PEATÜKK 22—TÄITUNUD ETTEKUULUTUSED

Kui möödus aeg, mil Issanda tulemist esmalt oodati, nimelt 1844. a. kevad, jäid need, kes olid usus Teda oodanud, mõneks ajaks kahtlusesse ja kindlusetusesse. Maailm pidas neid küll täiesti lööduiks ja endid eksiarvamustega petta lasknuiks, kuid nende lootuseallikaks jäi endiselt Jumala Sõna. Paljud jätkasid Pühakirja uurimist; nad vaatasid uuesti läbi tõendid prohvetikuulutuste kohta, et mõista, milles oli asi. Need Piibli tunnistused, millele nad olid rajanud oma usu, näisid olevat selged ja vankumatud. Märgid, milles ei saanud eksida, osutasid Kristuse peatsele tulekule. Issanda eriline õnnistus, mis ilmnes nii patuste pöördumises kui vaimuliku elu taaselustamises kristlaste hulgas, oli veennud usklikke selles, et kuulutus oli Jumalast. Ja kuigi Kristuse tuleku ootajad ei suutnud seletada pettumust, olid nad kindlad, et Jumal oli juhtinud neid nende möödunud kogemuses.SV 293.1

Nende ettekuulutustega seoses, mida nad olid kasutanud Kristuse teise tuleku eelse aja kohta, olid mõned Pühakirja tunnistused, mis sobisid suurepäraselt nende olukorraga kõhkluse ja ootuse ajal. Need sõnad julgustasid neid ootama kannatlikult usus ja kinnitasid, et see, mis oli sel hetkel mõistmatu, saab omal ajal selgeks.SV 293.2

Üks selline julgustav prohvetikuulutus oli Hab. 2, 1—4: “Mina seisan oma vahipostil, asun linnusel ja vaatan, et näha, mida ta mulle räägib ja mida ta mulle vastab mu etteheite peale! Ja Jehoova vastas mulle ning ütles: Kirjuta üles näger mus ja tähenda selgesti lauakeste peale, et see, kes seda loeb, võiks joosta! Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta mitte! Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhkle mitte! Vaata, kes on ülbe, selle hing ei jää temasse, aga õige elab oma usust!”SV 293.3

Juba 1842. a. oli selles prohvetikuulutuses sisalduv üleskutse: “Kirjuta üles nägemus ja tähenda selgesti lauakeste peale. et see, kes seda loeb, võiks joosta”, andnud Charles Fitchile mõtte valmistada prohvetlik skeem, mis illustreeris Taanieli ja iimutuseraamatu nägemusi. Selle skeemi trükis ilmumist peeti Habakuki poolt antud käsu täitmiseks. Tol ajal ei märganud aga keegi, et sellessamas prohvetikuulutuses kõneldi selgelt viivitusest nägemuse täitumisel. Pärast pettumust muutusid eriti tähtsaks selle kirjateksti sõnad: “Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta mitte! Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhkle mitte... Aga õige elab oma usust.”SV 293.4

Usklike kinnituseks ja lohutuseks oli samuti lõik Hesekieli prohvetikuulutusest: “Ja mulle tuli Jehoova sõna: ta ütles “Inimesepoeg, mis kõneviis see teil on Iisraeli maal, et ütlete “Aeg venib pikale ja kõik nägemused lähevad tühja?” Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jehoova... Ligidal on aeg ja kõigi nägemuste täitumine!... Sest mina, Jehoova räägin, see sõna, mis ma ütlen, läheb täide ega viibi enam.” “Vaata, Iisraeli sugu ütleb: “Nägemus, mida seesinane näeb, täitub ehk hulga aja pärast, ja ta kuulutab prohvetlikult kaugetest aegadest!” Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jehoova — Ei viibi enam ükski mu sõna! Sõna, mis ma ütlen, läheb täide, ütleb Issand Jehoova!” Hesek. 12, 21-25. 27. 28.SV 294.1

Need, kes ootasid Issandat, said uut jõudu teadmisest, et Tema, kes teab lõppu algusest, oli näinud läbi ajastute ette nende pettumust ning kõnelnud neile julgustusja lohutussõnu. Kui poleks olnud selliseid Pühakirja osi, mis manitsesid neid kannatlikult ootama ja kindlalt kinni hoidma usust Jumala Sõnasse, oleks nende usk sellel katsumusetunnil lõp-penud.SV 294.2

Tähendamissõna kümnest neitsist Matt. 25. peatükis illustreerib samuti adventrahva kogemust. Matt. 24. peatükis kirjeldas Jeesus vastuseks oma jüngrite küsimusele Tema tulemise ja maailma lõpu märkide kohta mõningaid kõige tähtsamaid sündmusi maailma ja koguduse ajaloos perioodil, mis jäi Tema esimese ja teise tuleku vahele. Ta kõneles Jeruusalemma hävitamisest, koguduse käekäigust paganliku ja paavstliku tagakiusamise ajal, päikese ja kuu pimenemisest ja tähtede langemisest Seejärel rääkis Ta oma tulevasest kuningriigist ja jutustas tähendamissõna, milles oli juttu kahesugustest sulastest, kes ootasid Tema ilmumist. 25. peatükk algab sõnadega: “Siis on taevariik kümne neitsi sarnane.” See tähendamissõna käsitleb kogudust, kes elab viimastel päevadel, just sellel ajal, millele viidatakse 24. peatüki lõpul. Kristuse tuleku ootajate kogemust illustreeritakse juhtumiga idamaises pulmas.SV 294.3

“Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid välja peigmehele vastu. Viis neist olid rumalad ja viis mõistlikud. Rumalad võtsid küll lambid, aga ei võtnud õli enesega. Aga mõistlikud võtsid õli astjatesse ühes oma lampidega. Kui peigmees viibis, jäid nad kõik uniseks ja uinusid magama. Aga keskööl kuuldi häält — Ennäe, peigmees! Minge vastu!”SV 295.1

Tol korral mõisteti nii, et peigmehe tulek kujutas siin Kristuse tulekut, mida kuulutas esimene ingel. Laialt levinud usuline ärkamine, mille kutsus esile Tema peatse tuleku kuulutus, vastas neitsite väljaminekule. Selles tähendamissõnas, nii nagu ka Matt. 24. peatüki lõpus esitatus on kõne all kaks inimklassi. Mõlema grupi esindajad olid võtnud oma lambid — Piibli — ja läinud selle valgel välja Peigmehega kohtuma. Need, kes olid “rumalad, võtsid küll lambid, aga ei võtnud õli enesega”, “mõistlikud” seevastu võtsid õli astjatesse ühes oma lampidega”. Viimati mainitud inimgrupp oli võtnud vastu Jumala armu, Püha Vaimu uuestisünnitava valgustava väe, mis muutis Tema sõna lambiks nende jalgadele ja valguseks teerajale. Ustavalt olid nad uurinud Pühakirja, et teada saada tõde, ja tõsiselt taotlenud südame ning elu puhtust. Neil oli isiklik kogemus, usk Jumalasse ja Tema Sõnasse, mida ei saanud kummutada pettumus ega viivitus. Teised “võtsid küll lambid, aga ei võtnud õli enesega”. Nad olid tegutsenud lühiaegu meeleliigutuse ajel. Pühalik kuulutus oli äratanud neis hirmu, kuid nad olid toetunud oma vendade usule ja rahuldunud heade tunnete vilkuva valgusega, ilma tõde täielikult mõistmata ja ilma tõelise armutööta südames. Nad olid läinud Issandale vastu täis lootust saada viivitamatult tasu, kuid nad ei olnud ette valmistatud viivituseks ja pettumuseks. Kui tulid katsumused, hakkas nende usk hääbuma ja lambid valgustasid veel vaevu. “Kui peigmees viibis, jäid nad kõik uniseks ja uinusid magama”. Peigmehe viibimine kujutab aja möödumist, mil oodati Issandat; pettumust ja näilist viivitust. Sellel ebakindlal ajal hakkas pealiskaudsete ja ükskõiksete huvi kiiresti kahanema. Nende jõupingutused lõdvenesid. Kuid neil, kelle usk põhines isiklikul Piibli tundmisel, oli jalge all Kalju, mida pettumuse lained ei suutnud minema pühkida.... “jäid nad kõik uniseksj a uinusid magama.” Ühed ükskõikseina ja usust loobunuina, teised kannatlikult oodates, millal antakse suuremat valgust. Siiski näisid ootajadki katsumuseööl kaotavat mõningal määral oma innukust ja andumust. Ükskõiksed ja pealiskaudsed ei saanud enam toetuda oma vendade usule, Igaüks pidi seisma või langema ise.SV 295.2

Sel ajal hakkas ilmnema fanatism. Mõned, kes olid tunnistanud end innukaiks kuulutusse uskujaiks, hülgasid Jumala Sõna kui ainsa eksimatu juhi ning väitsid, et neid juhib Jumala Vaim, Tegelikult aga andsid nad voli omaenda tunnetele, muljetele ja kujutlustele. Mõned hakkasid sõgedas vagatsevas innukuses süüdistama kõiki, kes nende suunda heaks ei kiitnud. Suurem hulk adventiste ei pooldanud nende fanaatilisi ideid ja tegevust, kuid rahutusttekitajad tõid põlgust kogu tõe üritusele.SV 296.1

Saatan püüdis niiviisi võidelda Jumala töö vastu ja seda hävitada. Kristuse teise tuleku kuulutus oli inimesi suuresti mõjutanud. Tuhanded patused olid pöördunud ja ustavad inimesed andunud tõe kuulutamisele ka viivituseajal. Kurjusevürst kaotas oma alamaid. Selleks, et seada Jumala töö pilke alla, püüdis ta petta mõningaid, kes tunnistasid usku, ning viis nad äärmusesse. Seejärel olid Saatana käsilased valmis suurendama iga eksitust, iga nurjumist ja sündsusetut tegu, ei üksikute liialduste kaudu muuta adventistid ja nende usk inimeste silmis eemaletõukavaks. Mida enam inimesi tema mõju alla saadi, seda suuremat kasu ta sai, sest äärmuslasi võis esitada kõigi adventusklike nimel.SV 296.2

