Loading...
Larger font
Smaller font
Copy
Print
Contents
Suur Võitlus - Contents
  • Results
  • Related
  • Featured
No results found for: "".
  • Weighted Relevancy
  • Content Sequence
  • Relevancy
  • Earliest First
  • Latest First
    Larger font
    Smaller font
    Copy
    Print
    Contents

    PEATÜKK 10—REFORMATSIOONI EDU SAKSAMAAL

    Lutheri mõistatuslik kadumine erutas kogu Saksamaad. Teda otsiti kõikjalt. Levis kõige kohutavamaid kuulujutte ja paljud uskusid, et ta on mõrvatud. Teda nutsid taga nii sõbrad kui ka tuhanded teised, kes ei olnud avalikult näidanud oma suhtumist reformatsiooni. Paljud tõotasid pühalikult Lutheri surma eest kätte maksta.SV 133.3

    Rooma võimukandjad nägid hirmuga, et rahval pahameel kruvis järjest enam üles nende vastu. Ehkki nad esialgu oletatava surma üle juubeldasid, soovisid nad varsti, et Luther pigemini elaks ja rahustaks rahva viha. Vaenlased polnud ka kõige julgema tegutsemisaja jooksul nii rahutud olnud nagu nüüd, mil ta oli kadunud. Neid, kes pimedas vihas olid püüdnud julget usupuhastajat hukata, valdas hirm. “Ainus, mis me eneste päästmiseks veel teha võime,” ütles üks, “on süüdata tõrvikud ja otsida Lutherit kogu maailmast ning anda ta tagasi rahvale, kes tema järele niiviisi igatseb.” (D'Aubigne, kd. 9, ptk. 1). Keisri käskkiri näis olevat kaotanud igasuguse kehtivuse. Paavsti saadikud värisesid vihast, nähes, et see äratas palju vähem tähelepanu, kui Lutheri kadumine. Sõnum, et ta on terve, ehkki vang, rahustas rahvast, kuid suurendas vaimustust tema vastu veelgi. Lutheri kirjatöid loeti sel perioodil palju suurema innuga kui eales varem. Üha rohkem inimesi liitus kangelasliku mehega, kes vastaste arvulisest ülekaalust hoolimata oli kaitsnud Jumala Sõna. Reformatsioon kogus jõudu. Seeme, mida Luther oli külvanud, tärkas kõikjal. Tema äraolek teostas töö, mida tema kohalolek ei oleks suutnud korda saata. Nüüd, kui suur juht oli kõrvaldatud, tundsid ka teised töölised vastutust. Uue usu ja tõsidusega tungisid nad edasi ja tegid kõik, mis nende võimuses, et nii suursuguselt alanud töö ei takerduks.SV 133.4

    Kuid Saatan ei seisnud tegevusetult. Nagu iga teise usupuhastusliikumise puhul, nii püüdis ta nüüdki rahvast valeärkamise esile kutsumise kaudu petta ja rikkuda. Kristliku koguduse esimesel aastasajal oli tõusnud üles mehi, kes nimetasid end Kristuseks. 16. sajandil ilmusid samasugused valeprohvetid.SV 134.1

    Mõned mehed, kellele usuline elevus sügavat mõju avaldas, kujutasid ette, et nad on taevast saanud erilisi ilmutusi ja väitsid, et Jumal on volitanud neid reformatsiooni lõpule viima, kuna Lutheri tegevus olevat olnud vaid väikeseks alguseks. Tegelikult kiskusid nad usupuhastaja poolt teostatud töö maha. Nad hülgasid reformatsiooni põhialuse — Jumala Sõna kui usu ja elu ainsa juhtnööri ning seadsid selle eksimatu juhise asemele oma tunnete ja muljete muutliku mõõdupuu. Põlanud niiviisi ära eksituste ja pettuste ainsa paljastamisvahendi, avasid nad Saatanale tee inimmeelte üle oma tahtmist mööda valitseda.SV 134.2

