Vabastamine tuleb!
Keskööl ilmutab Jumal oma väge oma rahva vabastamiseks. Päike tuleb välja täies säras. Järgnevad märgid ja imed. Õelad jälgivad õuduses vaatepilti, samas kui õiged näevad oma vabastamise märke. Mäsleva taeva keskel on üks selge, kirjeldamatult auline koht, kust kostab Jumala hääl nagu suurte vete kohin: „See on sündinud!” (Ilm 16:17)SL 96.2
Hääl paneb värisema taevad ja maa. Toimub võimas maavärin, „millist ei ole olnud sellest ajast, kui inimesed on elanud maa peal”. (Ilm 16:18) Kaljudest lahtirebitud rahne paisatakse igale poole. Meri peksleb ägedalt. Kostab orkaani kriiskamine nagu kurjade vaimude hääl. Maapind lõheneb. Tundub, nagu annaksid selle alused järele. Vihased veed neelavad sadamad, mis on muutunud kurjuse tõttu Soodoma taoliseks. „Suurt Paabelit” tuletatakse Jumala ees meelde, „et Jumal annaks temale oma raevuviina karika”. (Ilm 16:19) Suured raheterad teevad oma hävitustööd. Uhked linnad lõhutakse maha. Kõrgid paleed, mille peale on inimesed oma jõukust pillanud, varisevad nende silme ees koost. Vanglamüürid lõhutakse tükkideks ja Jumala rahvas lastakse vabaks.SL 96.3
Hauad avanevad ja „paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.” „Ka need, kes tema on läbi torganud”, need, kes pilkasid Kristuse surmapiinu, ja olid Tema tõe kõige ägedamad vastased, äratatakse üles, et nad näeksid ustavatele ja sõnakuulelikele osaks saavat au. (Tn 12:2; Ilm 1:7)SL 97.1
Metsikud välgud mähivad maa leekidesse. Üle äikesemürina kostab hääl, salapärane ja kohutav, mis kuulutab õelatele hukkamõistu. Need, kes olid hooplevad ja trotslikud ning Jumala käske pidava rahva vastu julmad, vabisevad nüüd hirmust. Kurjad vaimud värisevad, aga inimesed anuvad halastust.SL 97.2