Kadunud lammas

Seekord ei meenutanud Kristus oma kuulajatele Pühakirja sõnu. Ta pöördus nende enda kogemuse poole. Jordanist ida pool laiuvad platood pakkusid külluslikku maad lammaste karjatamiseks ning jäärakutes ja metsaga kaetud küngastel oli kaduma 187 läinud palju lambaid, keda oli vaja otsida ja karjase hoole alla tagasi tuua. Jeesuse kaaskonnas oli karjaseid ja inimesi, kellele lambakarjad kuulusid, ning kõik mõistsid Tema näidet: “Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?”Kt 39.4

“Hinged, keda teie põlgate,” ütles Jeesus, “on Jumala omad.” Nad kuuluvad Talle loomise ja lunastuse kaudu ning nad on Tema jaoks väärtuslikud. Kui karjane armastab oma lambaid nii, et ei puhka enne, kui kadunud lammas on taas leitud, siis armastab Jumal iga hüljatud hinge lõpmatult suuremal määral. Inimesed võivad Tema armastust tagasi tõrjuda, nad võivad Temast eemale minna, nad võivad valida teise isanda, kuid ometi on nad Jumala omad ja Ta soovib enda omi tagasi saada. Ta ütleb: “Otsekui karjane tunneb muret oma karja pärast, siis kui ta on oma laialipillatud lammaste keskel, nõnda tunnen mina muret oma lammaste pärast ja päästan need kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud pilvisel ja pimedal päeval.” (Hs 34:12)Kt 39.5

Tähendamissõnas läheb karjane välja ühtainust lammast otsima, see on kõige väiksem arv, mida saab loendada. Kui oleks olnud ainult üks kadunud hing, oleks Kristus selle ühe eest surnud.Kt 39.6

Lammas, kes on oma tarast eemale eksinud, on kõigist loomadest kõige abitum. Karjane peab teda otsima, sest ta ei leia ise tagasiteed. Samamoodi on Jumalast eemale läinud hingega: ta on sama abitu nagu kadunud lammas ja ilma jumaliku armastuseta, mis on tulnud teda päästma, ei leiaks ta iial teed Jumala juurde.Kt 39.7

Karjane, kes avastab, et üks lammas on kadunud, ei vaata ohutult taras viibivat karja muretult ega ütle: “Mul on üheksakümmend üheksa veel. Selle ühe eksinu otsimine on minu jaoks liiga vaevarikas. 188 Las ta tuleb ise tagasi, ma teen lambatara värava lahti ja lasen ta sisse.” Ei, niipea kui karjane märkab lamba kadumist, täitub ta süda mure ja ärevusega. Ta loendab karja ja loeb veel üle. Kui ta on kindel, et üks lammas on kadunud, siis ta ei lähe magama. Ta jätab üheksakümmend üheksa tarasse ja läheb eksinud lammast otsima. Mida pimedam ja tormisem on öö ning hädaohtlikum tee, seda suurem on karjase ärevus ja tõsisemad tema otsingud. Ta teeb maksimaalseid jõupingutusi, et leida üht kadunud lammast.Kt 39.8

Milline kergendus teda valdab, kui ta kuuleb kaugusest lamba jõuetut häält. Hääle järgi minnes ronib ta järske tippe pidi, käib otse kuristiku serval oma eluga riskides. Niiviisi ta otsib, sellal kui aina jõuetumaks jääv määgimine näitab, et tema lammas on suremas. Viimaks kroonib karjase pingutusi edu — kadunu on leitud. Ta ei hakka siis pahandama, et lammas talle nii palju raskusi tekitas. Ta ei aja teda piitsaga taga. Ta isegi ei püüa teda kodu poole juhtida. Suure rõõmuga võtab ta väriseva loomakese oma õlgadele. Kui loom on muljutud ja haavatud, võtab karjane ta sülle ja surub vastu rinda, et tema oma südame soojus võiks loomale elu anda. Tänulik, et otsing ei läinud tühja, kannab ta lamba tagasi tarasse.Kt 39.9

