150 Kaks palvetajat

Luuka 18:9-14

Jeesus kõneles tähendamissõna variserist ja tölnerist neile, “kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski”. Variser läheb üles templisse palvetama mitte sellepärast, et ta tunneks end patusena, kes vajab andestust, vaid sellepärast, et ta peab ennast õigeks ja loodab teenida kiitust. Ta peab oma palvet teeneks, millega Jumalale meeldida. Samas jätab see inimestele mulje tema suurest vagadusest. Ta loodab kindlustada nii Jumala kui ka inimeste poolehoiu. Tema palve on ajendatud omakasupüüdlikkusest.Kt 30.10

Ta on täis enesekiitust. See paistab välja tema ilmest, kõnnakust ja palvest. Teistest eemale astudes, justkui öeldes: “Ära tule mu ligi, sest ma olen püham kui sina”, (Js 65:5, KJV) seisab ta ja palvetab “endamisi”. Kuna ta ise on endaga täiesti rahul, arvab ta, et Jumal ja inimesed suhtuvad temasse samasuguse rahuloluga.Kt 31.1

“Oh Jumal, ma tänan sind,” ütleb ta, “et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see 151 tölner.” Ta otsustab oma iseloomu üle mitte Jumala püha iseloomu alusel, vaid teiste inimeste omaduste järgi. Tema mõtted on pööratud Jumalalt inimestele. See on endaga rahul olemise saladus.Kt 31.2

Ta jätkab oma heategude loetlemist: “Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.” Variseri religioon ei puuduta hinge. Ta ei igatse Jumala-sarnast iseloomu ega armastuse ja halastusega täidetud südant. Ta on rahul religiooniga, mis tegeleb üksnes välispidise eluga. Tema õigus on tema enda oma — oma tegude vili — ja ta otsustab selle üle inimeste mõõdupuu järgi.Kt 31.3

Kes usub, et ta ise on õige, see põlastab teisi. Nagu variser otsustab enda üle teiste inimeste järgi, nii otsustab ta teiste üle enda järgi. Ta hindab oma õigust teiste põhjal — mida halvemad on teised, seda õigemana ta ise paistab. Tema eneseõigus viib süüdistusteni. Ta mõistab “muud inimesed” süüdi Jumala Seaduse rikkumises. Niimoodi ilmutab ta täpselt Saatana, vendade süüdistaja vaimsust. Sellise vaimsusega on võimatu Jumalaga osadusse astuda. Ta läheb alla oma kotta ilma jumaliku õnnistuseta.Kt 31.4

Tölner oli läinud templisse koos teiste palvetajatega, kuid peagi eraldus ta neist, tundes, et ei ole väärt nende palvusega ühinema. Ta “seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu” kibeda ängistuse ja enesevihkamise tõttu. Ta tundis, et oli Jumala vastu eksinud, et ta oli patune ja roojane. Ta ei oodanud isegi ümbritsevatelt inimestelt kaastunnet, sest nad vaatasid teda põlgusega. Ta teadis, et tal polnud ühtki teenet, mida Jumala soosingu saamiseks esitada, ning äärmises meeleheites hüüdis ta: “Oh Jumal, ole mulle patusele armuline.” Ta ei võrrelnud end teistega.Kt 31.5

152 Raskes süütundes seisis ta üksinda Jumala ees. Tema ainus soov oli saada andestust ja rahu, tema ainus palve oli, et Jumal halastaks. Ja ta sai õnnistatud. “Ma ütlen teile,” ütles Kristus, “tema läks alla oma kotta õigeksmõistetult, mitte too teine.”Kt 31.6

