobuda, mõistmata selle patusust. Kui me ei pöördu südamega, siis ei toimu elus tõelist muutust.TKJ 10.1

Paljud ei mõista õige patukahetsuse olemust. Nad on kurvad oma pattude pärast ja teostavad isegi välise uuenduse, sest kardavad kannatusi, mida patustamine endaga kaasa toob, kuid taoline patukahetsus pole piibellik.TKJ 10.2

Halisetakse pigem kannatuste, kui patu pärast.TKJ 10.3

Selline oli ka Eesavi kurbus, kui ta taipas, et esmasünniõigus on alatiseks kaotatud. Bileami kohutas ingel, kes seisis paljastatud mõõgaga tema teel. Bileam tunnistas end süüdi kartuses kaotada elu. See tunnistus ei sisaldanud aga ehtsat patukahetsust, sihikindlat pöördumist ega põlgust halva vastu. Juudas Iskariot ütles peale Issanda äraandmist: “Ma olen pattu teinud, et ma ära andsin süütu vere.” (Mt 27, 4.)TKJ 10.4

Tema süüdiolev hing sundis ülestunnistusele kohutava huk-kamõistmise ja eelseisva hirmsa nuhtluse pärast. Süü tagajärjed täitsid teda hirmuga. See aga, et ta oli ära andnud Jumala veatu Poja, salanud Iisraeli Püha, ei toonud hinge sügavat kurbust. Kui vaarao kannatas Jumala nuhtluse all, tunnistas ta oma pattu, et nuhtlusest vabaneda. Niipea aga, kui nuhtlused lõppesid, jätkas ta Jumala trotsimist. Kõik eelpool nimetatud mehed halisesid patu tagajärgede pärast.TKJ 10.5

Kui aga süda alistub Jumala Vaimu mõjule, elavneb süda-metunnistus ning patune hakkab tajuma Jumala püha käsu sügavust ja pühadust ning mõistab, et see on Tema valitsuse aluseks nii taevas, kui ka maa peal. “See tõeline valgus, mis valgustab iga inimest.” (Jh 1, 9.), valgustab hinge salasoppe ja peidetud pimeduseteod saavad ilmsiks. Süütunne vallutab meele ja südame. Patune taipab Jehoova õigust ja tunneb oma süü ja roojasuse pärast südamete Uurija ees hirmu. Ta mõistab Jumala armastust, pühaduse ilu ja puhtuse rõõmu ning igatseb puh- taks saada, et taastuks ühendus taevaga.TKJ 10.6

Taaveti palve pärast langemist valgustab õiget kurvastust patu pärast. Tema kahetsus oli siiras ja sügav. Selles polnud püüet oma süüd vabandada. Tema palvet ei ajendanud soov ähvardavast nuhtlusest pääseda. Taavet mõistis oma üleastumise kohutavust ja oma hinge rüvedust. Patt oli talle vastik. Ta ei palunud mitte ainult andestust, vaid ka puhast südant. Ta igatses pühaduse rõõmu — kooskõla ja ühenduse taastamist Jumalaga. Taaveti hing kõneles sellist keelt:TKJ 10.7

“Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud! Õnnis on inimene, kellele Jehoova pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust!” (Ps 32, 1. 2.)TKJ 11.1

“Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda! Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees! Sinu vastu ükspäinis olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha Sinu silmis, et Sa oleksid õiglane oma sõnades ja selge kohtumõistmises! Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on mu ema mind saanud! Vaata, Sul on heameel tõest, mis asub südame põhjas, ja salajas annad Sa mulle tarkust teada! Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks, uha mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi! Anna mulle kuulda rõõmustust ja rõõmu, et ilutseksid mu luud-kondid, mis Sina oled puruks löönud! Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod. Loo mulle, Jumal, puhas süda ja uuenda mu sees kindel vaim! Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu! Anna mulle tagasi rõõmustus Sinu päästest ja heameelne Vaim toetagu mind!” (Ps 51, 1-14.)TKJ 11.2

