PEATÜKK 11—VÜRSTIDE PROTEST

Üks suurepärasemaid tunnistusi, mis reformatsiooni kasuks üldse kunagi on esitatud, oli Saksamaa kristlike vürstide poolt 1529. a. Speyeri riigipäeval esitatud protest. Nende jumalakartlike meeste julgus, usk ja kindlus võitlesid järgnevateks aegadeks välja mõtete ja südametunnistuse vabaduse. Vürstide protest andis reformeeritud kirikule ka nime “protestantlik” ning selle põhimõtted moodustasid “protes-tantismi tõelise tuuma”. (D'Aubigne, kd. 13, ptk. 6).SV 142.3

Reformatsioonile oli saabunud pime ja ähvardav päev. Hoolimata Wormsi ediktist, mis oli pannud Lutheri riigivande alla ning keelanud tema õpetuste uskumise ja levitamise, oli riigis valitsenud mingil määral siiski usuline sallivus. Jumalik juhtivus oli ohjeldanud jõudusid, mis seisid vastu tõele. Karl V-ndal oli kindel soov reformatsioon purustada, kuid iga kord, kui ta käe löögiks tõstis, suunati hoop mujale. Ikka ja jälle näis nende hävitamine, kes julgesid roomakatoliku kirikule vastu seista, möödapääsmatu, kuid kõige kriitilisemal momendil ilmusid riigi idapiirile Türgi armeed või alustas vaenutegevust Prantsusmaa kuningas või paavst ise, keda ärritas imperaatori kasvav vägevus. Keiser asus sõdima nendega ning reformatsioon sai võimaluse kesk võitlust ja rahvaste mässu veel kosuda.SV 142.4

Viimaks lepitasid paavstlased ära omavahelised tülid ja moodustasid ühisrinde reformatsiooni vastu. 1526. aastal oli Speyeri riigipäev andnud igale Saksa vürstiriigile religioosseis asjus täieliku vabaduse kuni kontsiili kokkukutsumiseni. Vaevalt oli möödas hädaoht, mis sellise otsuse tingis, kui keiser kutsus 1529. a. Speyeris taas kokku riigipäeva plaaniga arutada ketserluse täielikku hävitamist. Vürste kohustati reformatsiooni maha suruma esialgu rahulike vahenditega, kuid ebaedu korral oli Karl valmis kasutama ka mõõka.SV 143.1

Paavstluse pooldajail oli taas põhjust võidurõõmutseda. Nad ilmusid Speyerisse suurel arvul ja näitasid avalikult oma vaenulikkust reformaatorite ja kõigi nende vastu, kes uuendust pooldasid. “Me oleme arvatud maailma rämpsuks ja pühkmeiks,” ütles Melanchton, “kuid Kristus vaatab oma vaese rahva peale ja kaitseb neid.” (samas, kd. 13, ptk. 5). Evangeeliumi vastu võtnud vürstidel, kes tulid riigipäevale, keelati evangeeliumist kõnelemine ka nende oma ruumides. Ometi janunes rahvas Speyeris Jumala Sõna järele ja keelust hoolimata kogunesid tuhanded teenistusele, mida peeti Saksi kuurvürsti kabelis.SV 143.2

See kiirendas kriisi. Riigipäevale tehti teatavaks keiserlik läkitus: “Kuna otsus, mis tagas südametunnistuse vabaduse, tekitas nii suurt segadust, siis nõuab keiser selle annuleerimist.” Selline omavoli tekitas kristlaste hulgas meelepaha ja ärevust. Üks neist ütles: “Kristus on jälle langenud Kaifase ja Pilaatuse kätte!” Roomameelsed muutusid veelgi ägedamaiks. Vagatsevad paavstlased väitsid: “Türklased on paremad kui luterlased, sest türklased peavad paastupäevi, aga luterlased astuvad neist üle. Kui meil tuleks valida — Jumala Püha Sõna või kiriku vanade eksituste vahel, siis me hülgaksime esimese.” Melanchton ütles: “Iga päev viskab Faber koguduse ees uusi kive evangeeliumikuulutajate pihta.” (samas, kd. 13, ptk. 5).SV 143.3