Variser ja tölner kujutavad kaht suurt inimklassi, kuhu kuuluvad need, kes tulevad Jumala juurde. Kaks esimest nende klasside esindajat on kaks esimest maailma sündinud last. Kain pidas end õigeks ja tuli oma ohvriga üksnes Jumalat tänama. Ta ei kahetsenud pattu ega tunnistanud vajadust halastava armu järele. Kuid Aabel tuli verega, mis osutas Jumala Tallele. Ta tuli patusena ja tunnistas end eksinuks; tema ainus lootus oli Jumala armastus, mida ta ei olnud ära teeninud. Issand võttis tema ohvri vastu, kuid Kaini ja tema ohvrit ei võtnud Jumal vastu. Vajaduse tunnetamine, oma viletsuse ja patu tunnistamine on kõige esimesed tingimused, et Jumal inimese vastu võtaks. “Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.” (Mt 5:3)Kt 31.7

Kõigile inimestele neis klassides, mida esindavad variser ja tölner, on apostel Peetruse loos üks õppetund. Jüngriks olemise alguses pidas Peetrus end tugevaks. Sarnaselt variseriga oli tema enesehinnang selline, et ta pole “niisugune nagu muud inimesed”. Kui Kristus hoiatas jüngreid oma reetmise eelõhtul: “Te kõik taganete minust,” siis teatas Peetrus enesekindlalt: “Kui ka kõik taganevad, siis mina küll mitte.” (Mk 14:27, 29) Peetrus ei tajunud oma käitumises ohtu. Enesekindlus viis ta eksiteele. Ta arvas, et suudab kiusatusele vastu panna, aga kui mõne lühikese tunni pärast katsumus saabus, siis salgas ta oma Issandat needes ja vandudes.Kt 31.8

Kui kuke kiremine meenutas talle Kristuse sõnu, pöördus ta oma äsjasest käitumisest üllatunult ja šokeeritult 154 ning vaatas Meistrile otsa. Samal hetkel vaatas Kristus Peetrusele otsa ja selle kurva pilgu all, millest õhkus kaastunnet ja armastust tema vastu, mõistis Peetrus iseennast. Ta läks välja ja nuttis kibedasti. See Kristuse pilk murdis ta südame. Peetrus oli jõudnud pöördepunkti ja ta kahetses kibedalt oma pattu. Ta oli nagu tölnergi masenduses ja kahetsuses ning sarnaselt tölneriga sai ta armu. Kristuse pilk kinnitas, et talle on andestatud.Kt 31.9

Nüüd oli tema enesekindlus kadunud. Mitte kunagi enam ei kordunud endine hooplemine.Kt 31.10

Pärast ülestõusmist pani Kristus Peetruse kolm korda proovile. “Siimon, Johannese poeg,” ütles Ta, “kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ei tõstnud end oma vendadest kõrgemale. Ta pöördus selle Ainsa poole, kes suutis ta südant näha. “Issand,” ütles ta, “sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” (Jh 21:15, 17)Kt 31.11

Siis saab ta omale ülesande. Talle määrati senisest avaram ja tundlikum töö. Kristus palus tal toita lambaid ja tallesid. Usaldades Peetrusele ülesande hoolitseda hingede eest, kelle eest oli Päästja oma elu jätnud, andis Kristus talle kindlaima tõendi usalduse ennistamisest. Kord püsimatu ja kiitlev jünger oli alistunud ja kahetsev. Siitpeale järgis ta oma Issandat enesesalgamises ja eneseohverduses. Ta sai osa Kristuse kannatustest ja kui Kristus istub troonil oma auhiilguses, siis saab Peetrus osa ka Tema aust.Kt 31.12

Patt, mis pani Peetruse langema ja jättis variseri eemale osadusest Jumalaga, jätab tänapäeval maha tuhandeid inimvaresid. Jumala jaoks pole midagi solvavamat ega inimhinge jaoks midagi ohtlikumat kui uhkus ja eneseusaldus. Kõigist pattudest on need kõige lootusetumad, kõige raskemini ravitavad.Kt 31.13