Sellise kahetsuse teostamine on väljaspool meie võimeid. See on saavutatav ainult Kristuse kaudu, “kes on läinud üles ja andnud inimestele andeid”.TKJ 11.3

Just selles eksivadki paljud ja jäävad järelikult Kristuse poolt pakutavast abist ilma. Mõeldakse, et enne ei või Kristuse juurde tulla, kui on kahetsetud, mis neid pattude andestuseks ette valmistab. Tõsi küll, patukahetsus eelneb pattude andekssaamisele, kuna ainult murtud ja kahetsev süda tunneb vajadust Päästja järele, kuid kas siis patune peab nii kaua ootama, kuni võib Jeesuse juurde tulla? Kas patukahetsus peab saama takistuseks patuse ja Päästja vahele?TKJ 11.4

Jeesus kutsub: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise”. (Mt 11, 28.) Piibel ei õpeta, et inimene peaks enne Kristuse kutsele järgimist pattu kahetsema. See võime, mis juhib tõelisele kahetsusele, tuleb just Kristuselt. Peetrus selgitab seda iisraellastele järgmiselt: “Tema on Jumal oma parema käega tõstnud Juhiks ja Õnnistegijaks, tooma Iisraelile patukahetsust ja pattude andeks andmist.” (Ap 5, 31 ingl. k.)TKJ 11.5

Nii nagu me ei saa andestust ilma Kristuseta, ei saa me ka kahetseda ilma, et Kristuse Vaim meie südametunnistust ärataks. Kristus on iga õige soovi allikas. Ainult Tema võib sisendada meie südamesse põlgust patu vastu. Iga soov tõe ja puhtuse järele, iga veendumus meie patususest on tõend, et Tema Vaim mõjutab südant.TKJ 11.6

Jeesus ütles: “Ja mina tahan, kui mind maast üles tõstetakse, kõik tõmmata enese juurde.” (Jh 12, 32.) Kristus peab patusele ilmuma Päästjana, kes suri maailma pattude pärast. Kui me vaatame Jumala Tallele Kolgata ristil, siis hakkab lunastuse saladus avanema ja Jumala headus juhib meid kahetsusele. Surres patuste eest, ilmutas Kristus armastust, mis on inimese jaoks raskesti mõistetav. Kui patune kohtub selle armastusega, siis pehmendab see südant, avaldab mõju meelele ning kutsub hinges esile kahetsuse.TKJ 12.1

On tõsi, et inimesed tunnevad vahel oma patuste teede pärast häbi ja jätavad maha nii mõnegi halva harjumuse enne, kui märkavad, et neid Kristuse poole tõmmatakse. Alati, kui nad teevad jõupingutusi uuenduseks, soovides siiralt õigust teha, tõmbab neid Kristuse vägi. Mõju, millest nad ise teadlikud pole, tegutseb hinges; südametunnistus elavneb ja väline eluviis paraneb. Kui siis Kristus nende silmad ristile juhib ja kui nad näevad Teda, keda nende patud on läbi pistnud, hakkab Jumala käsk nende südametunnistust puudutama. Selgub nende elu pahelisus ja nad näevad hingesügavuses asetsevat pattu. Ning mõistes Kristuse õigust, hüütakse: “Mis on patt, et selle võimu alla sattunud inimese lepitamiseks oli vaja sellist ohvrit? Kas selline armastus, sellised kannatused, selline alandumine olid vajalikud selleks, et me päriksime igavese elu ja ei hukkuks!”TKJ 12.2

Patune võib sellele armastusele vastu seista, võib keelduda Kristuse kutsele järgimast, aga kui ta vastupanu ei osuta, tõmmatakse ta Jeesuse juurde. Lunastusplaani tundmine juhib ta patte kahetsedes risti alla, kus selgub, milliseid kannatusi on Jumala kallile pojale põhjustanud tema patud.TKJ 12.3

