Kõneoskus

Kõneoskus on talent, mida tuleb hoolsalt arendada. Kõigist Jumalalt saadud andidest ei ole ükski suuremaks õnnistuseks kui see. Häälega veename ja keelitame, sellega toome oma palved ja kiituse Jumalale ning sellega räägime teistele Lunastaja armastusest. Kui oluline on siis, et seda harjutatakse kõige efektiivsemat kasu tooma.Kt 74.13

Hääle harjutamine ja õige kasutus jäetakse suuresti hooletusse, seda isegi tarkade inimeste ja aktiivsete kristlaste poolt. On palju neid, kes kõnelevad või loevad nii aeglaselt või nii kiiresti, et neid ei ole kerge mõista. Mõnel on madal, ebaselge hääl, teised kõnelevad kõrgendatud, teraval, kiledal toonil, mis on kuulajatele piinarikas. Tekste, laule ja aruandeid ning muid dokumente, mida avalikel kogunemistel esitatakse, loetakse vahel niimoodi, et neid ei mõisteta, ja sageli nii, et nende jõud ja mõju kaovad.Kt 74.14

See on halb ja seda tuleb parandada. Selles asjas annab Piibel nõu. Leviitidele, kes Esra ajal rahvale Pühakirja lugesid, on öeldud: “Nad lugesid raamatut, Jumala Seadust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi.” (Ne 8:8)Kt 75.1

Hoolsa pingutuse abil saab õppida lugema arusaadavalt ning kõnelema kõlava, arusaadava ja selge hääletooniga 336 nii, et see avaldab mõju. Niimoodi võime tublisti suurendada oma tõhusust Kristuse töölistena.Kt 75.2

Iga kristlane on kutsutud kuulutama teistele Kristuse läbiuurimatuid rikkusi, seepärast peab igaüks püüdma saavutada kõneoskuses täiuslikkust. Ta peab esitama Jumala Sõna nii, et mõjutab kuulajaid. Jumal ei ole kavandanud, et see inimeste võime jääks lihvimata. See ei ole Tema tahe, et inimene pisendaks või halvendaks taevast mõju, mis voolab tema kaudu maailma.Kt 75.3

Me peame vaatama Jeesusele, täiuslikule eeskujule. Peame paluma Püha Vaimu abi ja püüdma Tema jõus harjutada iga organit täiuslikult töötama.Kt 75.4

Eriti kehtib see nende kohta, keda on kutsutud avalikku teenistusse. Iga jutlustaja ja õpetaja peab meeles pidama, et ta annab inimestele edasi igavikulist tõde sisaldavat sõnumit. Räägitud tõde mõistab viimasel suurel kohtupäeval nende üle kohut. Mõne hinge puhul saab kuulutuse vastuvõtmisel või tagasilükkamisel määravaks viis, kuidas seda esitatakse. Sõna tuleb järelikult kõneleda nii, et see pöörduks mõistuse poole ja avaldaks mõju südamele. Seda tuleb kõneleda aeglaselt, selgelt ja pühalikult ja tõsidusega, mida selle olulisus nõuab.Kt 75.5

Kõnevõime õige harimine ja kasutamine on seotud iga kristliku töö tahuga, see on oluliseks osaks koguduse elust ja kogu meie suhtlemisest üksteisega. Me peame muutma harjumuseks kõneleda meeldiva hääletooniga, kasutades puhast ja korrektset keelt ning sõnu, mis on lahked ja viisakad. Meeldivad, lahked sõnad on hingele nagu kaste ja õrn vihmahoog. Pühakiri ütleb Kristuse kohta, et Tema huultele on valatud arm, et ta oskaks “vastata väsinule, virgutada teda sõnaga”. (Ps 45:3; Js 50:4) Issand käsib meid: “Teie kõne olgu alati armu sees”, (Kl 4:6) “et kuulajad saaksid armu”. (Ef 4:29)Kt 75.6

337 Püüdes teisi noomida või parandada, peame olema sõnadega ettevaatlikud. Need võivad olla elulõhn eluks või surmalõhn surmaks. Noomides või nõu andes annavad paljud vaba voli teravale, karmile kõnepruugile ja sõnadele, mis ei sobi haavatud hinge ravimiseks. Niisugune mõtlematu väljendus ärritab vaimu ning õhutab tihtipeale eksijaid mässule. Kõik, kes kaitsevad tõe põhimõtteid, peavad vastu võtma armastuse taevase võideõli. Noomitus peab olema kõigis olukordades armastusega öeldud. Siis on meie sõnadel parandav, mitte ärritav mõju. Kristus annab oma Püha Vaimu kaudu jõudu ja väge. See on Tema töö.Kt 75.7