Usuline sallivus oli seaduslikult kehtestatud ja evangeelsed vürstiriigid otsustasid selle kärpimisele vastu seista. Luther, kes Wormsi riigipäevast alates oli riigivande all, ei tohtinud Speyeris esineda, kuid suure reformaatori kohta täitsid tema kaastöölised ja vürstid, keda Jumal oli kutsunud. Õilis Saksi Friedrich, Lutheri endine kaitsja, oli surnud, kuid hertsog Johann, tema vend ja võimupärija,, oli uuendatud usu rõõ- muga vastu võtnud. Kuigi ta oli rahumeelne mees, ilmutas ta agarust ja südidust asjus, mis puudutasid usu huve.SV 143.4

Preestrid nõudsid, et reformatsiooni pooldavad vürstiriigid alistuksid endastmõistetavalt rooma-katoliku kiriku nõudmistele. Reformaatorid nõudsid omakorda vabadust, mis neil enne oli. Nad ei saanud nõustuda sellega, et Rooma haarab uuesti oma kontrolli alla vürstkonnad, mis nii suure rõõmuga olid vastu võtnud Jumala Sõna,SV 144.1

Kompromisslahenduse leidmiseks pani kirik viimaks ette, et seal, kus reformatsioon polnud veel võidule pääsenud, tuli rangelt täita Wormsi edikti, kuid “neis paigus, kus inimesed on sellest võõrdunud ja kus neid ei ole võimalik selle juurde tagasi tuua ilma mässuohuta, ei peaks vähemalt teostama uusi muudatusi ega käsitletama vaidlusküsimusi. Kedagi ei tohi takistada missale minemast ning ükski katoliiklane ei tohi võtta vastu Lutheri õpetusi.” (samas, kd. 13, ptk. 5). Riigipaev kinnitas need nõudmised paavstlike preestrite ja prelaatide suureks rõõmuks.SV 144.2

Selle edikti rakendamise korral “ei võinud reformatsiooni levitada seal, kus see oli tundmata ega süvendada seal, kus see oli juba olemas” (samas, kd. 13, ptk. 5). See oleks keelanud sõnavabaduse ja igasuguse ümberpööramise. Reformatsiooni pooldajailt nõuti kohest alistumist nendele kitsendustele ja keeldudele. Lootused näisid kustuvat “Rooma katoliku kiriku hierarhia taastamine... oleks kindlasti elustanud endised pahed ning väikseimgi lahkheli andnud paavstile voli täielikult hävitada töö, mis juba niigi oli kannatada saanud fanatismi ja lahkarvamuste tõttu.” (samas, kd. 13, ptk. 5).SV 144.3

Kui evangeelne grupeering nõu pidama kogunes, vaadati üksteisele vaikides otsa. Küsiti: “Mida peaks tegema?” Kaalul olid maailma jaoks ülitähtsad küsimused. Kas reformat-siooni juhtidel tuleks alistuda ja võtta kompromissettepanek vastu? Kui kergelt oleksid reformaatorid võinud vääratada ja langeda selles äärmiselt tähtsas pöördepunktis kiusatusse kahelda! Kui palju usutavaid ettekäändeid ja selgeid põhjendusi leidus alistumiseks! Lutherimeelsetele vürstidele oli kindlustatud usuvabadus. Samasuguse soosingu osalisteks olid saanud ka kõik nende alluvad, kes olid reformeeritud vaated vastu võtnud enne karmide abinõude tarvituselevõtmist. Võib-olla rahulduda sellega? Kui palju häda hoiaks ära selline alistumine! Milliseid ettenägemata ohte ja konflikte väldiks nõusolek? Kes teab, millised soodsad võimalused avane- vad tulevikus? Valigem rahu, võtkem vastu õlipuuoks, mida pakub Rooma ja silugem sellega Saksamaa haavad! Selliste argumentidega oleksid reformaatorid võinud õigustada oma alistumist, mille tulemuseks oleks olnud reformatsiooni kiire likvideerimine.SV 144.4