155 Peetruse langemine ei olnud silmapilkne, vaid järkjärguline. Enesekindlus pani teda uskuma, et ta on päästetud ning ta astus samm sammu järel allapoole suunduval rajal, kuni ta oli võimeline oma Meistrit salgama. Meil ei ole iial ohutu usaldada ennast ega tunda, et oleme kiusatuste eest kaitstud. Ükskõik kui siiras on Päästja vastu võtnud inimeste pöördumine, neid ei tohi kunagi õpetada ütlema või tundma, et nad on päästetud. See on eksitav. Kõiki tuleb õpetada hindama lootust ja usku, kuid isegi siis, kui anname end Kristusele ja teame, et Ta võtab meid vastu, ei ole me väljaspool kiusatuste haaret. Jumala Sõnas on öeldud: “Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse.” (Tn 12:10) Ainult see, “kes peab vastu kiusatuses, [...] saab pärjaks elu.” (Jk 1:12)Kt 31.14

Neil, kes võtavad Kristuse vastu ja ütlevad oma esmases usus, et nad on päästetud, on suur oht hakata ennast usaldama. Nad kaotavad silmist oma nõrkuse ja pideva vajaduse jumaliku jõu järele. Nad ei ole ette valmistatud Saatana sepitsusteks ning kiusatuse saabudes langevad paljud sarnaselt Peetrusega patu sügavustesse. Meid on hoiatatud: “Kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks!” (1Kr 10:12) Meie ainus kindlus on pidev umbusaldus enese suhtes ja sõltuvus Kristusest.Kt 32.1

Peetrusel oli vaja tundma õppida oma iseloomuvigu ja vajadust Kristuse väe ning armu järele. Issand ei saanud teda katsumusest säästa, kuid Ta võis säästa teda lüüasaamisest. Kui Peetrus oleks olnud valmis Kristuse hoiatust kuulda võtma, siis oleks ta palves valvanud. Ta oleks kõndinud südamevärinas selle pärast, et ta jalad võivad komistada. Ta oleks võtnud vastu taevase abi, nii et Saatan ei oleks võitu saavutanud.Kt 32.2

Peetrus langes eneseusalduse tõttu, kuid tänu kahetsusele ja alandusele seati tema jalad õigele teele tagasi. Tema kogemuse aruandest võib leida julgustust iga kahetsev patune. Kuigi Peetrus 156 oli rängalt patustanud, ei jäetud teda maha. Kristuse sõnad tema hingele on üles kirjutatud: “Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks.” (Lk 22:32) See palve ning mälestus Kristuse armastavast ja kaastundlikust pilgust andis Peetrusele tema kibedas südametunnistuse piinas lootust. Pärast ülestõusmist pidas Kristus Peetrust meeles ja andis inglile sõnumi naiste jaoks: “Minge ja ütelge tema jüngritele ja Peetrusele: Ta läheb teie eele Galileasse. Seal te saate teda näha.” (Mk 16:7) Patte andestav Päästja oli Peetruse kahetsuse vastu võtnud.Kt 32.3

Sama kaastunne, mis sirutus Peetrust päästma, ulatub iga kiusatuses langenud hingeni. Saatana eriline plaan on panna inimene patustama ning jätta ta seejärel maha abitu ja värisevana, nii et ta kardaks andestust otsida. Aga miks peaksime kartma, kui Jumal on öelnud: “Nad haaraku kinni minu jõust, et teha minuga rahu; siis ta teeb minuga rahu.” (Js 27:5, KJV) Meie nõrkusi arvesse võttes on tehtud kõik ettevalmistused, meid julgustatakse Kristuse juurde tulema.Kt 32.4

Kristus pakkus oma murtud ihu, et osta tagasi Jumala pärisosa ja anda inimesele veel üks võimalus. “Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.” (Hb 7:25) Kristus kostis eksinud inimsoo eest oma veatu elu, sõnakuulmise ja ristisurmaga. Nüüd ei kosta meie Lepitaja meie eest enam üksnes päästeplaani juhina, vaid kuulutab ka Võitjana oma võitu. Tema ohver on lõplik ja meie Lepitajana lõpetab Ta endale võetud töö, hoides Jumala ees viirukipannil oma laitmatult puhtaid teeneid ning oma rahva palveid, patutunnistusi ja tänu. Koos tema õiguse aroomiga tõusevad need magusa lõhnana Jumala ette. Ohver on tervenisti vastuvõetav ja andestus katab kõiki üleastumisi.Kt 32.5

