Esimene vale

See, kes lubas elu sõnakuulmatuses, oli suur petis. Mao avaldus Eedenis „Te ei sure, kindlasti mitte” oli esimene jutlus hinge surematuse teemal. Ometi kõlab see üksnes Saatana autoriteedile tuginev avaldus kantslitest ning suurem osa inimkonnast on selle vastu võtnud sama meelsasti nagu meie esivanemad. Jumala kohtuotsuse „Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hs 18:20) tähendus on muudetud, nagu oleks see „Hing, kes teeb pattu, ei pea surema, vaid elab igavesti”. Kui inimesele oleks pärast langemist võimaldatud vaba ligipääs elupuule, siis oleks patt muutunud surematuks. Kuid mitte ühelgi Aadama perekonna liikmel ei lubatud elu andvast viljast osa saada. Seepärast ei ole ühtegi surematut patust.SL 36.4

Pärast pattulangemist käskis Saatan oma inglitel sisendada uskumust inimese loomupärasest surematusest. Kui inimesed olid keelitatud seda eksitust vastu võtma, olid nad pandud järeldama, et patune elab igaveses viletsuses. Nüüd kujutab pimeduse vürst Jumalat kättemaksuhimulise hirmuvalitsejana, väites, et Jumal heidab põrgusse kõik, kes ei ole Talle meelepärased ning et kui nad väänlevad igavestes leekides, vaatab Looja alla nende peale rahuldustundega. Nii rüütab peavaenlane inimkonna Heategija enda omadustega. Julmus on saatanlik. Jumal on armastus. Saatan on vaenlane, kes kiusab inimest patustama ja siis hävitabta, kui saab. Kui sobimatu armastuse, halastuse ja õiglusega on õpetus, et õelad surnud piinlevad igavesti põlevas põrgus, et lühikese maise elu pattude eest kannatavad nad piina nii kaua, kuni Jumal elab! Üks teoloogiadoktor ütles: „Põrgupiinade nägemine suurendab pühade õnne igavesti, muutes nad teadlikuks sellest, kui õnnelikud nad on.”SL 37.1

Kus on Jumala Sõnas niisugune õpetus? Kas üldinimlikud tunded vahetatakse metslase julmusega? Ei, see ei ole Jumala Raamatu õpetus. „Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu. Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema?” (Hs 33:11)SL 37.2

Kas Jumalale pakub rõõmu lakkamatute piinade nägemine? Kas Ta naudib nende loodolevuste oigeid ja karjeid, keda Ta leekides hoiab? Kas need hirmsad helidvõivad olla lõputu Armastuse kõrvadele muusikaks? Oh kui kohutav jumalateotus! Patu jäädvustamine läbi lõputute aegade ei suurenda Jumala au.SL 38.1