Onneks kaalusid nad sügavalt põhimõtet, millele see sobing oli rajatud ja tegutsesid usus. Milline oli see põhimõte? See oli Rooma õigus vägistada südametunnistust ja keelata Jumala Sõna vabalt uurida. Vürstid ise ja nende protestantlikud alamad võisid kasutada religioosset vabadust kokkuleppe tingimuste kohaselt armuannina, kuid mitte õigusena. Kõiges muus, mida lepe ei hõlmanud, jäi maksma suur ülemvõim; südametunnistus polnud väärt krossigi. Roomakatoliku kirik jäi ilmeksimatuks kohtunikuks, kellele pidid kuuletuma kõik. Sobingu vastuvõtmine oleks tähendanud tegelikult nõustumist usuvabaduse surumisega ainult reformeeritud Saksamaa piiridesse. Ülejäänud kristliku maailma jaoks oleks Pühakirja vaba uurimine ja reformeeritud usu tunnistamine olnud kuritegu, mille eest oli õigus karistada vangla ja tuleriidaga. Kas vürstid võisid nõustuda usuvabaduse kehtestamisega ainult teatud piirkonnas ja öelda sellise teguviisiga tegelikult seda, et reformatsioon oli võitnud viimase pöördunu, vallutanud viimase aakri maad, ja et seal. kus Rooma tol hetkel valitses, pidi jääma tema võim igaveseks? Kas reformaatorid oleksid võinud pärast seda väita, et nende käed polnud määritud sadade ja tuhandete verega, kes sellise kokkuleppe tõttu paavstlikes maades oma elu pidid jätma? Sellel kriitilisel tunnil, mil evangeeliumi edu ja kristlaskonna vabadus seisid kaalukausil, oleks nõustumine olnud reetmine.” (Wylie, kd. 9, ptk. 15). Meelsamini olid nad nõus “ohverdama kõik, ka trooni, krooni ja elu” (D'Aubigne, kd. 13, ptk. 5).SV 145.1

“Me hülgame kokkuleplusettepaneku!” ütlesid vürstid. “Südametunnistuse üle ei ole masside survel meelevalda.” Eestkõneleja selgitas: “Tänu 1526. a. dekreedile on meie riigis rahu. Selle tühistamine võib põhjustada Saksamaal rahutust ja lõhesid. Riigipäeva kompetentsi kuulub usuvabaduse säilitamine ainult järgmise kirikukoguni!” (samas, kd. 13, ptk. 5). Riigivõimu ülesandeks on kaitsta südametunnistuse vabadust. Sellega piirdub tema võim usuasjus. Iga ilmalik valitsus, mis püüab riigivõimu abil kehtestada või peale suruda religioosseid kohustusi, tallab jalge alla põhimõtted, mille pärast evangeelsed kristlased nii üllalt on võidelnud.SV 145.2

Paavsti pooldajad otsustasid selle “julge kangekaelsuse” maha suruda. Nad alustasid otsuse elluviimist, püüdes tekitada erakondi reformatsiooni pooldajate hulgas ja sisendada hirmu neisse, kes ei olnud end avalikult selle pooldajaks tunnistanud. Viimaks kutsuti vabade linnade esindajad Riigipäeva ette ja nõuti, et nad ütleksid oma seisukoha ette-pandud tingimuste suhtes. Linnade esindajad palusid aega, kuid seda ei antud. Ülekuulamisel osutus, et peaaegu pooled neist olid reformatsiooni poolt. Need, kes keeldusid ohverdamast südametunnistuse vabadust ja isikliku arvamuse õigust, teadsid hästi, et neid hakatakse tulevikus mustama, hukka mõistma ja taga kiusama. Üks delegaatidest ütles: “Me kas hülgame Jumala Sõna või läheme tuleroaks.” (samas, kd. 13, ptk. 5),SV 146.1

Kuningas Ferdinand, keisri esindaja Riigipäeval, mõistis, et ettepanek võib põhjustada tõsiseid lahkhelisid, kui ei suudeta mõjutada vürste seda vastu võtma ja toetama. Niisiis püüdis ta neid ümber veenda, kuna ta teadis hästi, et vägivalla kasutamine nende meeste juures muudaks nad veelgi otsusekindlamaks. Ta “palus vürste nõustuda kokkuleppega ja kinnitas, et keiser on nendega siis üliväga rahul”. Kuid need ustavad mehed tunnistasid võimu, mis oli kõrgem kui maised valitsejad. “Me kuuletume keisrile kõiges, mis aitab kaasa rahu säilitamisele ja mis austab Jumalat,” vastasid nad rahulikult, (samas, kd. 13, ptk, 5).SV 146.2