Saatan on “vendade süüdistaja”, tema õhutab inimesi valvsalt tähele panema Jumala rahva eksitusi ja puudusi, et varjutada nende esiplaanile toomisega häid tegusid. Saatan tegutseb alati siis, kui Jumal töötab hingede päästmiseks. Kui Jumala lapsed tulevad Issanda ette, tuleb ka Saatan nende sekka. Igasse äratusiiikumisse püüab ta sisse tuua neid, kes on pühitsemata südamega ja tasakaalutud. Kui sellised inimesed on vastu võtnud mõned tõepunktid ja võitnud usklike poolehoiu, hakkab Saatan nende vahendusel esitama koguduses teooriaid, mis petavad hooletuid. See, et inimene on ristitud, et ta käib kirikus ja võtab osa pühaõhtusöömaaja teenistusest, ei tee teda veel tõeliseks kristlaseks. Saatan on sageli kõige pühalikumatel juhtudel kohal nende isikus, keda ta saab tarvitada oma tööriistadena.SV 296.3

Kurjusevürst võitleb iga tolli maa pärast, mida mööda Jumala rahva teekond viib taevalinna poole. Kogu kirikuajaloo vältel pole toimunud ühtegi reformatsiooni ilma tõsise vastutööta. Nii oli lugu Pauluse ajal; ükskõik, kuhu apostel ka koguduse rajas, ikka leidus seal mõni, kes tunnistas end kristlaseks, kuid levitas samas eksiõpetusi, mis oleksid siis, kui neid oleks jälgitud, tõrjunud välja tõearmastuse. Luther pidi sa- geli seisma silmitsi suurte raskustega, mida põhjustasid fanaatilised inimesed, kes väitsid, et Jumal rääkis otse nende kaudu ja kes seepärast asetasid oma. ideed ja arvamused kõr-gemale Pühakirja tunnistusest. Paljud, kellel puudusid usk ja kogemused, kuid kellel meeldis kuulda ja kõnelda midagi uut, langesid uute õpetajate pettuste võrku ja ühinesid Saatana tööriistadega, et lammutada maha see, mida Luther Jumala juhtimisel oli ehitanud. Täpselt samuti oli lugu Wesley ja teistega, kelle mõju ja usk olid olnud õnnistuseks maailmale. Igal sammul tuli neil võidelda Saatana pettustega, kes püüdis suunata üliagaraid, tasakaalutuid ja pühitsemata inimesi fanatismi.SV 296.4

William Miller ei pooldanud ühtki mõju, mis viis fanatismi. Ta seletas nagu Luthergi, et igat vaimu tuleb katsuda läbi Jumala Sõnaga. “Saatanal”, ütles Miller, “on käesoleval ajal suur võim mõnede inimeste üle. Kuidas me võime teada, millise võimu päralt on inimene? Piibel vastab: “Nende viljast tunnete nad ...” ... Palju vaime on välja läinud maailma. Jumal on käskinud neid läbi proovida. Vaim, kes ei pane meid elama mõõdukalt, õiglaselt ja jumalakartlikult, ei ole Kristuse Vaim. Olen üha rohkem veendunud selles, et Saatanal on juhtiv osa igasugustes rahututes liikumistes. ... Paljud meie seast, kes väidavad, et nad on täiesti pühitsetud, järgivad inimeste traditsioone ja on niisama silmnähtavalt teadmatud tõe suhtes kui teised, kes ei esita selliseid pretensioone.” — Bliss, lk. 236, 237. “Eksituse vaim viib meid tõest kõrvale, aga Jumala Vaim juhib meid tõesse. Kui tekib kahtlus, kas inimene on eksituses, kuigi ta mõtleb, et tal on tõde, siis peame ütlema: Vaim ja Sõna on kooskõlas. Kui inimene otsustab enese üle Jumala Sõnaga ja leiab, et ta on täielikus kooskõlas kogu Sõnaga, siis ta peab uskuma, et tal on tõde. Aga kui ta leiab, et vaim, kes teda juhib, ei kooskõlastu kogu Jumala Sõna ja käsuõpetusega, siis hoidku ta selle eest, et Saatan teda oma lõksu ei püüa.” — “The Advent Herald and Signs of the Times Reporter”, kd. 8, nr. 23 (15. jaan. 1845). “Ma olen sageli leidnud suuremaid tunnistusi tõelisest vagadusest vaikse hingevärelusega lausutud palvetes kui kogu selles käras, mida tehakse kristlaskonnas.” — Bliss, lk. 282.SV 297.1

Reformatsiooni päevil süüdistati fanatismi tagajärgedes neid, kes sellele kõige tõsisemalt vastu seisid. Samamoodi käitusid adventliikumise vastased. Rahuldumata fanaatikute eksituste moonutamise ja liialdamisega, levitasid nad kuulujutte, millel polnud vähimatki alust. Neid inimesi õhutasid tegevusele eelarvamused ja vihkamine. Nende rahu häiris Kristuse peatse tuleku kuulutus; nad kartsid osaliselt ikkagi, et Kristuse tulek võib osutuda tõeks, kuigi lootsid, et see nii ei ole ja see ebakindlus ärritas neid adventistide ja nende usu vastu üles.SV 297.2

