PEATÜKK 16—ISAD-USURÄNDURID EHK PURITAANID

Inglise reformaatorid loobusid küll rooma-katoliku õpetustest. kuid säilitasid paljus selle jumalateenistuse vormid. Kuigi katoliku kiriku autoriteet ja usutunnistus üldiselt hüljati, lülitati mitmed sealsed tavad ja tseremooniad inglise kiriku jumalateenistusse. Väideti, et tegemist polnud südametunnistuse küsimustega ja kuigi Piibel selliseid kombeid ei käskinud pidada, polnud ta neid ka keelanud, ja järelikult polnud need küll vältimatult vajalikud, kuid mitte ka halvad. Selliste kommete järgimine ahendas kuristikku, mis lahutas reformeeritud kirikud rooma-katoliku kirikust ning soodustas seega teatud määral protestantliku usu vastuvõtmist katoliiklaste poolt.SV 214.1

Konservatiividele ja kompromissi pooldajatele näisid need argumendid määravaina, kuid teine osa inimesi ei arvanud nii. Tõsiasi, et need kombed aitasid rooma-katoliku kiriku ja reformeeritud kiriku vahel rajada silda” (Martyn, kd. 5, lk. 22), oli nende meelest otsustavaks argumendiks kõige mittepiibelliku säilitamise vastu. Sügavad usumehed nägid sellistes tavades märke orjapõlvest, millest neid oli vabastatud ja mille juurde tagasipöördumiseks polnud neil vähimatki soovi. Nad leidsid, et Jumal on oma Sõnas kehtestanud eeskirjad jumalateenistuse korra suhtes ja et inimestel pole vabadust neile midagi juurde lisada või neist midagi ära võtta. Suur ärataganemise ajastu oli alanud just sellega, et Jumala autoriteeti püüti täiendada kiriku autoriteediga. Katoliku kirik alustas selle nõudmisest, mida Jumal oli ära keelanud ja lõpetas selle keelamisega, mida Jumal oli selgesti nõudnud.SV 214.2

Paljud soovisid tõsiselt tagasi pöörduda puhtuse ja lihtsuse juurde, mis iseloomustas algkogudust. Nad hindasid paljusid inglise kiriku poolt omaks võetud kombeid väärjumalateenistuse mälestussammasteks ning nende südametunnistus keelas neil sellise jumalateenistusega ühineda. Kuid kirikut toetas riigivõim ja see ei lubanud kellelgi jääda eriarvamusele. Kiriku teenistusest osavõttu nõuti riigiseadusega ja muud kogunemised usulisteks jumalateenistusteks olid keelatud vangis- tuse, pagenduse ja surma ähvardusel.SV 214.3

17. sajandi algul astus Inglismaal troonile monarh, kes teatas oma otsustest panna puritaanid “tegutsema kirikuga kooskõlas või... nad maalt välja saata, või midagi veel halvemat.” (Georg Bancroft, “History of the United States of America”, 1 osa, ptk. 12, par. 6). Jälitatuna, tagakiusatuna ja vangistatuna, mõistsid puritaanid, et tulevik ei tõota neile paremaid päevi. Mitmed tulid veendumusele, et selliste inimeste jaoks, kes soovivad teenida Jumalat vastavalt oma südametunnistuse häälele, oli Inglismaa lakanud olemast elamiskõlblik maa.” (J. G. Palfrey, “History of the New England”, ptk. 3, par. 43). Mitmed otsustasid otsida varjupaika Hollandis, kuid polnud kuigi kerge oma kavatsust teostada. Läbi raskuste, kaotuste ja vangistuste saavutasid nad vankumatu visaduse kaudu lõpuks siiski võidu ning leidsid endale varjupaiga sõbralikus Hollandis.SV 215.1

