Kivisel pinnal

“Mis kivisele maale külvati, on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab, aga tal enesel pole juurt, vaid ta on heitlik — kui teda sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, laseb ta end kohe eksitada.”Kt 6.9

Kivisele pinnale langenud seemnel ei ole palju mulda. Taim tärkab kiiresti, kuid juur ei saa tungida kivisse, et leida kasvamiseks vajalikke toitaineid, ja nii ta hukkub peagi. Paljud, kes nimetavad end usklikuks, on kivise pinna taolised kuulajad. Loomupärase südame isekus heade soovide ja kavatsuste varjus on nagu mullakihi all asuv kivi. Enesearmastus ei ole alistatud. Nad ei ole mõistnud patu äärmist patusust ja süda ei ole alandlikuks muutunud. Seda inimklassi on võimalik kergesti veenda ning pöördumised tunduvad olevat säravad, kuid nende usk on ainult pinnapealne.Kt 6.10

Need inimesed ei lange mitte sellepärast, et nad võtavad Sõna kohe vastu, ega sellepärast, et nad Sõna üle rõõmu tunnevad. Kohe, 47 kui Matteus kuulis Päästja kutset, tõusis ta üles, jättis kõik maha ja järgis Teda. Jumal soovib, et me võtaksime Sõna vastu kohe, kui see meie südamesse tuleb, ning õige on seda rõõmuga teha. “Nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu.” (Lk 15:7) Selles hinges, kes usub Kristust, on rõõm. Aga need, kes külvaja tähendamissõna kohaselt võtsid Sõna kohe vastu, ei arvestanud sellega, mis selle vastu võtmisega kaasneb. Nad ei mõelnud, mida Jumala Sõna neilt nõuab. Nad ei vaadanud selle valgusel üle kõiki oma elu harjumusi ega alistunud täielikult Sõnale.Kt 7.1

Taime juured sirutuvad sügavale mullasse ning toidavad taime silmale nähtamatult. Nii on ka kristlase elu — vaimulikku elu toidab hinge nähtamatu side Kristusega. Kuid kivise pinnaga kuulajad sõltuvad Kristuse asemel iseendast. Nad loodavad oma headele tegudele ja ajedele ning on tugevad oma õiguses. Nad ei ole tugevad Issandas ega Tema väes. Neil pole “enesel juurt”, sest nad pole ühenduses Kristusega.Kt 7.2

Kuum suvepäike, mis kasvatab ja küpsetab tugevat vilja, hävitab selle, millel pole sügavat juurt. Seepärast et “tal enesel pole juurt”, on ta “heitlik” — “kui teda sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, laseb ta end kohe eksitada”. Paljud võtavad evangeeliumi kui pääseteed kannatustest, mitte kui patust pääsemist. Nad on teatud aja rõõmsad, sest arvavad, et usk päästab neid raskustest ja kannatustest. Kui elu on kerge, on nad ustavad kristlased. Ent nad nõrkevad kiusatuse tulise katsumuse ees. Nad ei talu etteheiteid Kristuse pärast. Kui Jumala Sõna osutab mõnele südames hellitatud patule või nõuab enesesalgamist või ohvrit, siis nad langevad. Elu 48 põhjalik muutus nõuab liiga suurt pingutust. Nad näevad käesoleva hetke ebamugavust ja kannatusi ning unustavad igaviku reaalsuse. Sarnaselt jüngritega, kes Jeesuse maha jätsid, on nad valmis ütlema: “See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?” (Jh 6:60)Kt 7.3

Paljud väidavad, et teenivad Jumalat, kuid nad ei tunne Teda kogemuslikult. Nad soovivad järgida Tema tahet oma soovi kohaselt, mitte Püha Vaimu tõsise veenmise alusel. Nende eluviis ei ole Jumala Seadusega kooskõlas. Nad tunnistavad, et võtavad Jeesuse oma Päästjaks, ent ei usu, et Ta annab neile väe pattudest jagu saada. Neil ei ole isiklikku suhet elava Päästjaga ning nende iseloomus ilmnevad nii pärilikud kui ka omandatud puudused.Kt 7.4

Üks asi on nõustuda Püha Vaimu mõjuga üldiselt, hoopis teine asi on aktsepteerida Tema tegevust patukahetsusele kutsuva noomijana. Paljud tunnevad Jumalast võõrdumist, kui tajuvad, et on iseenda ja patu köidikuis. Nad püüavad elu muuta, kuid nad ei löö end risti. Nad ei anna ennast täielikult Kristuse kätesse ega otsi jumalikku väge Tema tahtmise tegemiseks. Nad ei ole nõus, et neid kujundatakse jumaliku sarnasuse järgi. Üldiselt nad tunnistavad oma puudusi, kuid ei loobu teatud pattudest. Iga vale teoga saab vana isekas loomus jõudu juurde.Kt 7.5

Nende hingede ainus lootus on mõista tõde Kristuse sõnades Nikodeemosele: “Te peate sündima ülalt.” (Jh 3:7) “Kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.” (Jh 3:3)Kt 7.6

Tõeline pühadus on Jumala terviklik teenimine. See on tõelise kristliku elu tingimus. Kristus soovib 49 täielikuks teenimiseks piiramatut pühendumist. Ta nõuab südant, mõistust, hinge, jõudu. Iseennast ei tohi kalliks pidada. See, kes elab iseendale, ei ole kristlane.Kt 7.7

Tegutsemise põhimõte peab olema armastus. Armastus on Jumala valitsuse põhiprintsiip taevas ja maa peal ning see peab olema kristlase iseloomu alus. Ainult armastus võib teha inimese vankumatuks. Ainult armastus annab jõudu taluda katsumusi ja kiusatusi.Kt 7.8

Armastus avaldub ohvris. Lunastusplaani tuum oli ohver, mõõtmatult lai, sügav ja kõrge ohver. Kristus andis meie eest kõik ning need, kes võtavad Kristuse vastu, peavad olema valmis oma Lunastaja pärast kõike ohverdama. Tema austamine ja ülistamine on kõigest muust olulisem.Kt 7.9

Kui me armastame Jeesust, siis meeldib meile Tema jaoks elada, Talle tänuks ohvriande tuua, Tema heaks töötada. Ka kõige raskem töö saab kergeks. Me soovime Tema pärast taluda 50 valu ja vaeva ning tuua end ohvriks. Me tunneme koos Temaga soovi päästa inimesi. Tunneme sama õrna igatsust hingede järele nagu Temagi.Kt 7.10

See on Kristuse religioon. Kõik, mis sellest erineb, on pettus. Ükski tõe teooria ega usutunnistus ei päästa hinge. Me ei kuulu Kristusele, kui me pole tervenisti Tema omad. Leigus kristlikus elus muudab inimeste eesmärgid nõrgaks ja soovid muutlikuks. Püüd teenida nii ennast kui ka Kristust teeb inimesest kivise pinnaga kuulaja, kes ei pea katsumustes vastu.Kt 7.11