Tõsiasi, et mõned fanaatikud pugesid adventistide ridadesse, ei anna mingit alust otsustada, et liikumine polnud Jumalast. Fanaatikute ja petiste esinemine koguduses Pauluse või Lutheri ajal polnud ju samuti mingiks põhjuseks, et nende meeste tööd hukka mõista. Ärgaku Jumala rahvas unest ja pöördugu tõsiselt Jumala poole! Uurigu nad Pühakirja, õppigu tundma tõde, nagu see on Jeesuses, pühendugu nad täiesti Jumalale, ja siis näitab Saatan tõendid oma aktiivsusest ja valvelolekust. Kõikvõimaliku pettusega ja langenud inglite abiga ilmutab ta siis oma väge.SV 298.1

Kristuse teise tuleku kuulutamine ei toonud fanatismi ja lahknemist. Need asjad ilmusid 1844. a. suvel, kui adventistid olid kahtluses ja segaduses oma seisukohtade suhtes. Esimese ingli kuulutuse ja “kesköö hüüu” jutlustamine hakkas fanatismi ja lahkhelisid otsekohe maha suruma. Need, kes nendest pühalikest liikumistest osa võtsid, olid üksmeelsed; nende südameid täitis armastus üksteise ja Jeesuse vastu, keda nad lootsid varsti näha. Üks usk, üks õnnis lootus tõstis neid kõrgemale inimlikest mõjutustest ja osutus kilbiks Saatana rünnakute vastu.SV 298.2

“Kui peigmees viibis, jäid nad kõik uniseks ja uinusid magama. Aga keskööl kuuldi häält: Ennäe, peigmees! Minge vastu! Siis tõusid kõik need neitsid üles ja valmistasid oma lambid.” Matt. 25, 5-7. 1844. a. suvel, seega just kahe 2300 aasta lõppemise arvatava tärmini vahepeal, hakkas kõlama hüüd Pühakirja sõnadega: “Ennäe, peigmees!”SV 298.3

Selle liikumise tekitas avastus, et Artaxerxese käsk Jeruusalemma taastamiseks, mis oli alguspunktiks 2300. päevasele perioodile, jõustus 457. a. sügisel e. m. a., ja mitte aasta algul, nagu varem usuti. Seega leiti, et 457. a. sügisest lähtuvalt lõpevad 2300 aastat 1844. a. sügisel. (Vaata lisa.)SV 298.4

Vana Testamendi sümboolne teenistus osutas samuti sügisele kui ajale, mil toimus pühamu puhastamine. See sai selgeks siis, kui pöörati tähelepanu viisile, kuidas Kristuse esimese tulekuga seotud sümbolid olid täitunud.SV 298.5

Paasatalle tapmine oli võrdkuju Kristuse surmast. Paulus ütleb: “Meie Paasatall Kristus on tapetud.” 1. Kor. 5, 7. Uudsevilja vihk, mida kõigutati paasapüha ajal Issanda ees, sümboliseeris; Kristuse ülestõusmist. Rääkides Issanda ja kogu Tema rahva ülestõusmisest, ütleb Paulus: “Esimesena Kristus, selle järele Kristuse omad Tema tulemises.” 1. Kor. 15, 23. Nii nagu kõigutamisvihk oli esimene küps vili, mida koguti enne lõikust, nii on Kristus esimene vili lunastatute surematuse lõikusest, mis kogutakse esimesel ülestõusmisel Jumala aita.SV 298.6

Need sümbolid täitusid mitte ainult sündmuste suhtes, mida nad kujutasid, vaid ka ajaliselt. Juutide esimese kuu neljateistkümnendal päeval, just sel päeval ja selles kuus, mil viieteistkümne pika sajandi jooksul oli tapetud paasatalle, seadis Kristus, olles söönud oma jüngritega paasatalle, sisse mäslestussöömaaja, mis pidi tähistama Tema surma, sest Tema oligi see “Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu”. Selsamal ööl võtsid õela käed Ta kinni, et Teda risti lüüa ja tappa. Tõelise kõigutamisvihuna äratati meie Issand kolmandal päeval surnust “esmaseks nende seast, kes on läinud hingama”, tunnistuseks kõikide õigete ülestõusmisest, kelle “alanduse ihu” muudetakse Tema “äraseletatud ihu sarnaseks”. Salm 20; Fil. 3, 21.SV 299.1

Nii et ka Kristuse teise tulekuga seoses olevad sümbolid pidid täituma ajal, millele osutati sümboolses teenistuses. Moosese süsteemis toimus pühamu puhastamine ehk suur lepituspäev juutide seitsmenda kuu kümnendal päeval (3. Moos. 16, 29-34). Sel päeval teostas ülempreester lepituse kogu Iisraeli leeri ja pühamu eest ning seejärel, olles kõige püha-mas paigas kõrvaldanud nende patud pühamust, tuli ta välja ja õnnistas rahvast. Samuti usuti, et Kristus, meie suur Ülempreester, tuleb selleks, et puhastada maa; hävitada patt ja patused ning õnnistada surematusega oma ootavat rahvast. Seitsmenda kuu kümnendat päeva, suurt lepituspäeva, pühamu puhastusaega, mis aastal 1844 langes kahekümne teisele oktoobrile, peeti seepärast Issanda tuleku ajaks. See oli kooskõlas juba esitatud tõenditega, et 2300 päeva lõpevad sügisel, ja järeldus näis vastuvaidlematuna.SV 299.2