157 Kristus on tõotanud olla meie asemik ja käendaja ning Ta ei jäta kedagi hooletusse. Tema, kes ei suutnud näha inimolevuste lõplikku hävingut, ilma et oleks nende pärast valanud oma hinge välja surmani, jälgib haleda meele ja kaastundega iga hinge, kes mõistab, et ei saa end ise päästa.Kt 32.6

Ta ei vaata ühtegi värisevat palujat, ilma et Ta teda üles ei tõstaks. Tema, kes oma kannatuste ja surma kaudu andis inimeste kasutusse moraalse väe lõputud varud, ei kõhkle seda väge meie heaks kasutamast. Võime tuua oma patud ja mured Tema jalge ette, sest Ta armastab meid. Iga Tema pilk ja sõna palub meil uskuda. Ta kujundab ja vormib meie iseloomu oma tahte kohaselt.Kt 32.7

Ka tervel Saatana kaaskonnal ei ole väge jagu saada hingest, kes lihtsas usalduses Kristusele toetub. “Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu.” (Js 40:29)Kt 32.8

158 “Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.” (1Jh 1:9) Issand ütleb: “Aga tunne oma süüd, et sa oled üles astunud Issanda, oma Jumala vastu.” (Jr 3:13) “Ja ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid.” (Hs 36:25)Kt 32.9

Kuid enne, kui saame leida andestust ja rahu, peame ennast tundma; meil peab olema arusaamine, mille tulemuseks on kahetsus. Variser ei tundnud end patus süüdi olevat. Püha Vaim ei saanud tema juures töötada. Tema hing oli kaetud eneseõiguse raudrüüga, millest ei suutnud Jumala teravad, inglite poolt täpselt sihitud nooled läbi tungida. Kristus saab päästa ainult seda, kes tunneb, et ta on patune. Ta tuli “kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid”. (Lk 4:18) Kuid “ei vaja arsti terved”. (Lk 5:31) Me peame aru saama oma tegelikust olukorrast, muidu me ei tunne, et vajame Kristuse abi. Me peame mõistma oma ohtu, muidu me ei põgene varjupaika. Me peame tundma oma haavade valu, muidu me ei soovi paranemist.Kt 32.10

Issand ütleb: “Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki — ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti —, siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid.” (Ilm 3:17, 18) Tules proovitud kuld on usk, mis toimib armastuse kaudu. Ainult see saab tuua meid Jumalaga kooskõlla. Me võime olla aktiivsed, võime teha palju tööd, kuid ilma armastuseta, mis voogab Kristuse südamest, ei saa me kunagi taevase perekonna hulka.Kt 32.11

159 Ükski inimene ei suuda ise oma vigu mõista. “Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud — kes suudab seda mõista?” (Jr 17:9) Huuled võivad väljendada hinge viletsust, mida süda ei tunnista. Ilma Vaimuta Jumalaga kõneledes võib süda täituda enda arust ülima alandlikkuse ja üleva õigusega. Kuid tõelise enesetundmiseni võib jõuda ainult üht teed pidi: me peame vaatama Kristusele. Tema eemalelükkamine ülendab inimest tema enda õiguses. Aga kui me vaatleme Tema puhtust ja täiuslikkust, märkame oma nõrkust ja viletsust ning vigu nii, nagu need tegelikult on. Me näeme ennast eksinu ja lootusetuna, kaetud eneseõiguse rüüga nagu iga teinegi patune. Me mõistame siis, et kui meid üldse päästetakse, siis mitte enda headuse tõttu, vaid tänu Jumala piiritule armule.Kt 32.12

Tölneri palvet kuuldi seetõttu, et selles ilmnes sõltuvus Kõikvõimsast Jumalast. Tölnerile endale ei paistnud muud kui häbi. Seda peavad nägema kõik, kes otsivad Jumalat. Abi vajav paluja peab eneseusaldust hülgava usu kaudu kinni haarama lõputust väest.Kt 33.1