    Uks selline “prohvet” väitis, et teda olevat juhendanud ingel Gabriel. Temaga ühines üliõpilane, kes jättis õpingud sinnapaika ja teatas, et ta on saanud Jumalalt tarkuse Piib-lit seletada. Nendega liitusid teised, kes oma loomult kaldusid fanatismi. Selliste fanaatikute tegevus tekitas elevust. Lutheri jutlused olid äratanud rahvas vajaduse reformatsiooni järele ja nüüd sattusid mõned tõeliselt ausad hinged uute “pohvetite” väidete läbi eksiteele.SV 134.3

    Selle liikumise juhid suundusid Wittenbergi, et sundida oma vaateid peale Melanchtonile ja tema kaastöölistele. “Me oleme lähedases läbikäimises Issandaga ja me teame, mis on tulemas. Ühesõnaga — me oleme apostlid ja prohvetid ning toetume Lutherile.” (samas, b. 9, ptk. 7).SV 134.4

    Usupuhastajad olid hämmastunud ja nõutud. Sellist asja polnud nad veel kohanud ja nad ei teadnud, kuidas toimida. “Nendel inimestel on tõepoolest erakordne vaim,” tunnistas Melanchton, “kuid milline?” ... Ühelt poolt — hoidugem kustutamast Jumala Vaimu ja teiselt poolt — ärgem laskem end Saatana vaimul eksiteele viia.” (samas, b. 9, ptk. 7).SV 134.5

    Uue õpetuse vili ilmnes peagi. Rahvas jättis Piibli hooletusse või heitis selle hoopis kõrvale. Ülikoolides ei teatud enam, mida teha. Kõikidele kitsendustele käega lüües katkestasid üliõpilased oma õpingud ja lahkusid koolist. Mehed, kes arvasid, et nad suudavad usupuhastust elavdada ja juhtida, viisid selle hävingu äärele. Roomameelsed said julguse tagasi ja hüüdsid võidurõõmsalt: “Veel üks pingutus ja kõik on jälle meie oma!” (samas, b. 9, patk. 7).SV 135.1

    Kui Luther Wartburgis kuulis, mis toimus, ütles ta sügava murega: “Ma olen kartusega oodanud Saatana sellist lööki.” (samas, b. 9, ptk. 7). Ta mõistis silmakirjalike “prohvetite” tõelist iseloomu ja nägi tõde ähvardavat ohtu. Paavsti ja keisri vastuseis polnud suutnud tekitada temas sellist nõutust ja ahastust, nagu see uus liikumine. Usupuhastuse halvimad vastased olid esile kerkinud nende hulgast, kes end reformatsiooni sõpradeks olid tunnistanud. Just neid tõdesid, mis temale nii suurt rõõmu ja lohutust olid pakkunud, kasutati nüüd mässu ja segaduse tekitamiseks.SV 135.2

    Jumala Vaim oli viinud Lutherit usupuhastustöös edasi ning juhtinud teda veel kaugemale kui mees ise oli kavatsenud minna. Luther ei olnud hoopiski mõtelnud esitada selliseid väljakutseid ega teostada nii põhjalikke muudatusi. Ta oli olnud tööriistaks Kõigekõrgema käes, ja ometi värises ta sageli oma töö tagajärgede pärast. “Kui ma teaksin, et minu õpetus ühe inimese, ühe ainsa inimese, ükskõik, kui madala ja tähtsusetu, halvemaks muudab,” oli Luther kunagi öelnud, “mida ta küll teha ei saa, sest see on Jumala evangeelium, siis tahaksin ma kümme korda parema meelega surra, kui et niiviisi jätkata.” (samas, b. 9, ptk. 7).SV 135.3

    Ja nüüd oli usupuhastuse keskus Wittenberg äkki üle ujutatud fanatismi ja korratusega. Lutheri õpetused ei olnud sellist kohutavat kaost esile kutsunud, kuid reformatsiooni vaenlased kogu Saksamaal ajasid selle ikkagi tema süüks. Oma hingekibeduses küsis Luther sageli endalt: “Kas selliselt lõpeb kogu Reformatsioon?” (samas, b. 9, ptk. 7). Võidelnud jälle Jumalaga palves, sai ta süda rahu. “See töö ei ole minu, vaid Sinu,” ütles ta. “Sina ei luba ebausul ja fanatismil seda rikkuda.” Mõte jääda veel kauemaks võitlusest kõrvale, muutus talumatuks. Luther otsustas Wittenbergi tagasi pöörduda.SV 135.4