Matt 25. peatüki tähendamissõnas järgnes ootamisajale ja uinumisele peigmehe tulek. See oli samuti kooskõlas nii prohvetikuulutuses kui ka sümboolses teenistuses esitatud tõenditega. Kõik kokku andis kindla veendumuse sündmuste tõepärasuses ja “kesköö hüüdu” hakati kuulutama tuhandete usklike poolt.SV 299.3

Liikumine veeres tõusulainena üle maa. See levis linnast linna, külast külla ka kõige kaugemate maakohtadeni, kuni Jumala ootav rahvas oli täielikult äratatud. Fanatism kadus selle kuulutuse ees nii nagu sügisene härmatis tõusva päikese ees. Usklike kahtlus ja nõutus kadusid ning lootus ja julgus elustasid neid taas. See liikumine oli vaba äärmustest, mis ilmnevad siis, kui inimlik erutus pole Jumala Sõna ja Vaimu kontrolliva mõju all. See meenutas pigem neid alandumise ja Issanda poole pöördumise aegu, mis vanas Iisraelis järgnesid Jumala prohvetite noomituskuulutustele. Seda iseloomustasid samad tunnused, mis on olnud omased Jumala tööle igal ajal. Vähe oli ekstaatilist rõõmu, selle asemel ilmnes sügav südame läbikatsumine, patutunnistamine ja maailmast loobumine. Ettevalmistus Issandaga kohtumiseks oli usklike südamekoorem; võideldi püsivas palves ja anti end tervenisti üle Jumalale.SV 299.4

Miller kirjeldas toimunut nii: “Ei mingit suurt rõõmujoovastust. See on otsekui jäetud tuleviku tarvis, mil kogu taevas ja maa hõiskab väljendamatust rõõmust. Pole mingit hõiskamist — seegi varutakse taevase hõiskamise jaoks. Lauljad vaikivad — nad ootavad koos inglitega ühinemist taevaseks kooriks... Ei esine arvamuste lahkuminemist — kõigil on üks süda ja üks meel.” — Bliss, lk. 270, 271.SV 300.1

Keegi teine, kes selles liikumises osales, tunnistas: “See kutsus kõikjal esile sügavaima südame läbikatsumise ja hinge avamise taeva Jumala ees. See summutas armastuse selle maailma asjade vastu, lõpetas vaidluse ja vaenulikkuse, viis ülekohtu ülestunnistamiseni, oma mina purustamiseni Jumala ees ja pattukahetsevatest rõhutud südametest tulevate palvete esitamiseni, et saada andestust ja leida vastuvõtmist. See tõi kaasa sellise sügava alandlikkuse, mille tunnistajad me pole kunagi varem olnud. Jumal oli prohvet Joeli kaudu soovinud, et Tema suure päeva lähedus kutsuks esile südamete, mitte riiete lõhkikäristamise ja Issanda poole pöördumise. Sakarja kaudu lubas Jumal valada kaastunde ja anumise vaimu Tema lastele: nad vaatasid Temale, kelle nad olid läbi pistnud, maal oli suur kaebamine,... ja need, kes ootasid Issandat, vaevasid oma hinge Tema ees.” — Bliss, “Advent Shield and Review”, kd. I, Ik. 271 (jaanuar 1845).SV 300.2

Ükski suur usuline liikumine alates apostlite päevist pole olnud vabam inimlikest vigadest ja Saatana pettustest kui see, mis toimus 1944. a. sügisel; Isegi nüüd, pärast paljude aastate möödumist, tunnevad veel kõik, kes võtsid osa sellest liikumisest ja kes on kindlalt seisnud tõe alusel, selle õnnistust toonud töö püha mõju. ja tunnistavad, et see oli Jumalast.SV 300.3

Hüüde peale: “Ennäe, peigmees! Minge vastu!” ootajad “tõusid... ja valmistasid oma lambid” — nad uurisid Jumaia Sõna suurema innuga kui eales varem. Taevast saadeti inglid äratama neid, kes olid araks muutunud, et valmistada neid kuulutust vastu võtma. See töö ei seisnud inimeste tarkuses ja teadmistes, vaid Jumala väes. Need, kes esimestena “kesköö hüüu” kuulutuse omaks võtsid, polnud kõige andekamad, vaid kõige alandlikumad ja pühendunumad ini-mesed. Farmerid jätsid viljasaagi põldudele, õppinud töölised panid käest tööriistad ning läksid pisarad silmis ja rõõm südames välja, et hoiatust anda. Need, kes varem olid juhtinud liikumist, olid viimaste hulgas, kes selle sõnumiga ühinesid. Kirikud üldiselt sulgesid uksed sellele kuulutusele ja suur hulk neist, kes selle kuulutuse vastu võtsid, lahkusid oma kogudusest. Jumal juhtis asju nii, et see kuulutus seondus teise ingli kuulutusega ja andis sellele väe.SV 301.1

