Issanda päev

Prohvet Jesaja ütles: „Sel päeval viskavad inimesed oma hõbedased ja kuldsed ebajumalad, mis nad endile kummardamiseks on teinud, muttidele ja nahkhiirtele, et aga saaks pugeda kaljupragudesse ja kivilõhedesse Issanda kartuse pärast ja tema kõrge aupaistuse eest, kui ta tõuseb maad hirmutama.” (Js 2:20, 21)SL 97.3

Need, kes on Kristuse pärast kõik ohverdanud, on nüüd kaitstud. Nad on näidanud maailma ja surma palge ees oma ustavust Temale, kes nende eest suri. Nende näod, alles hiljuti kahvatud ja murest kurnatud, on nüüd imestusest õhevil. Nad tõstavad häält võidulauluks: „Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest!” (Ps 46:2—4)SL 97.4

Sel ajal kui need püha usalduse sõnad Jumala poole tõusevad, voogab poolavatud väravatest välja taevalinna auhiilgus. Siis ilmub taevale käsi, mis hoiab kaht kivilauda. See püha Seadus, mis kuulutati välja Siinail, tuuakse nüüd esile kohtuotsuse normina. Sõnad on nii selged, et kõik suudavad neid lugeda. Mälu virgub. Igast mõistusest pühitakse minema eelarvamuse ja eksiõpetuse pimedus.SL 98.1

Võimatu on kirjeldada nende inimeste õudust ja meeleheidet, kes on Jumala Seaduse jalge alla tallanud. Maailma poolehoiu tagamiseks hülgasid nad selle määrused ja õpetasid ka teisi patustama. Nüüd mõistab neid hukka seesama Seadus, mille nad põlgasid. Nad mõistavad, et neil ei ole mingit vabandust. Jumala Seaduse vaenlased saavad tõest ja kohusest uue arusaama. Liiga hilja mõistavad nad, et hingamispäev on elava Jumala pitser. Liiga hilja mõistavad nad, et on rajanud oma ehitise liivale. Nad on võidelnud Jumala vastu. Religioossed õpetajad on juhtinud hingi igavesse surma, väites samal ajal, et juhivad neid paradiisi. Kui suur on pühas ametis olevate inimeste vastutus, kui kohutavad on nende truudusetuse tagajärjed!SL 98.2