    Viivitamatult asus ta ohtlikule teekonnale. Lindpriiks tun nistatuna oli vaenlastel vabadus võtta talt elu, sõpradel aga keelatud teda aidata ja kaitsta. Riigivalitsus oli lubanud tema pooldajate suhtes tarvitusele võtta kõige rangemad abinõud. Nüüd oli aga evangeeliumitöö hädaohus ja Issanda nimel astus Luther kartmatult võitlusse tõe eest.SV 136.1

    Kirjas kuurvürstile, milles ta teatas oma kavatsusest lahkuda Wartburgist, ütles ta: “Võtke teatavaks, Teie Kõrgeausus, et ma lähen Wittenbergi palju kõrgema kaitse all, kui suudavad pakkuda vürstid. Ma isegi ei palu teie kõrguse kaitset, vaid kaitseksin pigem ise teid. Kui ma teaksin, et teie, vürstlik kõrgus, sooviksite ja kavatseksite mind kaitsta, siis ei tahakski ma minna Wittenbergi. Mõõk ei saa ega tohi selles asjas kaasa aidata. Jumal üksi peab praegusel juhul tegutsema ilma inimese abi ja kaastööta. Sellepärast saab kõige enam aidata see, kes kõige enam usub.” (samas, b. 9, ptk. 8).SV 136.2

    Ühes teises kirjas, mille ta kirjutas teel Wittenbergi, lisas Luther: “Ma olen valmis teie Kõrgeaulise meelepaha ja kogu maailma viha enda peale tõmbama. Wittenbergis on minu lembad. Jumal on nad minu hoolde usaldanud. Mul tuleb, kui vajalik, nende pärast ka surra. Pealegi kardan ma kohutava mässu puhkemist Saksamaal, mille kaudu Jumal meie rahvast karistab.” (samas, b. 9, ptk. 7).SV 136.3

    Suure ettevaatlikkuse ja alandlikkusega, ent samas otsustavalt ja kindlalt alustas Luther oma tööd. “Sõnaga,” ütles ta, “peame võitlema ja hävitama kõik selle, mis vägivallaga on ehitatud. Ma ei kavatse rakendada ebausklike ja uskmatute suhtes surveabinõusid. Mitte kedagi ei peaks sunnitama. Vabadus on usu olemus.” (samas, b. 9, ptk. 8).SV 136.4

    Peagi teadis kogu Wittenberg, et Luther on tagasi ja jutlustab jälle. Rahvast voolas kokku igalt poolt. Kirik oli puupüsti täis. Ta tõusis kantslisse ja õpetas, manitses ning noomis ülima tarkuse ja õrnusega. Pidades silmas mõningaid, kes missa ärakaotamise nimel olid tarvitanud vägivalda, ütles ta: “Missa on halb asi. Jumal on selle vastu. See peaks saama kõrvaldatud ja ma sooviksin, et terves maailmas asendaks seda evangeelne pühaõhtusöömaaeg, kuid seda ei saavutata vägivallaga. Me peame selle asja Jumala hooleks jätma. Tema Sõna peab tegutsema, mitte aga meie. Te võibolla küsite: Miks nii? Sellepärast, et inimeste südamed ei ole minu käes nii, nagu savi on pottsepa käes. Meil on küll õigus rääkida, kuid meil ei ole õigust sundida, Õpetagem siis ja jätkem ülejäänu Jumala hooleks. Mida ma vägivallaga saavutaksin? Maske, vormilikkust, inimlikke korraldusi, matkimist ja silmakirjalikkust... Puuduks siirus, usk ja armastus. Kui need kolm puuduvad, puudub tegelikult kõik ja me ei annaks õlekõrtki selle eest. Jumal teeb oma Sõna läbi rohkem, kui seda suudaksid sinu, minu ja kogu maailma jõupingutused kokku. Jumal mõjutab südant ja kui süda on Tema päralt, siis on kogu inimene Tema oma...SV 136.5