Kuulutuse “Ennäe, peigmees!” mõjusus ei seisnenud niivõrd argumentidest, kuigi Pühakirja tõendid olid selged ja otsustavad, vaid kuulutusega kaasnevas väes, mis liigutas südameid. Selles ei kaheldud ega probleemitsetud. Tol korral, kui Kristus sisenes võidukalt Jeruusalemma, kogunes rahvas, kes oli tulnud kõigist maa osadest pealinna pühi pidama, Õlimäele; seal ühinesid mujalt tulnud Jeesust saatva rahvahulgaga ja said osa üldisest hetkelisest innustusest ning aitasid paisutada hüüdu: “Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!” Matt. 21, 9. Samamoodi tundsid need uskmatud, kes kogunesid adventistide koosolekuile — mõned uudishi-must, teised ainult naeruvääristamiseks — veenvat väge, mis saatis kuulutust: “Ennäe, peigmees!”SV 301.2

Tol ajal oli usku, mis tõi vastuseid palvetele, usku, mis vääris tasu. Armu Vaim laskus tõelistele otsijatele nii nagu vihmasadu janunevale maale. Need, kes lootsid seista varsti silmitsi oma Lunastajaga, tundsid kirjeldamatut pühalikku rõõmu. Püha Vaimu pehmendav, alistav vägi sulatas südameid ning Tema õnnistuste küllus voolas rikkalikult ustavaile.SV 301.3

Sügavas tõsiduses ja pühalikult lähenesid need, kes kuulutuse vastu võtsid, ajale, mil nad lootsid kohata oma Issandat. Igal hommikul tundsid nad esmaseks kohustuseks olevat saada kinnitust, et Jumal nad vastu võtab. Nende südamed olid lähedalt ühendatud ja nad palvetasid palju üksteisega ja üksteise eest. Nad tulid sageli kokku eraldatud kohtades, et rääkida Jumalaga; eestpalved tõusid taeva poole põldu- delt ja metsasaludest. Veendumus Päästja heakskiidust oli neile vajalikum kui igapäevane toit. Kui mõni pilv tumestaski nende meeli, ei saanud nad rahu enne, kui see oli eemaldatud. Tundes andestavat armu südames, igatsesid nad näha Teda, keda nad armastasid.SV 301.4

Kuid jällegi tabas neid pettumus. Ooteaeg möödus, aga Päästjat ei tulnud. Kõikumatu usaldusega olid nad oodanud Tema tulemist ja nüüd tundsid nad end nagu Maarja Päästja tühja haua juures nutmas: “Nemad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea kuhu nad ta on pannud!” Joh. 20, 13.SV 302.1

Õudusetunne, hirm, et kuulutus võiks olla õige, oli ohjeldanud mõneks ajaks uskmatut maailma. Ka pärast aja möödumist ei kadunud see kohe. Algul ei julgenud pilkajad pettunute üle võidurõõmutseda, aga niipea, kui mingeid märke Jumala vihast polnud näha, toibusid nad hirmust ja alustasid uuesti ülbitsemist. Suur osa neist, kes olid tunnistanud oma usku Issanda peatsesse tulekusse, lõid sellele nüüd käega. Mõnedel, kes olid ootuses väga kindlad olnud, sai uhkusetunne nii sügavalt riivatud, et nad soovisid maailmast põgeneda. Sarnaselt Joonale kaebasid nad Jumala üle ja valisid pigem surma kui elu. Need, kes olid rajanud oma usu teiste arvamustele ja mitte Jumala Sõnale, olid valmis jällegi meelt muutma. Pilkajad võtsid nõrgad ja arad oma ridadesse ning ühiselt teatati, et enam pole midagi karta ega oodata. Aeg oli möödunud, Issand ei olnud tulnud ja maailm näis jäävat veel tuhandeteks aastateks endiseks.SV 302.2

Tõsised siirad usklikud olid Kristuse pärast kõigest loobunud. Nad olid tunnetanud Tema lähedust rohkem kui iial varem. Nad uskusid, et nad olid andnud maailmale viimase hoiatuse. Kuna nad olid lootnud saada kohe-kohe taevasse oma Looja ja pühade inglite juurde, olid nad suuresti eemale tõmbunud nende seltskonnast, kes kuulutust vastu ei võtnud. Nad olid suure igatsusega palvetanud: “Tule, Issand Jeesus, ja tule ruttu.” Kuid Ta ei tulnud. Kohutav katsumus oli võtta taas elu murede ja kannatuste raske koorem ning taluda pilkava maailma mõnitusi ja irvitusi.SV 302.3

