103 Peidetud varandus

Matteuse 13:44

Taevariik on põllusse peidetud aarde sarnane, mille inimene leidis ja peitis jälle. Ta läks rõõmuga ja müüs ära kõik, mis tal oli, ning ostis selle põllu.“Kt 19.3

Muistsetel aegadel oli tavapärane, et inimesed peitsid oma varanduse maa sisse. Vargused ja röövid olid sagedased. Ja kui võim vahetus, oli tõenäoline, et suurema varanduse omajatele pandi peale rasked maksud. Pealegi ohustasid riiki pidevalt röövarmeede sissetungid. Seetõttu püüdsid rikkad hoida oma varandust varjatult ja maad peeti ohutuks peidukohaks. Ent tihtipeale unustati salakoht ära. Omanik võis surra, teda võis varandusest lahutada vangistus või pagendus, ning rikkus, mille säilitamise nimel ta oli nii palju vaeva näinud, jäi õnnelikule leidjale. Kristuse päevil polnud mahajäetud maadelt vanade müntide ning kuld- ja hõbeesemete leidmine tavatu.Kt 19.4

Inimene rendib harimiseks maad ja kui ta härjaga maad künnab, tuleb maetud varandus päevavalgele. Kui inimene selle varanduse 104 leiab, mõistab ta, et õnn on käeulatuses. Ta matab kulla tagasi peidukohta, läheb koju ning müüb kõik, mis tal on, et osta varandusega põld. Tema pere ja lähedased arvavad, et ta on hulluks läinud. Nad ei näe põllu unarusse jäetud mullas mingit väärtust. Aga see mees teab, mida ta teeb. Kui ta on saanud põllule õiguse, otsib ta kogu põllu läbi, et leida varandus, mille ta oli sinna peitnud.Kt 19.5

See tähendamissõna illustreerib taevase varanduse väärtust ja pingutust, mida tuleb selle saamiseks teha. Põllult varanduse leidnu oli valmis jätma kõik, mis tal oli, valmis jätkama väsimatut tööd, et saada peidetud rikkuste omanikuks. Samamoodi ei pea taevase varanduse otsija ühtki tööd liiga suureks ega ohvrit liiga kalliks, et saada tõe aarete omanikuks.Kt 19.6

Varandust varjav põld kujutab tähendamissõnas Pühakirja. Ja evangeelium on varandus. Maapind ei ole kusagil nii tihedalt kullasooni täis ega täidetud väärtuslike asjadega kui Jumala Sõna.Kt 19.7