Põgenemisel olid nad maha jätnud majad, varanduse ja elatusvahendid. Nad olid võõrad võõral maal, võõra keele ja kommetega rahva keskel. Jumala ustavad teenijad olid sunnitud asuma uutele ja tundmatutele tööaladele, et teenida elatist. Keskealised mehed, kes olid kogu elu tegelnud maaharimisega, pidid õppima nüüd käsitööd. Hoolimata vaevanägemisest olid nad meelsasti valmis muutma elukorraldust ega raisanud aega laisklemise ja nurisemise peale. Ehkki sageli pigistas neid vaesus, tänasid nad Jumalat õnnistuste eest, mida Ta neile veel jagas, ning rõõmustasid segamatu jumalateenimisvõimaluse üle. “Nad teadsid, et nad on usurändurid ega muretsenud nii palju maiste asjade pärast, vaid tõstsid oma silmad taeva poole, kalli kodumaa poole ja leidsid niiviisi sü-damerahu.” (Bancroft, I osa, ptk. 12, par. 15). Pagenduses ja eluraskustes tugevnes nende armastus ja usk. Nad uskusid Issanda tõotusi ja Tema ei jätnud neid hädaajal maha. Taevased inglid olid nende kõrval neid julgustamas ja toetamas. Ja siis, kui Jumala käsi näis osutavat üle mere ühe kauge maa poole, kus neil avaneks võimalus rajada päris oma riik ja jätta oma lastele kalli pärandina usuline vabadus, siis astusid nad juhitud teed mööda kohkumatult edasi.SV 215.2

Jumal oli lubanud oma rahvale katsumusi selleks, et valmistada neid ette oma armulise eesmärgi teostamiseks. Kogudust alandati, et ta saaks ülendatud. Jumal oli soovinud näidata oma väge ja anda maailmale veel ühe tõendi sellest, et ta ei jäta maha neid, kes loodavad Temale. Tema juhtis sündmuste kulgu nii, et Saatana raev ja kurjade inimeste vande- nõu tõstis esile Tema au ja viis Tema rahva kindlasse kohta. Tagakiusamine ja pagendus avasid tee vabadusele.SV 215.3

Kui puritaanid olid sunnitud inglise kirikust lahkuma, tegid nad omavahel pühaliku lepingu käia Issanda vaba rahvana “kõigil Tema teedel, mis olid tuntud või veel tuntuks pidid saama.” (J. Brown, “The Pilgrim Fathers”, lk. 74). See oli tõelise reformatsiooni vaim, protestantismi eluline põhimõte. Sellise veendumusega lahkusid ustavad Hollandist, et leida kodu Uues Maailmas. Puritaanide pastor John Robinson, kes Jumala tahte kohaselt ei saanud nendega kaasa minna, ütles oma lahkumiskõnes teeleasujaile: “Vennad, me peame nüüd lahkuma ja Issand ise teab, kas ma veel kunagi saan teid näha. Ent olenemata sellest, kas Issand annab veel kohtumist või mitte, vannutan ma teid Jumala ja Tema õnnistatud inglite ees, et te järgiksite mind ainult selles, milles mina olen järginud Kristust. Kui Jumal peaks teile ilmutama midagi enamat mõne teise Tema tööriista kaudu, siis olge seda valmis vastu võtma sama tarmukalt nagu te ikka olite valmis vastu võtma iga tõde, mida mina teile esitasin. Ma olen kindel, et Issandal on rohkem tõdesid ja valgust, mis ühel päeval tulevad esile Tema Pühast Sõnast.” (Martyn, kd. 5, lk. 70).SV 216.1

Mind teeb tõsiselt murelikuks reformeeritud kirikute olukord, kes on jõudnud teatud usulisele tasandile ega taha enam sammugi kaugemale astuda reformatsiooni läbiviijatest. Luterlasi on raske viia kaugemale sellest, mida Luther mõistis: ... ja kalvinistid, nagu te näete, on seisma jäänud sinna, kuhu jõudis see suur Jumala mees, kes siiski ei mõistnud kõiki asju. See on kahetsusväärne olukord, sest kuigi need mehed olid omal ajal põlevad ja valgust näitavad tõrvikud, ei jõudnud nemadki tungida kõigisse Jumala plaanidesse; kui nad elaksid nüüd, oleksid nad valmis vastu võtma kasvavat valgust niisama tahtlikult, nagu nad võtsid seda, mida algul said.” (D. Neal, “History of the Puritan”, kd. I, lk. 269).SV 216.2