Jumala Vaim, kes tegutseb looduses, räägib ka inimeste südameile, luues sõnulseletamatu soovi millegi niisuguse järele, mida neil endal ei ole. Selle maailma asjad ei suuda seda igatsust rahuldada. Jumala Vaim veenab otsima seda, mis üksi vaid võib anda rahu — Kristuse armu ja pühaduse rõõmu. Nähtavate ja nähtamatute mõjude kaudu töötab meie Lunastaja pidevalt, et pöörata inimeste meeli patu pühitsematutelt rõõmudelt lõpmatutele õnnistustele, mida nad ainuüksi Temas võivad kätte saada. Kõikidele hingedele, kes püüavad asjatult juua selle maailma katkistest kaevudest, kõlab jumalik kutse: “Kellel on janu, tulgu ja kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata.” (Ilm 22, 17.)TKJ 12.4

Sina, kes sa igatsed oma südames midagi paremat, kui see maailm anda suudab, tunnista, et see igatsus on Jumala hääl sinule. Palu, et Ta annaks sulle kahetsust, ilmutaks sinule Kristust Tema lõpmatus armastuses ja täielikus puhtuses. Lunastaja elu on täiuslik näide Jumala käsu põhimõttest: armasta Jumalat üle kõige ja ligimest kui iseennast. Temas avaldus heldus ja ennastsalgav armastus. Kui me Teda vaatleme, kui valgus Päästjalt paistab meie peale, siis näeme oma südame patusust. Jh 1, 9.TKJ 12.5

Sarnaselt Nikodemusele kanname ehk meiegi endas valelootusi oma ausameelsusest, kõrgest kõlbelisusest ja mõtleme, et meil pole tarvis tavalise patuse kombel oma südant Jumala ees alandada. Kui aga Kristus meie hinge oma valgusega valgustab, siis näeme oma ebapuhtust, isekust ajedes, vaenulikkust Jumala vastu, mis on rüvetanud kogu elu. Siis saame teada, et meie õigus on tõepoolest nagu määrdunud räbalad (Jes 64, 5.) ja et ainult Kristuse veri võib puhastada paturoojusest ning uuendada südame.TKJ 13.1

Ainus pilk Kristuse puhtusele, ainus kiir Jumala auhiilgusest teeb hinge läbides iga rüveduspleki piinlikult selgesti tajutavaks ja ilmutab inimolemuse puudused ja nõrkused — pühitsemata soovid, südame uskmatuse, huulte ebapuhtuse. Patusele selgub tema ustavusetus Jumala käsu suhtes. Jumala Vaimu läbitungiva mõju tõttu tunneb ta end lööduna. Ta jälestab end, kui näeb Kristuse puhast, plekita iseloomu.TKJ 13.2

Kui prohvet Taaniel nägi hiilgust, mis ümbritses tema juurde saadetud taevasaadikut, valdas teda nõrkuse ja ebatäiuslikkuse tunne. Prohvet kirjeldab seda imeväärset juhtumit järgnevalt: “Siis ei olnud mul enam rammu, mu tore välimus muutus hirmsaks ja ma jäin jõuetuks.” (Tn 10, 8.) Taoliselt puudutatud hing vihkab oma isekust, põlastab oma enesearmastust ja otsib Kristuse õiguse kaudu südamepuhtust, mis on kooskõlas Jumala käsu ja Kristuse iseloomuga.TKJ 13.3

Apostel Paulus ütleb, et ta oli “laitmatu käsuõiguse poolest” (Flp 3, 6.), mis puutub selle välisesse külge. Kui ta aga mõistis käsu vaimulikku olemust, nägi ta end patusena. Kui otsustada käsu kirjatähe järgi, nagu inimesed seda välise eluviisi puhul rakendavad, siis oli ta patust loobunud. Kui ta aga uuris käsu pühade eeskirjade sügavust lähemalt ning nägi end sellisena, nagu Jumal näeb, siis kummardus ta alanduses ja tunnistas oma süüd, öeldes: “Mina elasin enne ilma käsuta, aga kui käsusõna tuli, virgus patt ellu ja mina surin ära.” (Rm 7, 9.) Kui apostel mõistis käsu vaimulikku olemust, tuli patt tõelises jälkuses nähtavale ja tema enesestlugupidamine kadus.TKJ 13.4

