Jumala rahvas põgeneb linnadest ja paljud vangistatakse

Kui kristliku maailma valitsejate poolt Jumala käskude pidajate vastu välja antud dekreet neilt riikliku kaitse ä\ra võtab ja nad neile hukatust soovijate meelevalda jätab, põgeneb Jumala rahvas linnadest ja küladest ning koguneb salkadena kõige üksikumatesse paikadesse. Paljud leiavad pelgupaiga mägestikes. [...] Suur osa neist aga - kõigist rahvastest ja inimklassidest, kõrgeid ja madalaid, rikkaid ja vaeseid, musti ja valgeid - peab taluma ebaõiglast ja julma vangipõlve. Jumala armastatud veedavad need rasked päevad ahelais, trellide taga. Nad on surma mõistetud ja näib, et mõned neist tõepoolest neis pimedais ja vastikuis kongides nälga surema peavad. - GC 626 (1911)VPS 198.2

Ehkki ülemaailmse dekreediga on kindlaks määratud, millal Jumala käskude pidajaid võib tappa, püüavad nende vaenlased ajast ette jõuda ning enne määratud aega neilt elu võtta. Ükski aga ei saa mööda vägevatest kaitsjatest, kes on asetatud iga ustava hinge juurde. Mõningaid neist rünnatakse sellal, kui nad püüavad linnadest ja küladest põgeneda. Nende vastu tõstetud mõõgad aga langevad jõuetult maha ning murduvad nagu õlekõrred. Teisi kaitsevad Jumala inglid, kes ilmuvad sõdurite kujul. - GC 631 (1911)VPS 198.3

Jumala rahvas ei viibi sel ajal kõik ühes paigas. Nad asuvad paljudes eri salkades kõigis maailma osades. Neid katsutakse läbi ükshaaval, mitte grupina. Igaüks peab isiklikult katsumuse läbi tegema. - 4BC 1143 (1908) Koguduse üksikute liikmete usku katsutakse läbi, justkui poleks ühtki teist inimest maa peal. - 7BC 983 (1890)VPS 199.1