Viimaks teatas kuningas Riigipäeva ees kuurvürstile ja tema sõpradele, et Riigipäeva otsus avaldatakse keiserliku määrusena ja et “ainus, mis neil üle jääb, on alistuda enamuse-le”. Seda öelnud, väljus Ferdinand saalist, andmata reformaatoritele võimalust nõupidamiseks või vastamiseks. “Asjatult saatsid nad kuningale järele esindajad palvega, et ta tagasi tuleks.” Nende protestile vastas ta napilt: “See küsimus on lõplikult otsustatud. Jääb üle ainult alistuda.” (samas, kd. 13, ptk. 5).SV 146.3

Keisri pooldajad olid näinud, et kristlikud vürstid hoidsid kõvasti kinni Pühakirjast ja mitte inimlikest õpetustest või nõudmistest. Nad teadsid ka seda, et seal, kus uuenduslikud põhimõtted vastuvõttu leidsid, murdus paavstluse võim. Kuid nii nagu tuhanded enne ja pärast neid on vaadanud ainult “nähtavatele asjadele”, nii tegid ka nemad. Nad leidsid, et keisri ja paavsti võim oli kindel, reformaatorid aga nõrgad. Kui reformaatorid oleksid toetunud üksnes ilmalikule abile, siis oleksid nad olnud tõepoolest nii abitud, nagu riigimehed arvasid, ent hoolimata sellest, et neid oli arvuliselt vähe js et nad olid vastuolus Roomaga, olid nad tugevad. Nad toetusid Riigipäeva otsuse asemel Jumala Sõnale, keiser Karli asemel Jeesusele Kristusele, kuningate Kuningale ja isandate Issandale.” (samas, kd. 13, ptk. 6).SV 146.4

Kuna Ferdinand oli keeldunud nende tõendusi ära kuulamast, otsustasid vürstid tema puudumisest mitte välja tehe ja oma protest viivitamatult rahvuslikule nõukogule esitada. Riigipäevale esitati järgmine pühalik deklaratsioon:SV 147.1

“Me kinnitame kohalolijate juuresolekul Jumala, meie ainsa Looja, Kaitsja, Lunastaja ja Päästja ees, kes ühel päeval saab meie kõikide, niihästi inimeste kui ka kogu loodu Kohtumõistjaks, et nii eneste kui oma rahva pärast ei või me nõustuda esitatud otsusega ega kuuletuda selle mitmele punktile, mis on vastuolus Jumala, Tema Püha Sõna, meie südametunnistuse, meie hinge pääsemise ja Speyeri kontsiili viimaste otsustega.”SV 147.2

“Kuidas võiksime me kinnitada edikti, mis ühes lõigus räägib sellest, et Kõikväeline Jumal kutsub inimest Tema tundmisele, ja teises lõigus võtab inimeselt vabaduse seda tundmist vastu võtta... Kuna ainult seda õpetust, mis on kooskõlas Jumala Sõnaga, võib nimetada kindlaks; kuna Issand keelab õpetamast midagi muud; kuna Pühakiri igat teksti tuleb uurida samas esinevate selgemate tekstide abil; kuna Püha Raamat on kõiges, mis puudutab inimese vajadusi, kergesti mõistetav ja suuteline hajutama pimedust, siis oleme me otsustanud Jumala armust säilitada Tema puhta ja selge Sõna sellisena nagu see sisaldub Piibli Vana ja Uue Testamendi kirjades. Me ei kaitse midagi, mis oleks sellega vastuolus. Sõna on ainus tõde, kõikide õpetuste ja kogu elu kindel juhtnöör, mis ei eksi ega peta. See, kes ehitab sellele alusele, seisab vastu kõigile põrgu vägedele, samal ajal kõik inimlikud, tühised Pühakirja vastu suunatud jõupingutused langevad Jumala palge ees põrmu.”SV 147.3

“Seepärast hülgame me ikka, mida meile peale tahetakse panna. Samas soovime me, et Tema keiserlik Majesteet küsitleks meie asja kui kristlik vürst, kes armastab Jumalat üle kõige. Me väljendame valmisolekut osutada temale, samuti ka teile, armulised isandad, tähelepanu ja kuulekust nagu on meie õige ja seaduspärane kohus.” (samas, kd. 13, ptk. 6).SV 147.4