Jumal ei pea kõiki patte võrdseteks. Ka Temagi arvestuses on süüastmed olemas. Ükskõik aga kui tühisena mõni halb tegu inimesele ka tunduks, pole see siiski väike Jumala silmis. Inimese otsustamine on erapoolik, Jumal aga arvestab kõigi asjadega nii nagu need tegelikult on. Joodikut põlastatakse ja räägitakse, et tema patt jätab ta taevast välja; uhkus, omakasupüüdlikkus ja ahnus jäävad aga sageli noomimata. Ent just need patud on Jumalale eriti vastumeelsed. Need omadused on vastupidised Tema iseloomule, Tema ennastsalgavale armastusele ja headusele, mis täidab kogu langemata universumi. See, kes langeb suurde pattu, võib tunda häbi ning tunnetada oma viletsuses vajadust Kristuse järele. Uhke inimene ei tunne aga mingit vajadust ning sulgeb seega oma südame Kristusele ja Temast lähtuvaile lõputuile õnnistustele. Kui vaene tölner palus: “Oh, Jumal, ole mulle patusele armuline.” (Lk 18, 3), pidas ta end väga halvaks inimeseks ja selliseks pidasid teda ka teised. Kuid kõigele vaatamata tundis ta oma vajadust ja tuli süükoorma ning häbitundega Jumala juurde armu paluma. Tema süda oli avatud, Jumala Vaim sai teha oma meeldivat tööd ja vabastada ta patu võimu alt. Variseri hooplev, ennastõigustav palve näitas aga, et tema süda oli Püha Vaimu mõjule suletud. Ja olles Jumalast kaugel, ei tundnud ta oma rüvedust. Ta ei vajanud midagi ning ei saanud ka midagi.TKJ 13.5

Kui sa näed oma patusust, siis ära oota, ega püüa ennast ise paremaks teha. Paljud arvavad, et nad ei ole küllalt head Kristuse juurde tulemiseks. Kas sa loodad aga paremaks saada oma jõupingutuste läbi? “Kas etiooplane saab muuta oma nahka, või panter oma täppe? Muidu saaksite head teha ka teie, kes olete harjunud tegema kurja?” (Jes 13, 23.) Meie ainuke abi on Jumalas. Me ei pea ootama tugevamat veendumust, paremaid võimalusi või kohasemat meeleolu. Keegi ei saa midagi iseenesest teha. Tulgem Kristuse juurde just sellistena nagu oleme. Samas ärgu keegi end petku, arvates, et Jumal oma suure armastuse ja armu pärast päästab isegi need, kes Tema armu põlgavad. Ainult risti valguses võib mõista patu erakordset patusust. Kui rõhutatakse, et Jumal ei saa oma suure headuse tõttu patust kõrvale heita, siis vaadake Kolgatale. Ilma ohvrita oli võimatu inimesi patu rüvedusest päästa, võimatu oli taastada ühendust pühade olevustega ning tagasi saada igavest elu. Sellepärast võttiski Kristus enda peale sõnakuulmatute süü, kannatades patuste asemel. Jumala Poja armastus, kannatus ja surm tunnistavad patu kohutavusest ja näitavad, et selle võimu alt pääsemiseks ei ole mingit muud võimalust kui vaid Kristusele alistumine.TKJ 14.1