Ükski väline kombetäitmine ei saa asendada lihtsat usku ja täielikku enesest lahtiütlemist. Kuid ükski inimene ei saa ise endast loobuda. Me saame üksnes lubada Kristusel töö lõpetada. Siis on meie hinge hüüd: “Issand, võta mu süda, sest ma ei suuda seda ise anda. See on Sinu oma. Hoia see puhas, sest mina ei saa seda Sinu jaoks hoida. Päästa mind, hoolimata mu nõrgast, Kristusega mittesarnanevast minast. Vormi mind, kujunda mind, tõsta mind puhtasse ja pühasse õhustikku, kus Sinu armastuse külluslik hoovus saab minu hingest läbi voolata.”Kt 33.2

Oma minast pole vaja lahti öelda ainult kristliku elu alguses. Seda tuleb 160 teha igal sammul taeva poole. Kõik meie head teod sõltuvad väest, mis tuleb väljastpoolt, mitte meie seest. Seepärast on vaja südant lakkamatult Jumala poole tõsta, tunnistada pidevalt, tõsiselt ja südantlõhestavalt pattu ning alandada hinge Tema ees. Ainult kogu aeg enesest lahti öeldes ja Kristusest sõltudes võime sammuda ohutult.Kt 33.3

Mida lähemale tuleme Jeesusele ja mida paremini tajume Tema iseloomu puhtust, seda selgemalt tajume patu äärmist patusust ja seda vähem tahame ennast ülendada. Need, keda taevas tunnistab pühadeks, on viimased, kes oma headusega uhkeldaksid. Apostel Peetrusest sai Kristuse ustav teenija ning teda austati taevase valguse ja väega, tal oli aktiivne osa Kristuse koguduse ülesehitamisel. Kuid Peetrus ei unustanud iial oma kohutavat häbistavat kogemust; tema patt oli andestatud, ometi teadis ta, et tema langemist põhjustanud iseloomunõrkuse vastu aitab ainult Kristuse arm. Ta ei leidnud endas midagi, mille üle uhke olla.Kt 33.4

Ükski apostel ega prohvet ei väitnud kunagi, et ta oleks patuta. Mehed, kes elasid Jumalale kõige lähemal, mehed, kes oleksid ohverdanud pigem iseenda kui teinud midagi valesti, mehed, keda Jumal austas taevase valguse ja väega, tunnistasid oma olemuse patusust. Nad ei usaldanud liha ega toetunud oma õigusele, vaid usaldasid täielikult Kristuse õigust. Nii on kõigiga, kes vaatavad Kristusele.Kt 33.5

Meie kahetsus süveneb iga järgmise sammuga kristlikus kogemuses. Issand ütleb neile, kellele Ta on andestanud ja keda Ta tunnistab oma rahvaks: “Siis te mõtlete oma halbadele eluviisidele ja tegudele, mis ei olnud head; ja te 161 põlastate iseendid.” (Hs 36:31) Taas ütleb Ta: “Ma teen sinuga oma lepingu ja sa saad tunda, et mina olen Issand, et sa mõtleksid ja häbeneksid ega avaks enam oma suud häbi pärast, kui ma sulle andeks annan kõik, mis sa oled teinud, ütleb Issand Jumal.” (Hs 16:62, 63) Siis ei avane meie huuled enesekiituseks. Me teame, et me võimekus on üksnes Kristuses. Me võtame omaks apostli tunnistuse: “Ma tean ju, et minus — see tähendab minu loomuses — ei ole head.” (Rm 7:18) “Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.” (Gl 6:14)Kt 33.6