Kuid iklkagi polnud see pettumus nii suur, kui oli olnud too, mida kogesid jüngrid Kristuse esimese tuleku ajal. Kui Jeesus sõitis võidukalt Jeruusalemma, uskusid Tema järelkäijad, et Ta astub Taaveti troonile ja vabastab Iisraeli rõhujaist. Suurte lootuste ja rõõmsate ootustega võistlesid nad omavahel Kuningale austuse osutamises. Paljud laotasid pea-lisriided vaibaks Tema teerajale ja puistasid Tema ette pal- mioksi. Vaimustunult ühinesid nad rõõmsaks tervitushõiskeks: “Hosianna Taaveti Pojale!” Kui sellisest rõõmuavaldusest häiritud ja tigedad variserid Jeesuselt nõudsid, et Ta noomiks oma jüngreid, vastas Ta: “Kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!” Luuka 19, 40. Prohvetikuulutus pidi täituma. Jüngrid täitsid Jumala eesmärgi, ja ometi sai neile osaks kibe pettumus. Mõned napid päevad hiljem pidid nad olema Päästja surmaheitluse tunnistajaiks ja asetama Ta hauda. Nende ootused ei olnud hoopiski täitunud ja nende lootused surid koos Jeesusega. Nad ei suutnud mõista senikaua, kui nende Issand oli võidukalt hauast väljunud, et kõike seda oli prohvetikuulutuses ette öeldud ja et “Kristus pidi kannatama ja surnust üles tõusma.” Ap. t. 17, 3.SV 302.4

Viissada aastat varem oli Issand teatanud prohvet Sakarja kaudu: “Ole üpris väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska Jeruusalemma tütar! Vaata, sinu kuningas tuleb sulle, õiglane ja aitaja! Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.” Sak. 9, 9. Oleksid jüngrid mõistnud, et Kristus läheb kohtusse ja surma, poleks nad suutnud täita seda prohvetikuulutust.SV 303.1

Samal viisil täitsid Miller ja tema kaaslased prohvetikuulutuse ja andsid edasi sõnumi, mille kuulutamisest maailmale oli Piibel kõnelnud, kuid mida nad poleks saanud edasi anda siis, kui nad oleiksid täiesti mõistnud prohvetikuulutusi, mis osutasid nende pettumusele. Nad esitasid teise ingli kuulutust, mida tuli kuulutada kõigile rahvastele enne Issanda tulekut. Esimese ja teise ingli kuulutust anti edasi õigel ajal ja need teostasid töö, mida Jumal nende kaudu teostada soovis.SV 303.2

Maailm jälgis sündmuste kulgu ja ootas, et siis kui aeg möödub, aga Kristus ei ilmu, ununeb kogu Kristuse teise tuleku õpetuste ahel. Kuigi paljud loobusid ägeda siseja välissurve all oma usust, oli neid, kes jäid kindlaks. Adventliikumise viljad, alandlikkus ja südame läbikatsumine, maailmast loobumine ja elu uuendus, mis olid kuulutusega kaasnenud, tunnistasid neile, et see oli Jumalast. Ei saadud salata, et Püha Vaimu vägi oli kinnitanud teise tuleku kuulutust. Ei suudetud avastada ühtegi viga prohvetlike perioo-dide arvestuses. Kõige võimekamad vastased ei suutnud kummutada adventistide prohvetliku tõlgistuse süsteemi. Kristust tõsiselt oodanud inimesed ei saanud ilma Piibli tõenditeta loobuda seisukohast, milleni oldi jõutud tõsise palvemeelse Pühakirja uurimisega siis, kui Jumala Vaim oli valgustanud mõistust ja pannud põlema südame. Nad ei saanud niisama loobuda seisukohtadest, mis olid välja kannatanud populaarsete usuõpetajate ja elutarkade meeste teravaima kriitika ja kõneosavaimad vastuväited ning igasuguste inimeste teotuse ja pilke.SV 303.3

Tõsi küll, nad pidid olema eksinud sündmuste suhtes, mis pidid toimuma, kuid isegi see ei suutnud kõigutada nende usku Jumala Sõnasse. Kui Joona kuulutas Niinive tänavail, et neljakümne päeva pärast linn hävitatakse, võttis Issand vastu niinivlaste meeleparanduse ja pikendas nende armuaega. Hoolimata sellest oli Joona kuulutus saadetud Jumalast ja Niinive pandi proovile Jumala tahte kohaselt. Adventistid uskusid, et samamoodi oli Jumal juhtinud neid kuulutama kohtukuulutust. “See kuulutus proovis läbi kõikide südame, kes seda kuulsid, ja äratas Issanda ilmumise Vastu kas armastuse või viha. Inimsilmad märkasid seda suuremal või vähemal määral, kuid Jumal nägi südameid. See tõmbas selge joone nende jacks, kes soovisid uurida oma südant, et mõista, kummal pool oleksid nemad olnud siis, kui Issand oleks tulnud — kas nad oleksid hüüdnud: “Vaata, see on meie Jumal, keda me ootasime, et ta meid päästaks,” või oleksid nad hüüdnud kaljudele ja mägedele, et need lan-geksid nende peale ja varjaksid neid selle palge eest, kes aujärjel istub, ja Talle viha eest. Me usume, et Jumal katsus sel viisil läbi oma rahvast, nende usku, et näha, kas nad raskel katsumusetunnil loobuvad uskumast seda, mida Jumal oli öelnud, või toetuvad hoolimata kõigest täielikus usalduses Jumala Sõnale.” — “The Advent Herald and Signs of the Times Reporter”, kd. 8, nr. 14 (13. nov. 1844).SV 304.1