Pöördumatu inimene, vihjates nimekristlastele, vabandab end mõnikord ütlusega: “Ma olen sama hea, kui nemadki. Nad pole oma käitumises ennastsalgavamad, kainemad ega valvsamad, kui mina. Nad armastavad lõbu ja enesehellitamist nagu minagi.” Niiviisi vabandatakse teiste vigadega oma kohustuste hooletusse jätmist. Teiste patud ei vabanda aga kedagi. Issand ei ole meile jätnud eksivat, inimlikku eeskuju. Meile on antud eeskujuks veatu Jumala Poeg. Need, kes kaebavad kristlaste vigade üle, võiksid ise eeskuju näidata ja paremat elu elada. Kui neil on nii hea ettekujutus sellest, milline peaks kristlane olema ning teavad, mis on õige, samas aga seda siiski ei tee, on nende oma patt ju sedavõrd suurem. Hoiduge viivitamisest! Ärge lükake pattude mahajätmist ja südamepuhtuse otsimist edasi. Just siin eksivad tuhanded ja tuhanded oma igaveseks kahjuks. Ma ei taha teha palju sõnu elu lühiduse ja ebakindluse kohta. Ent viivitamises peitub hirmus oht, oht, mida küllaldaselt ei mõisteta. Viivitades Jumala Püha Vaimu paluvale häälele alistumisega, eelistatakse patuelu. Seda see ju tegelikult tähendab. Ükskõik, kui väikeseks me teatud patte peame, võib nende hellitamine kaasa tuua vaid igavest kahju. Mida meie ei võida, see võidab ära meid, saavutades meie hukatuse. Aadam ja Eeva veensid end, et nii väike asi nagu keelatud vilja söömine ei saa tuua selliseid hirmsaid tagajärgi, millest Jumal oli rääkinud. Kuid see väike asi oli Jumala muutmatust käsust üleastumine. See lahutas inimese Jumalast, avas surmaväravad ja sõnulseletamatud hädad ujutasid üle kogu maailma. Sajandist sajandisse on kostnud meie maal leinahelisid, kogu loodus ägab ja vaevleb inimese sõnakuulmatuse tagajärjel. Ka taevas on tundnud Jumala vastu mässamise tagajärgi. Kolgata seisab hämmastava ohvri mälestusena. Sellist ohvrit oli vaja jumalikust käsust üleastumise lepitamiseks. Ärgem siis vaadakem patule kui tühisele asjale!TKJ 14.2

Iga patustamine ja Kristuse armu hooletusse jätmine või hülgamine avaldab oma mõju, mille tagajärjeks on südame kalgistumine, tahte nõrgenemine ja mõistuse nüristumine. See vähendab mitte ainult soovi, vaid ka võimet Jumala Püha Vaimu õrnale häälele alistuda. Paljud vaigistavad oma puudutatud südametunnistust mõttega, et nad on võimelised loobuma oma halbadest teedest siis, kui vaid tahavad. Arvatakse, et armukutsega võib mängida, lootuses, et selle mõju neile ei lakka. Mõeldakse, et pärast armu Vaimu trotsimist, pärast Saatana poolel töötamist suudetakse veel äärmisel kriisimomendil oma suunda muuta. See pole aga niisama lihtne. Kogu eluaegne kasvatus on iseloomu nii põhjalikult kujundanud, et vähesed soovivad siis veel Kristuse sarnaseks saada.TKJ 15.1

Ainult üks halb iseloomujoon, üks patune soov, mida püsivalt hellitatakse, kõrvaldab viimaks kogu evangeeliumi mõju. Iga patune eneserahuldamine suurendab hinge vastumeelsust Ju- mala suhtes. Inimene, kes ilmutab jumaliku tõe vastu jultunud uskmatust või tuima ükskõiksust, lõikab seda, mida ta on külvanud. Kogu Piiblis pole tõsisemat hoiatust patuga mängimise eest, kui õpetussõnades, kus öeldakse, et “patust peetakse kinni tema enese patuköitega.” (Öp 5, 22.) Kuigi Kristus on valmis meid patust vabastama, ei sunni Ta meie tahet. Ja kui see on püsiva patustamisega kurjale täielikult alistunud, ning kui meil pole soovi patust vabaneda ja armu vastu võtta, mida saab siis Kristus veel meie heaks teha? Oleme end ise hukutanud Tema armastuse püsiva põlgamisega.TKJ 15.2