Tänu Jumalale, et Ta ei ole näidanud meile pilti kurvast karjasest, kes tuleb tagasi ilma lambata. Tähendamissõna ei räägi ebaõnnestumisest, vaid õnnestumisest ja leitu üle rõõmu tundmisest. Siin on taevane garantii, et mitte ühestki Jumala karja eksinud lambast ei vaadata mööda, kedagi ei jäeta abita. Kristus päästab hukatuse august ja patu kibuvitstest igaühe, kes soovib lunastatud saada.Kt 39.10

Araks muutunud hing, saa julgeks, isegi kui sa oled pahasti toiminud. Ära arva, et võib-olla annab Jumal 189 su üleastumise andeks ja lubab sul enda lähedusse tulla. Jumal tegi esimese sammu. Sel ajal, kui sina Tema vastu mässasid, asus Ta sind otsima. Hella karjasesüdamega jättis Ta üheksakümmend üheksa ja läks välja kõnnumaale kadunut otsima. Ta paneb oma armastuse käsivarred ümber muljutud, haavatud ning sureva hinge ja kannab ta rõõmsalt ohutusse tarasse.Kt 39.11

Juudid õpetasid, et enne, kui patusele Jumala armastust pakutakse, peab ta meelt parandama. Nende arvates oli meeleparandus see, mida inimesed said Taeva heakskiidu ärateenimiseks teha. Seepärast hüüatasid variserid hämmastuses ja vihas: “Tema võtab vastu patuseid.” Nende arusaamade kohaselt oleksid ainult need tohtinud Talle läheneda, kes olid meelt parandanud. Kuid tähendamissõnas kadunud lambast õpetab Kristus, et pääste ei sõltu sellest, et meie otsime Jumalat, vaid sellest, et Jumal otsib meid. “Ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale.” (Rm 3:11, 12) Me ei paranda meelt sellepärast, et Jumal võiks meid otsida, vaid Tema ilmutab meile oma armastust, et me võiksime meelt parandada.Kt 39.12

Kui eksinud lammas on viimaks koju toodud, siis väljendub karjase tänulikkus meloodilistes tänulauludes. Ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: “Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba.” Samamoodi ühineb taevas ja maa tänus ja rõõmustamises, kui suur Karjane on eksija leidnud.Kt 40.1

“Taevas on ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.” “Teie, variserid,” ütles Kristus, “peate ennast taeva soosikuks. Te olete oma õiguses kindlad. Teadke siis, et kui teie 190 ei vaja meeleparandust, siis ei ole minu missioon teie jaoks. Ma tulin päästma just neid vaeseid hingi, kes tunnevad oma viletsust ja patusust. Taeva inglid on huvitatud neist eksinuist, keda teie põlgate. Te kaebate ja irvitate, kui üks neist hingedest minu juurde tuleb, aga teadke, et inglid rõõmustavad ja taevastes õuedes kõlavad võidulaulud.”Kt 40.2

Rabidel oli ütlus, et taevas tõuseb rõõm, kui üks Jumala vastu patustanu hävitatakse, kuid Jeesus õpetas, et Jumala jaoks on hävitamine võõras töö ning et taevas rõõmustab selle üle, kui Jumala kuju taastatakse hingedes, kelle Ta on loonud.Kt 40.3

Kui inimene, kes on patus kaugele läinud, püüab Jumala juurde tagasi tulla, kohtab ta arvustamist ja usaldamatust. On neid, kes kahtlevad tema meeleparanduse ehtsuses või sosistavad: “Tal pole püsivust, ma ei usu, et ta vastu peab.” Need inimesed ei tee Jumala, vaid Saatana tööd, kes on vendade süüdistaja. Nende kriitika abil loodab Saatan selle hinge araks muuta ning peletada ta veelgi kaugemale lootusest ja Jumalast. Mõelgu kahetsev patune rõõmule, mis tõuseb taevas ühe kadunud hinge tagasitulekust. Toetugu ta Jumala armastusele ning ärgu lasku end variseride halvakspanul ja kahtlusel mingil juhul julgusetuks muuta.Kt 40.4