Selle kogemusega on kooskõlas korraldus: “Valmistage endile päästet kartuse ja värinaga! Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.” (Fl 2:12, 13) Jumal ei taha, et sa kahtleksid tõotuste täitumises, Ta ei taha, et sa kardaksid, et Tema kannatus võib katkeda või Tema kaastundest vajaka jääda. Karda seda, et sa ei alistu Kristuse tahtele, et sinu pärilikud ja omandatud iseloomujooned hakkavad sinu elu juhtima. “Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.” Karda seda, et su oma mina tuleb su hinge ja suure Meistri vahele. Karda, et su oma tahe nurjab kõrge eesmärgi, mida Jumal sinu kaudu täita soovib. Karda usaldada oma jõudu, karda oma kätt ära võtta Kristuse käest ja püüda käia eluteed ilma Tema alalise ligiolekuta.Kt 33.7

Me peame vältima kõike, mis ergutab uhkust ja eneseusaldust, seepärast peaksime hoiduma meelituste ja kiituse jagamisest ning vastuvõtmisest. Meelitamine on Saatana relv. Ta on meelitamises sama osav kui süüdistamises ja hukkamõistmiseski. Niiviisi püüab ta hinge hävitada. Saatan 162 kasutab oma esindajatena neid, kes kiidavad inimesi. Suunaku Kristuse töölised kõik kiitusesõnad enesest eemale. Olgu oma mina tagaplaanil. Saagu ainult Kristus ülistatud. “Temale, kes meid armastab ning on meid lunastanud meie pattudest oma verega,” olgu suunatud kõigi silmad ja tõusku kiitus kõigi südamest. (Ilm 1:5)Kt 33.8

Elu, milles peetakse kalliks Issanda kartust, ei ole kurb ega sünge. Kristuse puudumine muudab ilme kurvaks ja elu ohete palverännakuks. Need, kes on täidetud eneseaustuse ja enesearmastusega, ei tunne vajadust elava, isikliku ühenduse järele Kristusega. Süda, mis ei ole langenud Kaljule, on läbinisti uhke. Inimesed soovivad väärikat religiooni. Nad ihkavad käia rajal, mis on piisavalt lai, et mahutada nende enda iseloomu. Nende enesearmastus, populaarsuse ja kiituse ihalus jätab Päästja südamest välja ning ilma Temata on seal süngus ja kurbus. Kuid hinges elav Kristus on rõõmu allikas. Kõigi jaoks, kes Teda vastu võtavad, on Jumala Sõna kõige olulisem mõte rõõmustamine.Kt 33.9

“Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid.” (Js 57:15)Kt 33.10

Mooses oli peidetud kaljulõhesse, kui ta vaatles Jumala au. Meie peitume lõhenenud Kaljusse, kus Kristus katab meid oma läbitorgatud käega, ning me kuuleme, mida ütleb Issand oma teenijatele. Jumal ilmutab ennast meile nii nagu Mooseselegi, näidates, et Ta on “halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu”. (2Ms 34:6, 7)Kt 33.11

Lunastustööl on tulemused, mida 163 inimesel on raske ette kujutada. “Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud — selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.” (1Kr 2:9) Kui patune, keda tõmbab Kristuse vägi, ligineb ülendatud ristile ja langeb selle ees põrmu, siis ta luuakse uuesti. Talle antakse uus süda. Ta saab uueks looduks Kristuses Jeesuses. Pühadusest ei ole enam midagi puudu, Jumal ise “teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse”. (Rm 3:26) Ja “keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka kirgastanud”. (Rm 8:30) Veel suurem kui on patu tõttu tekkinud häbi ja alandus, on austus ja ülendus, mis tuleb lunastava armastuse kaudu. Jumala kuju sarnasust taotlevale inimolevusele antakse taevased varandused ja täiuslikkuse vägi, mis asetavad ta kõrgemale isegi inglitest, kes pole kunagi langenud.Kt 34.1

“Nõnda ütleb Issand, Iisraeli lunastaja, tema Püha, täiesti põlatule, rahvaste poolt jälestatule: [...] Kuningad näevad seda ja tõusevad püsti, ja vürstid kummardavad Issanda pärast, kes on ustav, Iisraeli Püha pärast, kes sind on valinud.” (Js 49:7)Kt 34.2

“Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.”Kt 34.3