“Pidage meeles oma koguduse lepingut, mille põhjal te olete tõotanud käia kõigil Issanda teedel, mis teile on tuntud või peavad veel tuntuks saama. Pidage meeles oma tõotust ja lepingut Jumalaga ja üksteisega, et te võtate vastu kogu selle vaiguse ja tõe, mida te saate teada Tema kirjutatud Sõnast. Kuid — võrrelge ja kaaluge uut teiste kirjakohtadega, enne kui selle vastu võtate, sest ei ole võimalik, et kristlik maailm nii ruttu jõuaks välja tihedast antikristlikust pimedusest ja et kõik teadmised korraga esile kerkisid.” (Martyn, kd. 5, lk. 70. 71). SV 216.3

Soov südametunnistuse vabaduse järele innustas usurändureid asuma pikale teekonnale üle mere; innustas taluma metsiku maakoha raskusi ja hädaohte ning rajama Jumala abiga võimsa riigi Ameerika rannikule. Kuigi need usurändurid olid ausameelsed ja jumalakartlikud, ei mõistnud nad siiski usuvabaduse suurt põhimõtet. Nad ei olnud valmis teistele andma vabadust, mille kindlustamiseks nad ise olid nii palju ohvriks toonud. Ka väga vähesed seitsmeteistkümnenda sajandi edumeelsemad mõtlejad ja moraaliõpetajad omasid õige arusaamise sellest suurest põhimõttest, mille esitab Uus Testament, kui ta tunnistab Jumala ainsaks kohtunikuks inimeste usu üle.” (samas, kd. 5, lk. 297). Õpetus, et Jumal on andnud kogudusele õiguse valitseda südametunnistuse üle ja määrata ära piirid, kust edasi on tegemist ketserlusega ning karistada selle pärast, oli üks sügavamalt juurdunud paavstlik eksiõpetus. Samal ajal kui usupuhastajad hülgasid rooma-katoliku kiriku usutunnistuse, ei olnud nad ise veel vabanenud senisest sallimatuse vaimust. Tihe pimedus, millesse paavstlus oma pika valitsemisperioodi vältel oli kogu kristluse mähkinud, ei hajunud nii kergesti. Üks juhtivaid jutlustajaid Massachusetts'i lahe äärses asunduses ütles: “Sallivus on teinud maailma antikristlikuks, ja kirik pole kordagi kahju saanud sellest, et ta on karistanud ketsereid”. (Samas, kd. 5, lk. 335). Asunikud võtsid vastu määruse, mille kohaselt ainult koguduse liikmetel oli ühiskonnas hääleõigus. Moodustati omamoodi riigikirik, miile kõigilt liikmeilt nõuti rahalist toetust vaimulikkonnale, ning magistraat sai õiguse ketserlust välja juurida. Nii läks ilmalik võim jälle kiriku kätte ja üsna pea viisid need sammud uuesti vältimatu tagakiusamiseni.SV 217.1

Üksteist aastat pärast esimese asunduse rajamist tuli Uude Maailma Roger Williams. Magu varased usurändurid kõik, nii tuli temagi usulise vabaduse pärast, kuid erinevalt teistest mõistis ta seda, mida väga vähesed tema ajal mõistsid, nimelt et see vabadus peab kuuluma kõigile, ükskõik, milline oleks nende usutunnistus. Williams oli tõsine tõeotsija, kes samuti nagu Eobinson pidas võimatuks, et kogu valgus Jumala Sõnast oli juba vastu võetud. Williams oli nüüdisaegse kristluse esimene tegelane, kes rajas riigivalitsuse südametunnistuse doktriinile, arvamuste võrdsusele seaduse ees.” (Bancroft, I osa, ptk. 15, par. 16). Ta teatas, et valitseja kohuseks on ära hoida kuritegu, kuid mitte kunagi valitseda südametunnistuse üle. “Riigiametnikud või kohtunikud,” ütles ta “võivad otsustada inimestevaheliste suhete üle, aga niipea, kui nad püüa- vad ette kirjutada inimese kohustusi Jumala suhtes, astuvad nad üle oma võimupiiridest ning vääravad rahva julgeoleku. On selge, et kõrgem riigiametnik, kes võtab endale sellise võimu, võib panna valitsema täna ühed arvamused ja uskumused ja homme teised, nagu seda tegid kuningad ja kuningannad Inglismaal ning mitmed paavstid ja kirikukogud rooma-katoliku kirikus. Nii muutub usk segaduseks.” (Martyn, kd. 5, lk. 340).SV 217.2