    Ma tahan jutlustada, ma tahan kõnelda inimestega ja ma tahan kirjutada, kuid sundida ja vägivallaga alistada ei taha ma kedagi, sest usk on vabatahtlik. Vaadake minu teguviisi. Ma olen olnud paavsti, indulgentside ja kõigi paavstluse pooldajate vastane, kuid ilma vägivalla ja mässuta. Ma olen Jumala Sõna esitanud, jutlustanud ja kirjutanud — ja see ongi olnud kõik. Ajal, mil ma “surnud” olin... on Sõna, mida ma kuulutasin, paavstlust nõrgestanud, nii nagu pole suutnud teha ükski vürst ega keiser. Mina ei ole midagi teinud. Sõna on seda kõike teinud. Kui ma oleksin kasutanud vägivalda, oleks võib-olla kogu Saksamaa uppunud verre. See aga poleks tähendanud muud kui ihu ja hinge hävitamist. Ma olen lasknud Sõnal tegutseda.” (samas, kd. 9, ptk. 8).SV 137.1

    Päev-päevalt kogu nädala vältel jätkas Luther jutlustamist suurtele rahvahulkadele. Jumala Sõna murdis märatseva liikumise kütked. Evangeeliumi vägi tõi eksitatud rahva tagasi tõeteele.SV 137.2

    Lutheril polnud mingit soovi kohtuda fanaatikutega, kelle teguviis oli tekitanud nii palju kurja. Ta teadis, et need olid haiglase otsustusvõime ja ägeda meelelaadiga inimesed, kelle usk oma erilisse “taevast saadud” missiooni ei kannatanud välja ka kõige delikaatsemaid vastuväiteid ega lahkeimat hoiatust. Taotledes kõrgeimat tunnustust, nõudsid nad igaühelt nende väidete õigekstunnistamist. Kuid kuna vastased ise tahtsid Lutheriga kokku saada, et ütelnud ta kohtumisest ära. Vestluse käigus paljastas ta nende eksitusi nii edukalt, et petised lahkusid Wittenbergist otsekohe.SV 137.3

    Usuhullustus vaibus mõneks ajaks, kuid paari aasta pärast puhkes veel suurema ägedusega ja kohutavate tagajärgedega. Luther ütles selle liikumise juhtide kohta: “Pühakiri oli nende jaoks ainult surnud kirjatäht ja nad karjusid: “Vaim! Vaim!” Kuid ma võin kindlalt öelda, et mina ei lähe sinna, kuhu nende vaim neid viib. Hoiaks Jumal mind sellisest ko gudusest, kus on kõik ainult püha. Ma tahan jääda alandlike, nõrkade ja haigete hulka, kes teavad ja tunnevad oma patte ja kes sügavast südamepõhjast ägavad ja hüüavad pidevalt Jumala poole, et saada Temalt lohutust ja tuge.” (samas, kd. 10, ptk. 10).SV 137.4

    Kõige suurem fanaatik Thomas Münzer oli märkimisväärsete võimetega mees, kes oleks võinud teha head tööd, kuid ta ei olnud omandanud tõelise usu aluspõhimõtteid. “Ta tahtis reformeerida maailma, ent unustas, nagu kõik teisedki fanaatikud, et reformatsioon peab algama kõigepealt enese juurest.” (samas, kd. 9, ptk. 8). Münzer taotles liidripositsiooni ja mõjuvõimu ega tahtnud olla kellestki alam, isegi mitte Lutherist. Ta süüdistas reformaatoreid selles, nagu rajaksid nad omamoodi paavstlust, mis jäigalt toetuks Pühakirjale. Ennast pidas Münzer Jumala poolt volitatud tõelise reformi läbiviijaks. “Kellel on vaim,” ütles Münzer, “sellel on elav usk, ehkki ta võib-olla kogu oma eluaja jooksul ei näegi Pühakirja.” (samas, kd. 10, ptk. 10).SV 138.1

