Loading...
Larger font
Smaller font
Copy
Print
Contents
  • Results
  • Related
  • Featured
No results found for: "".
  • Weighted Relevancy
  • Content Sequence
  • Relevancy
  • Earliest First
  • Latest First
    Larger font
    Smaller font
    Copy
    Print
    Contents

    243 Andestuse mõõt

    Matteuse 18:21-35

    Peetrus tuli Kristuse juurde küsimusega: “Kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?” Rabidel oli andeksandmine piiratud kolme süüteoga. Peetrus arvas, et Kristuse õpetusi ellu rakendades peaks see arv olema seitse — arv, mis sümboliseerib täiuslikkust. Kuid Kristus õpetas, et me ei peaks andestamisest tüdima. “Mitte seitse korda,” ütles Ta, “vaid seitsekümmend korda seitse korda.”Kt 52.1

    Siis näitas Ta tõelist põhjust, miks tuleb andestada, ja kui ohtlik on hellitada andestamatut vaimsust. Ta jutustas tähendamissõna kuningast, kes arveldas ametnikega, kes tema valitsusasju ajasid. Mõned ametnikud olid riigile võlgu tohutuid summasid. Kui kuningas uuris oma raamatupidamist, toodi tema ette inimene, kelle võlg oli määratult suur — kümme tuhat talenti. Tal ei olnud 244 midagi tagasi maksta ning vastavalt tavale andis kuningas korralduse müüa tema ja kõik, mis tal oli, et võlg saaks tasutud. Kuid kohkunud mees langes kuninga jalge ette ja palus härdalt, öeldes: ““Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!” Ja isandal hakkas sulasest hale, ta laskis tal minna ning kustutas laenu.”Kt 52.2

    “Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe kaassulase, kes võlgnes talle sada teenarit. Ja temast kinni haarates kägistas ta teda ja ütles: “Maksa, mis sa võlgned!” Siis see kaassulane palus teda maha heites: “Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle!” Aga tema ei tahtnud, vaid läks ning laskis ta heita vangi, kuni ta oma võla ära maksab. Kui nüüd teised sulased nägid, mis sündis, olid nad väga nördinud ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli juhtunud. Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: “Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!” Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.”Kt 52.3

    Selles tähendamissõnas on kirjeldatud üksikasju, mida on vaja täieliku pildi saamiseks, kuid millel ei ole vaimulikus tähenduses vastet. Neile ei ole vaja tähelepanu pöörata. Siin illustreeritakse teatud olulisi tõdesid ja me peaksime neile mõtlema.Kt 52.4

    Võlgade kustutamine kuninga poolt kujutab kõigi pattude jumalikku andestust. Kuningas, kes kaastundest liigutatult andestas oma sulasele tema võla, kujutab Kristust. Inimene oli käsu hukkamõistu all. Ta ei suutnud ennast ise päästa ja seepärast tuli Kristus siia maailma, rüütas oma jumalikkuse inimlikkusega ja andis oma õiglase elu ebaõiglaste eest. Ta andis ennast 245 meie pattude eest ning Ta pakub igale hingele verega ostetud andestust tasuta. “Issanda juures on heldus ja tema juures on rohke lunastus.” (Ps 130:7)Kt 52.5

    Siin on põhjus, miks peaksime teiste patuste suhtes kaastunnet üles näitama. “Kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist.” (1Jh 4:11) “Muidu olete saanud,” ütleb Kristus, “muidu andke!” (Mt 10:8)Kt 52.6

    Kui võlgnik palus tähendamissõnas ajapikendust, lubades: “Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik”, siis võeti kohtuotsus tagasi. Kogu võlg tühistati. Ja peagi anti talle võimalus järgida oma isanda eeskuju, kes oli talle andestanud. Välja minnes kohtas ta kaassulast, kes oli talle väikese summa võlgu. Tema kümne tuhande talendi suurune võlg oli kustutatud, talle endale võlgneti sada teenarit. Aga inimene, keda oli nii armulikult koheldud, käitus oma kaastöölisega hoopis teistmoodi. Võlgnik esitas talle samasuguse palve, nagu tema ise oli kuningale esitanud, kuid vastus sellele palvele ei olnud sarnane. Ta ei kohelnud kaassulast halastusega, mida talle oli osutatud. Ta ei pööranud tähelepanu palvele olla pikameelne. Tänamatu sulase mõtteis oli ainult see väike summa, mille ta välja oli laenanud. Ta nõudis kõike, mida arvas endale kuuluvat, ning mõistis teisele samasuguse karistuse, millest ta ise nii armulikult oli vabastatud.Kt 52.7