Seadus nõudis osavõttu riigikiriku jumalateenistustest trahvi või vangistuse ähvardusel. Williams mõistis sellise seaduse hukka. Kõige halvemaks seaduseks Inglise koodeksis oli punkt, mis sundis inimesi kirikus käima. Sundida inimesi ühinema nendega, kellel oli erinev usutunnistus, oli tema meelest avalik inimeste õiguste vägistamine. Sundida avalikust jumalateenistusest osa võtma uskmatuid ja neid, kellele see oli vastumeelt, tähendas nõuda neilt silmakirjalikkust. “Kedagi ei tohiks kohustada käima jumalateenistustel,” lisas Williams, “või toetama jumalateenistust vastu tema nõusolekut.” “Mis?!” hüüatasid vastased, hämmastunud tema tõekspidamistest, “kas tööline ei vääri oma tasu?” “Jah!” vastas Williams, “kuid ainult neilt, kes teda palkavad!” (Bancroft, I osa, ptk. 1 , lk. 2).SV 218.1

Roger Williamsit austati ja armastati kui ustavat jutlustajat ja inimest, kes oli haruldaselt andekas, paindumatult ausameelne ja tõeliselt heatahtlik, kuid Williamsi kindlat vastuseisu riigiametnike õigusele omada mõjuvõimu kirikus, ja südametunnistuse vabaduse nõudmist ei sallitud. “Selle uue õpetuse rakendamine,” rõhutati, “kõigutaks riigi valitsuse põhialuseid.” (Samas, I osa, ptk. 15, lk. 10). Williams saadeti asundusest välja ja selleks, et vältida arreteerimist, oli ta sunnitud kesk külma ja tormist talve põgenema põlismetsa.SV 218.2

“Neliteist nädalat,” jutustab ta, “oli mul väga raske aeg, mil ma ei teadnud, mis tähendab leib ja voodi.” Ent “kaarnad toitsid mind metsikus maakohas ja puuõõnsus pakkus sageli varju.” (Martyn, kd. 5, lk. 349, 350). Nii jätkas ta oma vaevarikast põgenemist läbi hangede ja teetu metsa, kuni ta leidis varjupaiga ühe indiaani suguharu juures, kelle usalduse ja armastuse ta võitis evangeeliumist rääkimisega.SV 218.3

Pärast mitmekuist rändamist jõudis Williams lõpuks Narragansetti lahe rannikule, kus ta pani aluse uusaja esimesele riigile, mis täielikult tunnustas õigust usuvabadusele. Roger Williamsi asunduse põhimõtteks oli, et “igal inimesel on vabadus teenida Jumalat vastavalt oma südametunnistusele” (samas. kd. 5, lk. 354). Williamsi väike riik Rode Island sai rõhutute varjupaigaks. See laienes ning edenes pidevalt, kuni selle rajamise põhimõtted — kodanikuja usuvabadus — said Ameerika vabariigi nurgakiviks.SV 218.4