    Need sõgedad õpetajad lasid end juhtida tunnetest ja pidasid igat mõttevälgatust Jumala hääleks. Tulemuseks olid igasugused liialdused. Mõned põletasid isegi ära oma Piibli ja kisendasid: “Kirjatäht suretab, aga vaim teeb elavaks!” Münzeri õpetused äratasid inimestes soovi millegi imepärase järele, kuna see rahuldas nende uhkust ja asetas tegelikult inimlikud arusaamad üle Jumala Sõna. Tuhanded võtsid ek-sitaja õpetused vastu. Varsti arvustas Münzer avalikel jumalateenistustel igasugust riigikorda. Ta väitis, et sõnakuulelikkus vürstidele olevat tulutu püüe teenida ühtaegu Jumalat ja Baali.SV 138.2

    Rahvas, kes oli hakanud paavstluse iket maha raputama, muutus kannatamatuks ka riigiseaduste suhtes. Münzeri revolutsioonilised õpetused, mis tema kinnitust mööda pärinesid Jumalalt, viisid rahva välja igasuguse ohjeldava kontrolli alt ja vallandasid eelarvamused ning kired. Järgnesid mässud ja Saksamaa nurmed ujutati üle verega.SV 138.3

    Hingeahastus, mida Luther Erfurdis kaua aega tagasi oli kogenud, rõhus teda nüüd, kui ta nägi, et fanatismi tagajärjed pandi reformatsiooni arvele, kahekordselt. Paavstimeelsed vürstid väitsid, et Lutheri õpetused viisid vältimatult mässuni ja paljud hakkasid seda ka uskuma. Ehkki sellel süüdistusel polnud vähimatki alust, tõi see usupuhastaja hinge ahastust. Tee selline häbistamine ja fanatismiga samastamine tundus väljakannatamatuna. Teisest küljest vihkasid mässu juhid Lutherit sellepärast, et ta ei piirdunud ainult nende õpetuste vastu töötamise ja nende väidete jumaliku päritolu eitamisega, vaid kõneles neist ka kui riigivastastest. Kättemaksuks tembeldasid nad Lutheri alatuks teesklejaks. Näis, et ta oli enda peale tõmmanud niihästi vürstide kui rahva meelepaha.SV 138.4

    Paavstimeelsed võidurõõmutsesid. Nad lootsid usupuhastuse peatset kokkuvarisemist. Nad süüdistasid Lutherit ka sellistes eksitustes, mida ta kõige suurema püüdlikkusega oli tauninud. Märatseval erakonnal õnnestus suurte ühiskonnakihtide sümpaatia võita ülekohtuselt kannatada saanuid teeseldes. Nii nagu sellistel puhkudel sageli juhtub, peeti neid, kes seisid vale eest, märtriteks; neile tunti kaasa ja neid ülistati kui julmuse ja rõhumise ohvreid. Saatanal oli õnnestunud õhutada üles samasugune mässuvaim, mis algselt ilm-nes taevas.SV 139.1

    Saatan on alati püüdnud näidata pattu õiglusena ja õiglust patuna. Tema töö on olnud edukas. Väga sageli külvatakse usaldamatuse ja etteheidetega üle Jumala ustavad sulased, kes on kartmatult seisnud tõe kaitsel! Nad jäetakse ilma toetusest ja austusest. Mehi aga, kes on Saatana käsilased, kiidetakse ja ülistatakse ning peetakse lausa märtriteks.SV 139.2

    Võlts pühitsus, tegude-pühadus petab maailma ka tänapäeval. Selle erinevad vormid peegeldavad sama vaimu, mis ilmnes Lutheri päevil ja mis juhib inimeste meeled kõrvale Jumala käskudest, et jätta nad Pühakirja õpetuste asemel oma tunnete ja muljete meelevalda. See on Saatana üks efektiivsemaid abinõusid, mille kaudu tal õnnestub äratada põlgust tõe ja puhtuse vastu.SV 139.3

    Kartmatult kaitses Luther evangeeliumi rünnakute eest, mida tuli igast kandist. Jumala Sõna osutus võimsaks relvaks. Sõnaga võitles Luther paavsti vägivaldselt omastatud autoriteedi ja õpetlaste ratsionalistliku filosoofia vastu ning seisis samal ajal vankumatu kaljuna vastu fanatismile, mis püüdis end ühendada reformatsiooniga.SV 139.4