Nende tundeid, kes ikkagi uskusid, et Jumal oli juhtinud neid nende möödunud kogemuses, väljendavad William Milleri sõnad.: “Kui ma peaksin elama oma elu uuesti neidsamu olukordi kasutades, siis peaksin ma ikkagi selleks, et Jumala ja inimeste ees ausaks jääda, toimima just samuti nagu olen toiminud. Ma loodan, et olen puhastanud oma rüü hingede verest. Tunnen, et nii palju kui see oli minu võimuses, olen vabastanud ennast nende hukkumise süüst.” “Kuigi ma olen kaks korda oma lootustes pettunud,” kirjutas see Jumala mees, “pole ma ikkagi rõhutud ja heidutatud... Minu usk Kristuse tulekusse on niisama tugev kui ennegi. Olen teinud ainult seda, mida ma aastaid kestnud tõsiste kaalutluste peale tundsin oma kohustuseks teha. Kui olen eksinud, siis olen teinud seda armastusest kaasinimeste ja kohusetun- dest Jumala vastu. “Ühte ma tean: ma pole midagi muud kuulutanud, kui ainult seda, mida olen uskunud ja Jumal on olnud minuga. Tema vägi ilmnes töös ja palju head on korda saadetud.” “Inimliku silma järgi arvestades on paljud tuhanded inimesed hakanud uurima Pühakirja ajakohase kuulutuse tõttu ja saanud sel viisil usu ja Kristuse vere piserdamise kaudu lepitatud Jumalaga.” — Bliss, lk. 256, 255. 257. 280. 281. “Mind pole kunagi meelitanud uhkete naeratused ega kohustanud maailma halvakspanu. Ma ei osta nüüdki nende heakskiitu ega tee midagi lihtsalt selle pärast, et neid vihale ärritada. Ma ei soovi iialgi armastada oma elu enam kui Jumalat ega keeldu seda ka ohverdamast, kui Jumal oma headuses näeb selle vajaliku olevat.” J. White, “Life of W. Miller”, lk. 315.SV 304.2

Jumal ei hüljanud oma rahvast. Tema Vaim oli nende juures, kes järelemõtlematult ei salanud valgust, mida nad olid saanud, ega süüdistanud adventliikumist. Heebrea raamatus on julgustusja hoiatussõnad neile, keda pidi proovile pandama: “Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga. Sest kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse. Sest “veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb see, kes peab tulema ega viivita mitte! Aga minu õige peab usust elama, ja kui ta hakkab kõnelema, siis ei ole minu hingel temast head meelt!” “Ent meie ei ole need, kes kõnelevad hukatusest, vaid need, kes usuvad hinge päästmiseks!”H eebr. 10, 35-39.SV 305.1

Et selle manitsusega pöördutakse viimaste päevade koguduse poole, ilmneb sõnadest, mis osutuvad Issanda tuleku lähedusele: “Sest veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb see, kes peab tulema ega viivita enam.” On selgesti mõista antud, et Issand näib viivitavat. Siin antud õpetus on eriliselt kohane adventistide kogemusele sel ajal. Inimesed, kelle poole apostel pöördus, olid ohus kaotada oma usk. Nad olid täitnud Jumala tahet, järginud Tema Vaimu ja Sõna juhatust, kuid nad ei suutnud mõista Tema eesmärki valusas kogemuses ega näha teerada enda ees. Niiviisi oli neil kiusatus kahelda selles, kas Jumal tõepoolest oli neid juhtinud. Selle aja kohta sobisid sõnad: “Aga minu õige peab usust elama.” Kuna “kesköö hüüu” ere valgus oli paistnud nende teerajale ja prohvetikuulutused olid nende ees avanenud ning nad olid näinud kiiresti tõdenevaid Kristuse tuleku läheduse märke, olid nad käinud nii-öelda nägemises. Kuid nüüd. masendatud lootuste pettumisest, võisid nad seisma jääda ainult usu läbi Jumalasse ja Tema Sõnasse. Pilkav maailm ütles: “Teid on petetud. Loobuge oma usust ja ütelge, et adventliikumine oli Saatanast. “Ent Jumala Sõna teatas: “Kui ta hakkab kõhelema, siis ei ole minu hingel temast head meelt!” Oma usust loobumine ja Püha Vaimu väe salgamine nüüd oleks olnud hukatuslik kõhelemine. Neid julgustasid püsivusele Pauluse sõnad: “Ärge heitke ära oma julgust, sest kannatlikkust läheb teile tarvis, sest veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb see, kes peab tulema ega viivita mitte.” Nende ainsaks kindluseks oli hoida valgust, mida nad olid juba Jumalalt saanud, usaldada Tema tõotusi, jätkata Pühakirja uurimist ning kannatlikult oodata ja valvata seni, kuni antakse suuremat valgust.SV 305.2