Selles tähtsas vanas dokumendis, milles meie esiisad formuleerisid inimõigused — sõltumatuse deklaratsioonis — teatati: “Meie peame endastmõistevaks järgmisi tõdesid: kõik inimesed on loodud võrdseiks ning Looja on andnud neile teatud kindlad õigused, nagu õigus elule, vabadusele ja õnnele.” Konstitutsioon esitab südametunnistuse vabadust väga selgelt: “Kunagi ei tohi teha usukuuluvust mingisse riigiametisse või Ühendriikide mingile vastutavale kohale valimise tingimuseks. Kongress ei tohi välja anda ühtegi seadust ühegi religiooni seaduslikuks kehtestamiseks või usuvabaduse takistamiseks.” Konstitutsiooni määrused tunnustasid igavest põhimõtet, et inimese vahekord oma Jumalaga on kõrgemal inimlikust seadusandlusest ning et inimese südametunnistuse vabadus on puutumatu. Meil ei tarvitse pikemalt kõnelda selle tõe hindamatu väärtuse üle, sest me tunneme seda oma südames. See kindlus on inimlikest seadustest hoolimata toetanud nii paljusid märtreid kesk piinamisi ja leeke. Nad tundsid, et nende kohustus Jumala vastu oli kõrgem inimeste seadustest ning et inimestel ei olnud mingit voli nende südame-tunnistuse üle. See on sünnipärane veendumus, mida miski ei saa hävitada.” (Congressional Documente /USA/ seeria nt. 200, dokument nr. 271).SV 219.1

Kui Euroopa maadesse jõudsid teated maast, kus iga inimane võib kasutada oma töö vilja ja järgida oma südametunnistuse veendumusi, suundusid tuhanded inimesed Uue Maailma kallastele. Asunduste arv suurenes kiiresti. “Massachusetts andis välja eriseaduse, mille kohaselt tuli tervitada kõiki saabujaid kristliku tervitusega ja anda abi riigi kulul igast rahvusest kristlastele, kes põgenesid teisele poole Atlandi ookeani, et “pääseda sõdadest, näljahädast ja tagakiusajate rõhumisest.” Nii võeti põgenikud ja rõhutud põhiseaduse alusel riigi kodanikeks.” (Martyn, kd. 5, lk. 417).SV 219.2

Kakskümmend aastat pärast esimeste põgenike saabumist Plymoth'is elas juba tuhandeid usurändureid Uus-Inglismaal.SV 219.3

Oma eesmargi nimel olid nad nõus äraelamiseks tegema rasket tööd ja elama väga kasinalt. Nad ei nõudnud mullapinnalt muud kui vastutasu oma töö eest. Kuldne unelm ei heitnud oma petlikku aupaistet nende teele... Nad olid rahul oma ühiskondliku korralduse aeglase, kuid püsiva progressiga. Nad talusid kannatlikult metsiku maakoha karmust ning kastsid vabaduse puud oma pisarate ja palehigiga. kuni see sügavalt juurdus.SV 219.4

Piiblit peeti usu aluseks, tarkuse allikaks ja vabaduse hartaks. Tema põhimõtteid korrati hoolega kodus, koolis ja kirikus ning selle viljad ilmnesid kokkuhoidlikkuses, arukuses, puhtuses ja mõõdukuses. Inimene võis elada aastaid puritaanide asunduses, “ilma et ta oleks näinud ühtegi joodikut, kuulnud vandumist või kohanud kerjust.” (Bancroft, I osa, ptk. 19, par. 25). Oli selge, et Piibli põhimõtted olid rahvusliku heaolu kõige kindlamaks tagatiseks. Nõrgad ja isoleeritud asundused kasvasid võimsate riikide föderatsiooniks ja maailm imetles “paavstita kiriku ning kuningata riigi” rahu ja heaolu. Kuid Ameerika rannikud meelitasid ligi üha suuremal arvul ka neid inimesi, keda ajasid liikvele hoopis teised motiivid. Kuigi algupärane usk ja puhtus avaldasid laialdast ja ümberkujundavat mõju, vähenes see tasapisi sedamööda, kuidas suurenes nende arv, kes taotlesid ainult ilmalikku kasu.SV 220.1