    Mõlemad reformatsioonivastased suunad heitsid Pühakirja kõrvale ja ülistasid inimlikku tarkust. Ratsionalism jumaldas mõistust ja tegi selle usu kriteeriumiks. Rooma katoliku kirik väitis, et tema kõige kõrgem ülempreester sai inspiratsiooni katkematu ja läbi aegade muutmatu ahela kaudu otse apostlitelt. See andis hea võimaluse peita liialdus ja rikutud kalduvus apostelliku volitatuse pühaduse varju. Münzer ja tema kaaslased nimetasid inspiratsiooniks seda, mis oli paljas mõttekujutlus. Sellisele alusele tuginedes kavatsesid nad väärata igasugust jumalikku ja inimlikku võimu. Tõeline kristlus tunnustab inspireeritud tõe varakambriks ja igasuguse inspiratsiooni proovikiviks Jumala Sõna.SV 139.5

    Pärast Wartburgist tagasitulekut lõpetas Luther Uue Testamendi tõlkimise ja peagi ilmus evangeelium Saksa rahvaie emakeeles. Kõik need, kes tõde armastasid, võtsid selle rõõmuga vastu, kuid need, kes pidasid inimlikke käske ja traditsioone paremaks, heitsid selle põlglikult kõrvale.SV 140.1

    Preestreid tegi rahutuks teadmine, et lihtrahvas võis nüüd hakata Piibli õpetuste kohta küsimusi esitama ja vaimulike teadmatus võis sel viisil paljastuda. Lihaliku targutuse sõjariistad olid jõuetud Vaimu mõõga vastu. Rooma-katoliku kirik kasutas kogu oma mõjuvõimu, et takistada Pühakirja levikut, kuid kõik dekreedid, kirikuvanded ja piinamised olid asjatud. Mida enam Piiblit arvustati ja keelu alla pandi, seda enam oli rahval huvi teada saada, mida see tegelikult õpetas. Kõik, kes oskasid lugeda, uurisid agaralt Jumala Sõ-na. Nad võtsid selle kaasa sinna, kuhu parajasti läksid ja uurisid seda ikka ja jälle seni, kui suured osad sellest pähe jäid. Kui Luther nägi, millise lugupidamisega Uus Testament vastu võeti, alustas ta viivitamatult Vana Testamendi tõlkimist ja andis selle osade kaupa välja sedamööda, kuidas töö edenes.SV 140.2

    Lutheri kirjutused olid teretulnud nii linnas kui maal. “Seda, mida Luther ja tema sõbrad koostasid, levitasid edasi teised. Mungad, kes veendusid mungakohustuste ebaõigsuses, igatsesid oma senist laisklemist asendada aktiivse tegevusega. Kuna neil oli Jumala Sõna kuulutamiseks vähe teadmisi, rändasid nad mööda maad ja müüsid külades Lutheri ja tema pooldajate raamatuid. Peagi kubises Saksamaa sellistest kirjanduselevitajatest.” (samas, kd. 9, ptk. 11).SV 140.3

    Neid kirjutisi uurisid sügava huviga nii rikkad kui vaesed, haritud ja harimatud, Öösiti lugesid külakoolide õpetajad neid valjusti ette väikestele gruppidele, kes olid kogunenud kolde ümber, ja ikka leidus neid, kes tulid tõetundmisele. Võtnud Sõna rõõmuga vastu, läksid nad seda omakorda teistele kuulutama.SV 140.4

    Tõdenes Piiblis öeldu: “Kui su sõnad avanevad, annavad nad valgust, tehes arukaks kohtlasi!” (Laul 119, 130). Pühakirja uurimine teostas suure muutuse rahva meeltes ja südames. Paavsti valitsus oli hoidnud rahvast teadmatuses ja seisakus. Vormilikke ebausu kombeid täideti piinliku täpsusega, kuid süda ja mõistus osales sellises jumalateenistuses vähe. Lutheri jutlused, mis esitasid Jumala Sõna selgeid tõdesid koos rahva käes oleva Sõna endaga, äratasid üles inimeste uinunud vaimujõu ja andsid lisaks puhastunud ja õilistunud vaimulikule loomusele ka uut avarust mõistusele.SV 140.5