    Kui paljud ilmutavad tänapäeval samasugust vaimsust. Kui võlgnik palus isandalt armu, polnud tal aimugi oma võla tõelisest suurusest. Ta ei saanud aru oma abitusest. Ta lootis võla tasuda. “Ole minuga pikameelne,” ütles ta, “ja ma maksan sulle kõik.” Samamoodi on palju neid, kes loodavad oma tegudega Jumala heakskiitu ära teenida. Nad ei mõista oma abitust. Nad 246 ei võta Jumala armu tasuta annina, vaid püüavad end oma õiguses üles upitada. Pattude aruanne ei ole nende südameid murdnud ega alandanud ning nad on teiste suhtes nõudlikud ja lepitamatud. Nende 247 enda patt Jumala ees, võrreldes venna patuga nende vastu, on nagu kümme tuhat talenti võrreldes saja teenariga — peaaegu miljon ühele —, ometi söandavad nad mitte andestada.Kt 52.8

    Tähendamissõnas kutsus isand halastuseta võlgniku enda juurde ja “ütles talle: “Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin?” Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.” “Nõnda,” ütles Jeesus, “teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.”” See, kes keeldub andestamast, hülgab seeläbi oma lootuse andestusele.Kt 53.1

    Kuid selle tähendamissõna õpetust ei tohi vääriti kasutada. Jumala andestus meile ei vähenda mingil määral meie kohustust Talle kuuletuda. Samamoodi ei vähenda andestamise vaimsus õiglast võlanõuet kaasinimeste suhtes. Palves, mida Kristus oma jüngritele õpetas, öeldakse: “Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.” (Mt 6:12) Sellega ei mõelnud Ta, et me ei tohi pattude andekssaamiseks oma võlglaste õiglasi võlgu nõuda. Kui nad ei suuda maksta, isegi kui see on arutu majandamise tagajärg, ei tohi neid heita vanglasse, neid ei tohi rõhuda ega karmilt kohelda, ent tähendamissõna ei õpeta meid laiskust soodustama. Jumala Sõna väidab, et kui inimene ei tee tööd, siis ei pea ta ka sööma (2Ts 3:10). Issand ei nõua, et rasket tööd tegev inimene peaks toetama teiste jõudeolekut. Paljusid tõukab vaesusesse ja puudusesse aja raiskamine ning vähesed jõupingutused. Kui neid vigu hellitavad inimesed neid ei paranda, siis on kõik nende heaks tehtu nagu varanduse kogumine auklikku kotti. Kuid siiski on olemas ka vaesust, mida ei saa vältida, ning me peame nende õnnetute suhtes üles näitama õrnust ja kaastunnet.Kt 53.2

    248 Me peame kohtlema teisi niimoodi, nagu sooviksime, et meid sarnastes oludes koheldakse.Kt 53.3

    Püha Vaim manitseb meid apostel Pauluse kaudu: “Kui nüüd on mingisugune julgustus Kristuses, kui mingisugune armastuse lohutus, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastunne, siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu.” (Fl 2:1-4) “Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel.” (Fl 2:5, 1968. a tõlge ja KJV)Kt 53.4

    Ent pattu ei tohi kergelt suhtuda. Issand on andnud käsu, et me ei pea taluma ülekohut venna juures. Ta ütleb: “Kui su vend patustab, siis noomi teda.” (Lk 17:3) Pattu tuleb nimetada selle õige nimega ja seda tuleb patustajale selgelt esitada.Kt 53.5

    Paulus kirjutab Timoteosele Pühas Vaimus korralduse, öeldes: “Astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega.” (2Tm 4:2) Ja Tiitusele ta kirjutab: “Sest on palju vastuhakkajaid, lobisejaid ja eksitajaid. [...] Sel põhjusel noomi neid karmilt, et nad oleksid usult terved.” (Tt 1:10-13)Kt 53.6

    “Aga kui su vend peaks patustama,” ütles Kristus, “siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner!” (Mt 18:15-17)Kt 53.7

    Meie Issand õpetab, et kristlastevahelised probleemid tuleb lahendada koguduses. Neid ei tohiks 249 tuua jumalakartmatute ette. Kui vend on kristlase vastu eksinud, siis ärge laske tal minna kaebama uskmatute kohtu ette. Ta peab järgima Kristuse antud juhtnööre. Selle asemel et enda eest kätte maksta, peab ta püüdma oma venda säästa. Jumal kaitseb nende huve, kes armastavad ja kardavad Teda, ning me võime usaldavalt anda oma asja Tema kätte, kes mõistab õiglast kohut.Kt 53.8