Varajaste asunike poolt vastuvõetud määrus, et ainult koguduseliikmetel oli lubatud kaasa rääkida riigivalitsuses, tõi kaasa kõige halvemaid tagajärgi. Selle määruse abil olid uusasunikud püüdnud kord säilitada riigi puhtust, kuid tagajärjeks oli koguduse moraalne laostumine. Et usu tunnistamine muutus valimisõiguse ja riigiametitesse saamise tingimuseks, siis ühinesid kogudusega paljud lihtsalt ilmaliku poliitika kaalutlustel, ilma südame muutuseta. Nii moodustusid kogudused suuremalt jaolt ümberpööramata inimestest. Isegi jutlustajaa-metis oli neid, kes pooldasid eksiõpetusi ega tundnud Püha Vaimu uuendavat väge. Niiviisi ilmnesid jälle need halvad tagajärjed, mis nii sageli kerkisid esile kiriku ajaloos juba Constantinuse päevist alates, kui kirikut püüti üles ehitada riigi abil ja evangeeliumi toetamiseks otsiti tuge ilmalikelt võimudelt, kuigi Jeesus oli öelnud: “Minu riik ei ole sellest maailmast!” (Joh. 18, 36). Kiriku ühendamine riigiga pole tähtsusetu asi, sest kuigi näib, et maailm läheneb seetõttu kirikule, läheneb tegelikult kirik maailmale.SV 220.2

Järglased kaotasid silmist põhimõtte, mida Robinson ja Koger Williams õilsalt kaitsnud olid, nimelt veendumuse, et tõde on edasiarenev, et kristlased peavad olema valmis vastu võtma kogu valgust, mis paistab Jumala Pühast Sõnast. Protestantlikud kirikud Ameerikas ja Euroopas, mis usupuhastuse vastuvõtmise kaudu olid saanud väga rikkalikke õnnistusi, ei tunginud uuenduste teel edasi Kuigi aeg-ajalt tõusid üles mõned ustavad mehed, kes kuulutasid uusi tõdesid ja paljastasid kauahellitatud eksiõpetusi, kaldus enamik inimesi nii nagu juudid Kristuse päevil või paavstlased Lutheri ajal uskuma seda, mida nende isad olid uskunud ja elama semal viisil nagu nemad. Seetõttu taandus usk jälle vaid surnud vormiks ning säilisid õpetused ja eelarvamused, mida oleks taunitud siis, kui kirik oleks pidevalt Jumala Sõna valguses edasi läinud. Nii hääbus pikkamööda usupuhastuse algne vaim ja protestantlikud kirikud jõudsid olukorrani, kus ilmnes peaaegu sama suur vajadus reformi järele nagu roomakatoliku kirikus Lutheri ajal. Valitses samasugune ilmalikkus ja vaimulik tardumus, samasugune pöördumine inimeste arvamuste poole ja Jumala Sõna õpetuste asendamine inimlike teooriatega.SV 220.3

Piibli laiale levikule üheksateistkümnenda sajandi esimesel poolel ja suurele valgusele, mis maailmale selle kaudu paistis, ei järgnenud vastavaid edusamme tõdede tundmises ega läbielamises. Saatan ei saanud küll hoida Jumala Sõna inimestest eemal, sest see oli nüüd kättesaadav kõigile, kuid ta sai mõjutada paljusid Piiblisse kergemeelselt suhtuma. Inimesed jätsid Pühakirja uurimise hooletusse ja võtsid vastu väärtõlgendused ning pidasid kalliks õpetusi, millel polnud alust Piiblis.SV 221.1

Kui Saatan nägi, et nurjusid tema jõupingutused tõde tagakiusamisega maha suruda, kasutas ta jällegi sama meetodit, mis oli viinud suurele ususttaganemisele ja rooma-katoliku kiriku moodustamisele, nimelt kompromissi. Saatan ei õhutanud kristlasi ühinema seekord mitte enam paganatega, vaid nendega, kes selle maailma asjadele pühendudes osutusid niisamasugusteks ebajumalateenriteks nagu nikerdatud kujude kummardajad. Selline liit polnud vähem kahjulik kui varasematel aegadel; usu katte all kasvatati uhkust ja ekstravagantsust ning kirikud käisid alla. Saatan jätkas Piibli tõdede moonutamist ja traditsioonid, mis laostasid miljoneid, juurdusid sügavalt. Kirik pooldas ja kaitses pärimusi, selle asemel, et võidelda “pühadele kord antud usu eest”. Sel moel madaldusid põhimõtted, mille heaks reformaatorid olid nii palju teinud ja kannatanud.SV 221.2

* * * * *