Ühtegi sõna ei tohi öelda mõtlematult. Ühtki halba sõna, ei mingit kergemeelset juttu, tusast nurinat ega ebapuhast vihjet ei tule nende huulilt, kes järgivad Kristust. Apostel Paulus ütleb Püha Vaimu mõjutusel: “Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu teie suust.” (Ef 4:29) Ebasobiv suhtlemine ei tähenda üksnes ebameeldivaid sõnu. See tähendab igasugust väljendust, mis on vastuolus pühade põhimõtetega ning puhta ja rikkumata religiooniga. See hõlmab ebapuhtaid vihjeid ja halva varjatud ütlemist. Kui neile kohe vastupanu ei osutata, viivad need suure patuni.Kt 75.8

Igal perekonnal ja igal üksikul kristlasel on kohustus takistada kõlvatut kõnepruuki. Kergemeelset juttu lubavas seltskonnas viibides on meie kohus muuta vestlusteemat, kui see on võimalik. Jumala armu abil peame vaikselt poetama sõnu või tooma sisse teema, mis pöörab vestluse kasulikku suunda.Kt 75.9

Vanemate töö on õpetada oma lastele õigeid kõnelemisharjumusi. Selle hariduse parim kool on kodune elu. Lapsi tuleb varajasest noorusest peale õpetada kõnelema lugupidavalt ja armastavalt nii oma vanemate kui ka üksteisega. Neile tuleb õpetada, et üle nende huulte võivad tulla üksnes 338 lahked, tõesed ja puhtad sõnad. Olgu vanemad ise iga päev õpilased Kristuse koolis. Siis saavad nad juhiste ja eeskujuga õpetada oma lapsi kasutama “veatut kõnepruuki, mida ei saa hukka mõista”. (Tt 2:8, KJV) See on vanemate kohustustest üks olulisemaid ja vastutusrikkamaid.Kt 75.10

Kristuse järelkäijatena peame hoolitsema selle eest, et meie sõnad oleksid üksteisele kristlikus elus abiks ja julgustuseks. Me peame kõnelema oma kogemuste väärtuslikest üksikasjadest rohkem, kui me seda siiani oleme teinud. Me peame rääkima Jumala armust ja heldusest, Päästja armastuse võrratutest sügavustest. Meie sõnad peavad olema kiituse- ja tänusõnad. Kui meeled ja süda on täidetud Jumala armastusega, siis ilmneb see ka vestluses. Ei ole raske jagada seda, mis kuulub meie vaimulikku ellu. Head mõtted, üllad taotlused, selged arusaamad tõest, omakasupüüdmatud eesmärgid, igatsus jumalakartlikkuse ja pühaduse järele kannavad vilja sõnades, mis ilmutavad südame aarde iseloomu. Kui meie kõnes ilmneb Kristus, siis on sel vägi Temale hingi võita.Kt 75.11

Me peame rääkima Kristusest neile, kes Teda ei tunne. Me peaksime tegema seda, mida Kristus tegi. Kus iganes Ta oli — sünagoogis, tee ääres, kaldast eemale tõugatud paadis, variseri pidusöögil või tölneri lauas —, kõneles Ta inimestele ülevama elu juurde kuuluvatest asjadest. Ta sidus tõesõnadega looduse objekte ja igapäevase elu sündmusi. Tema kuulajate südant tõmbas Tema poole, sest Ta ravis nende haigeid, lohutas kurbi ning võttis nende lapsi sülle ja õnnistas neid. Kui Ta avas suu kõnelemiseks, siis oli nende tähelepanu Temale pööratud ning iga sõna oli mõne hinge jaoks elulõhn eluks.Kt 75.12

339 Meiega peaks olema samamoodi. Ükskõik, kus me viibime, peame otsima võimalusi kõneleda teistele Päästjast. Kui järgime Kristuse eeskuju head tehes, siis avanevad meile südamed nagu Temalegi. Me võime neile kõneleda, mitte äkiliselt, vaid jumaliku armastuse taktitundega Temast, kes on “silmapaistvaim kümne tuhande hulgast” (Ül 5:10) ja “läbi ja läbi armas”. (Ül 5:16) See on kõige ülevam töö, milles saame kasutada kõnelemise talenti. See anti meile, et võiksime esitada Kristust patte andestava Päästjana.Kt 75.13