Rabid mõistsid, et Kristuse tähendamissõna käib tölnerite ja patuste kohta, kuid sel on ka laiem tähendus. Kadunud lambaga ei kujuta Kristus üksnes patust üksikisikut, vaid kogu maailma, mis on usust taganenud ja patuga laostatud. See maailm on kõigest üks kübemeke ääretus universumis, mille üle Jumal valitseb, kuid ometi on see väike langenud maailm — üks kadunud lammas — Tema silmis väärtuslikum kui üheksakümmend üheksa, kes ei läinud tarast eksiteele. Kristus, taevaste õuede armastatud Valitseja, 191 alandas end ning loobus aust, mis Tal oli koos Isaga, et päästa üks kadunud maailm. Selleks jättis Ta kõrged patutud maailmad, üheksakümmend üheksa, kes Teda armastasid, ja tuli siia maa peale, kus “teda haavati meie üleastumiste pärast” ja “löödi meie süütegude tõttu” (Js 53:5) Jumal andis iseennast oma Poja kaudu, et Ta võiks rõõmu tunda kadunud lamba tagasisaamisest.Kt 40.5

“Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1Jh 3:1) Ja Kristus ütleb: “Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma”, (Jh 17:18) et nad täidaksid “puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks.” (Kl 1:24) Iga hinge, keda Kristus on päästnud, kutsutakse tööle, et Tema nimel päästa kadunuid. Iisrael jättis selle töö unarusse. Kas tänapäeval pole seda hooletusse jätnud need, kes nimetavad end Kristuse järelkäijateks?Kt 40.6

Kui palju eksijaid oled sina, lugeja, üles otsinud ja tagasi toonud? Kui sa pöördud eemale neist, kes paistavad vähetõotavad ja ebameeldivad, kas sa mõistad, et sa jätad hooletusse hinged, keda Kristus otsib? Just sel ajal, kui sina neile selja pöörad, võivad nad kõige enam sinu kaastunnet vajada. Igal jumalateenistusel on hingi, kes igatsevad puhkust ja rahu. Võib tunduda, et nad elavad muretut elu, kuid nad pole Püha Vaimu mõju suhtes tundetud. Nende hulgast võib paljusid Kristusele võita.Kt 40.7

Kui kadunud lammast ei tooda tagasi tarasse, siis ta eksleb, kuni hukkub. Ja paljud hinged hävivad väljasirutatud päästva käe puudumisel. Need eksivad inimesed võivad paista kalgid ja hoolimatud, aga kui nende osaks saaksid samasugused eelised nagu teistele, siis võib neil ilmneda palju õilsam hing ja kasulikum 192 talent. Inglitel on neist ekslejatest kahju. Inglid nutavad, kui inimsilmad on kuivad ja südamed halastusele suletud.Kt 40.8

Oo, kuidas on puudu sügavast, hinge liigutavast kaastundest kiusatute ja ekslejate vastu! Oo, kui palju enam oleks vaja Kristuse vaimsust ja kui palju vähem iseennast!Kt 40.9

Variserid mõistsid Kristuse tähendamissõna etteheitena. Selle asemel et võtta nende kriitika oma töö kohta vastu, oli Kristus hoopis noominud neid, et nad olid tölnerid ja patused hooletusse jätnud. Ta ei teinud seda avalikult, muidu oleks see nende südame Tema ees sulgenud, vaid Tema näide asetas nende ette töö, mida Jumal oli neilt nõudnud ja mille nad olid tegemata jätnud. Kui nad oleksid olnud tõelised karjased, siis oleksid need Iisraeli juhid teinud karjasetööd. Nad oleksid ilmutanud Kristuse halastust ja armastust ning löönud kaasa Tema missioonis. Sellest keeldumise tõttu oli nende vagadus osutunud võltsiks. Nüüd lükkasid paljud Kristuse noomituse tagasi, ometi tõid Tema sõnad mõnele pöördumise. Nad said pärast Kristuse taevaminemist Püha Vaimu ja nad ühinesid Kristuse jüngritega just sellessamas töös, mida on kujutatud kadunud lamba tähendamissõnas.Kt 40.10