    Kui patustaja üha uuesti eksib ja oma süü üles tunnistab, siis liiga sageli tüdib kannatanu ja arvab, et on juba piisavalt andestanud. Kuid Päästja rääkis meile selgelt, kuidas kohelda eksinut: “Kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks.” (Lk 17:3) Ära arva, et ta pole sinu usaldust väärt. Jälgige “ennast, et te ise ei satuks kiusatusse”. (Gl 6:1)Kt 53.9

    Kui su kaasusklikud eksivad, pead sa neile andestama. Kui nad tulevad sinu juurde üles tunnistama, ei tohi sa arvata, et 250 nad pole piisavalt alandlikud või et nad ei tunne süüd. Mis õigus on sul nende üle kohut mõista, nagu näeksid sa nende südant? Jumala Sõna ütleb: “Kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks! Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: “Ma kahetsen”, andesta ikka talle.” (Lk 17:3-4) Ja mitte üksnes seitse korda, vaid seitsekümmend korda seitse korda — sama palju, kui Jumal sulle andestab.Kt 53.10

    Me ise võlgneme Jumala tasuta armule kõik. Meid on vastu võetud tänu armule. Arm oli see, mis teostas Päästja isikus meie lunastuse, meie uussünni ja meie ülendamise Kristuse kaaspärijaiks. Ilmutagem seda armu ka teistele.Kt 53.11

    Ära anna eksijale põhjust meelt heita. Ära luba variserlikku karmust, et oma venda haavata. Ära luba oma mõtteisse ega südamesse tõusta teravatel märkustel. Ära ilmuta hääles põlastuse varjugi. Kui sa räägid oma sõnu, võttes ükskõikse hoiaku või näidates üles kahtlust või usaldamatust, võib see hinge hukutada. Tal on vaja, et tema südant puudutaks Vanema Venna südame kaastunne. Tundku ta osavõtliku käe tugevat pigistust ja kuulgu sosinat: “Palvetame koos.” Jumal annab teile mõlemale rikkaliku kogemuse. Palve ühendab meid üksteise ja Jumalaga. Palve toob Jeesuse meie kõrvale ning annab nõrkevale, segaduses hingele uue jõu võita ära maailm, lihalik olemus ja Saatan. Palve suunab Saatana rünnakud kõrvale.Kt 53.12

    Kui inimene pöördub kõrvale inimlikust ebatäiuslikkusest, et vaadata Jeesusele, siis toimub iseloomus jumalik muutus. Kristuse Vaim tegutseb südames, et kohandada seda Tema eeskujuga. Olgu siis sinu püüd tõsta Jeesus kõrgele. Olgu mõistuse pilgu ees “Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu”. (Jh 1:29) Seda tööd tehes ära unusta, et “see, 251 kes patuse pöörab ta eksiteelt, päästab tema hinge surmast ja katab kinni pattude hulga.” (Jk 5:20)Kt 53.13

    “Kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.” (Mt 6:15) Miski ei saa õigustada mitteandestavat vaimsust. See, kes ei ilmuta teiste suhtes halastust, näitab, et ta ise ei ole Jumala andestavast armust osa saanud. Jumala andestus tõmbab eksija südame Piiritu Armastuse õilsa südame juurde. Jumaliku kaastunde hoovus voogab patuse hinge ja sealt teiste hingedesse. Õrnus ja halastus, mida ilmutas Kristus oma kallis elus, paistab nende elust, kes saavad Tema armu jagajateks. “Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma.” (Rm 8:9) Ta on Jumalast võõrdunud ja tema osaks on üksnes igavene eraldatus Kristusest.Kt 54.1

    Tõsi on, et ta võis kunagi andestuse vastu võtta, kuid tema halastamatu vaimsus näitab, et praegu on ta Jumala andestava armastuse tagasi lükanud. Ta on lahutanud end Jumalast ja on samas olukorras kui enne andestuse saamist. Ta on salanud ära oma meeleparanduse ning tema patud on tema peal, nagu ta poleks kunagi kahetsenud.Kt 54.2

    Kuid tähendamissõna suur õppetund on kontrast Jumala kaastunde ja inimese kalkuse vahel ning tõsiasi, et meie mõõdupuuks peab olema Jumala andestav halastus. “Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin?”Kt 54.3

    Meile ei anta andeks sellepärast, et meie andestame, vaid nii nagu meie andestame. Kogu andestuse põhjus on Jumala ärateenimata armastus, kuid oma suhtumisega teistesse näitame, kas me oleme selle armastuse omaks võtnud. Seepärast ütleb Kristus: “Sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle, ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile!” (Mt 7:2)Kt 54.4

    Larger font
    Smaller font
    Copy
    Print
    Contents