“Näe, nüüd on soodus aeg, vaata, nüüd on päästepäev!” (Hbr 3, 7. 8.) “Inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames.” (1. Sm 16, 7.) Siin on kõneldud inimsüdamest selle vastandlike emotsioonidega — rõõmu ja kurbusega; ekslevast isemeelsest südamest, mis on eluasemeks nii suurele roojusele ja valelikkusele. Kristus tunneb südame ajesid, selle kavatsusi ja eesmärke. Mine siis Tema juurde, ükskõik kui määrdunud sa ka oled! Ava Laulja kombel oma südame kambrid Tema kõikenägevale silmale, hüüdes: “Oh, Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu muremõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!” (Ps 139, 23. 24.)TKJ 16.1

Paljud võtavad omaks mõistuse usu, vagaduse vormi, kuid süda jääb puhastamata. Olgu su palve: “Loo mulle, Jumal, puhas süda ja uuenda mu sees kindel vaim!” (Ps 51, 12.) Ole oma südame vastu õiglane! Ole sama tõsine ja püsiv, nagu siis, kui su maine elu on ohus. See asi peaks olema lahendatud igaveseks. Kui sinu lootus püsib vaid oletustel, siis piisab sellest sinu kindlaks hukatuseks.TKJ 16.2

Uuri Jumala Sõna palves! See asetab sinu ette Jumala käsu ja Jeesuse Kristuse elu kaudu pühitsuse kõrged ideaalid, ilma milleta “ei saa ükski Jumalat näha.” (Hbr 12, 14). See sõna näitab sulle pattu, kuid ilmutab ka õndsakssaamise tee. Pane seda tähele kui Jumala rääkivat häält sinu südamele.TKJ 16.3

Kui sa tajud oma patu kohutavust, kui sa mõistad, milline sa tegelikult oled, siis ära kaota lootust. Just patuseid tuligi Kristus päästma. Meie ei ole ennast ise Jumalaga lepitamas — oo, imepärane armastus — “Jumal oli Kristuses ja lepitas maa- ilma iseendaga!” (2. Kr 5, 19.) Tema püüab õrna armastusega oma eksivate laste südameid võita. Ükski maine vanem ei oleks oma laste vigade ja puudustega nii kannatlik, kui on Jumal nende suhtes, keda Ta päästa tahab. Mitte keegi ei saaks enam õrnemate palvetega üleastujat veenda, ükski inimlik keel ei ole kunagi väljendanud eksijaile õrnemaid palveid kui Tema.TKJ 16.4

Kõik Ta tõotused ja hoiatused on vaid sõnulseletamatu armastuse väljendus.TKJ 17.1

Kui Saatan räägib sulle, et oled väga patune, siis vaata üles Lunastajale ja kõnele Tema teenetest. Kui vaatad Tema valgusele, siis see aitab sind. Tunne oma pattu, aga ütle vaenlasele, et “Kristus Jeesus on tulnud maailma patuseid päästma.” (1. Tm 1, 15.)TKJ 17.2

Ka sind võib päästa ainult Tema võrratu armastus. Jeesus esitas Siimonale küsimuse kahe võlgniku kohta. Ühel oli isandale väike võlg tasuda, teise võlg oli aga väga suur. Isand kustutas mõlema võlad ja Kristus küsis Siimonalt, kumb võlgnik armastas oma isandat rohkem? Siimon vastas: “Ma arvan see, kellele ta rohkem kinkis.” (Lk 7, 43.) Meie oleme olnud suured patused, aga Kristus suri, et meile andestataks. Tema ohver on küllaldane, et seda Isa ees meie heaks esitada. Need, kellele Ta rohkem on andestanud, armastavad Teda rohkem ja seisavad Tema troonile kõige lähemal, et kiita Teda lõputu armastuse ja piiritu ohvri eest. Kui me mõistaksime Jumala armastust täielikumalt, siis saaksime paremini aru ka patu patususest. Kui me näeksime selle ahela pikkust, mis on alla lastud meie jaoks, kui me mõistaksime midagi lõputust ohvrist, mille Kristus on toonud meie heaks, siis sulaksid me südamed helluses ja kahetsuses.TKJ 17.3