    Erinevatest seisustest inimesed kaitsesid Piibel käes reformatsiooni õpetusi. Paavstlased, kes olid Pühakirja uurimise preestrite ja munkade hooleks usaldanud, nõudsid oma vaimulikelt nüüd üles astumist ja uute õpetuste kummutamist. Kuna preestrid olid võhikud niihästi Pühakirja kui ka Jumala väe suhtes, jäid täielikult peale need, keda senini õpetamatuteks ja ketseriteks oli peetud. “Kahjuks,” ütles üks katoliku kirjanik, “on Luther oma järelkäijaid veennud rajama usku mitte ühelegi oraaklile, vaid ainult Pühakirjale.” (D'Aubigne, kd. 9, ptk. 11). Suured rahvahulgad kogunesid kuulama väikese haridusega mehi, kes tõde kaitsesid ja isegi õpetatud ning kõneosavate teoloogidega diskuteerisid. Kõrgete vaimulike häbiväärne teadmatus ilmnes siis kui nende argumentidele vastati Jumala Sõna lihtsate õpetustega. Töölised, sõdurid, naised ja isegi lapsed tundsid Piiblit paremini kui preestrid ja õpetatud doktorid.SV 141.1

    Õpetlaste ridades oli kontrast sama suur. “Vanadele kiriku ülemvõimu eest võitlejatele, kes olid keeled ja kirjanduse viljelemise hooletusse jätnud, vastandusid õilsameelsed tead-mishimulised noored, kes uurisid väsimatult Piiblit ja teadusi. Selge arusaamise, õilsa hinge ja kartmatu südame varal saavutasid need noormehed peagi sellised teadmised, milleni pikka aega ei küünditud. ... Iga kord, kui reformatsiooni nooruslikud kaitsjad rooma-katoliku doktoritega kokku said, esitasid nad tõde sellise kerguse ja julgusega, et võhiklikud vastased lõid kõhklema, jäid hätta ja said häbistatud.” (samas, kd. 9, ptk. 11).SV 141.2

    Kui katoliku vaimulikkond nägi, et nende liikmeskond vähenes, pöördusid nad abipalvetega kõrgemate riigiametnike poole ja püüdsid kõikvõimalike vahenditega kuulajaskonda tagasi meelitada. Kuid rahvas oli uutes õpetustes leidnud selle, mida nende hing oli igatsenud ja mingi asi ei pööranud neid tagasi preestrite poole, kes nii kaua olid toitnud neid ebausu rituaalide ja inimlike traditsioonide tühjade lestadega.SV 141.3

    Kui puhkes tagakiusamine, kordasid nad Kristuse sõnu: “Aga kui nad teid taga kiusavad ühes linnas, siis. põgenege teise”. (Matt. 10, 23). Valgus tungis kõikjale. Põgenikud leidsid ikka mõne külalislahke inimese, kes avas neile ukse. Ka sellises olukorras kuulutasid nad Kristust; mõnikord kirikus, aga kui see võimalus neilt ära võeti, siis eramajades või isegi lageda taeva all. Iga paik, kus leidus kasvõi üks kuulaja, oli pühitsetud tempel. Sellise energiaga ja kindlusega kuulutatud tõde levis vastupandamatu jõuga.SV 142.1

    Asjatult paluti kiriklikelt ja tsiviilvõimudelt abi ketserluse pidurdamiseks. Asjatult püüti vangistuse, piinamise, tuleriida ja mõõga abil leida väljapääsu. Tuhanded usklikud pitseerisid oma usu verega, ja ometi läks töö edasi. Tagakiusamine aitas kaasa tõe levitamisele, ja fanatism, millega Saatan püüdis seda seostada, paljastus selgemalt.SV 142.2

    Larger font
    Smaller font
    Copy
    Print
    Contents