Esitatu avaldas Riigipäevale sügavat muljet. Enamik koos- olijaist oli hämmastunud ja sattus ärevusse protesteerijate julguse pärast. Tulevik näis tormise ja ebakindlana. Lahkhelid, võitlus ja verevalamine näisid vältimatuina. Reformaatorid veendusid oma eesmärgi õigsuses, toetusid julgelt ja vankumatult Kõikväelise käsivarrele.SV 147.5

Põhimõtted, mida sisaldab see kuulus 15. aprilli 1529. aasta protest, moodustavadki protestantismi põhiolemuse. See protest esitati nimelt kahe usuasja puudutava väärkäsitluse vastu: esiteks — riigivõimukandjate sekkumise vastu usuasjadesse ja teiseks — kiriku poolt endale võetud võimu vastu. Protestantism seab südametunnistuse kõrgemale võimu-kandjate määrustest ja Jumala Sõna ülemaks kiriklikust mõjuvõimust,SV 148.1

Protestantism eitab riigivõimu sekkumist jumalikesse asjadesse ning ütleb koos prohvetite ja apostlitega: “Me peame Jumala Sõna enam kuulma kui inimeste oma.” Alaväärista-mata Karl V krooni seisid need vürstid Jeesuse Kristuse kuningliku väe eest. Seegi polnud veel kõik. Protestantism esitas põhimõtte, et kõik inimlikud õpetused peavad alluma Jumala Sõnale.” (samas, kd. 13, ptk. 6). Sellega seoses nõudsid protestandid õigust väljendada vabalt oma veendumust. Nad tahtsid mitte ainult uskuda ja kuuletuda Sõnale, vaid ka õpetada seda, mida Pühakiri esitab. Nad eitasid preestrite ja riigiametnike õigust vahele segada. Speyeri protest oli pühalik tunnistus religioosse sallimatuse vastu ning taotles kõigile inimestele õigust kummardada Jumalat vastavalt oma südametunnistusele.SV 148.2

Protest oli esitatud. See kinnistus tuhandete mälus, samuti taevaraamatutes, kust ükski inimlik jõupingutus ei saanud seda kustutada. Kogu evangeelne Saksamaa võttis selle protesti omaks. Kõikjal nägid inimesed selles märke uuest ja paremast ajastust. Üks Speyeri protestantlikest vürstidest ütles: “Hoidku Kõigevägevam, kes on andnud teile armu tunnistada oma usku energiliselt, vabalt ja kartmatult, teid selles kristlikus vankumatuses kuni igaviku päevani.” (samas, kd. 13. ptk. 6),SV 148.3

Kui reformaatorid, kes saavutasid teatud edu, oleksid hakanud taotlema maailma heakskiitu, oleksid nad murdnud truudust niihästi Jumalale kui reformatsioonile ning viinud selle hävingusse. Nende üllate reformaatorite kogemuses peitub eeskuju kõikide järgnevate ajastute jaoks. Saatanlik tegutsemisviis Jumala ja Tema Sõna vastu ei ole muutunud. Hingevaenlane seisab Pühakirja kui elu juhtnööri vastu sama kiivalt nagu XVI sajandil. Meie ajastu on läinud Jumala Sõna õpetusest ja eeskirjadest kaugele. Tungiv vajadus on pöörduda taas suure protestantliku põhimõtte juurde: Piibel ja ainult Piibel kui usu ja elu ainus juhtnöör. Saatan töötab igasuguste vahenditega, et hävitada religioosset vabadust. Antikristlik võim, mille Speyeri protesteerijad kõrvale heitsid, teeb kõik selleks, et taastada oma kadumaläinud võimu. Vankumatu poolehoid Jumala Sõnale, mis ilmnes reformatsioonis selle kriisi ajal, on ainus uuendusttoov lootus ka tänapäeval.SV 148.4

Protestantismi ähvardas ilmne hädaoht, kuid ilmne oli ka jumalik käsi, mis varjas ustavaid. Umbes neil päevil oli Melanchton suure kiiruga saatnud läbi Speyeri tänavate Reini kaldale oma sõpra Simon Crynaeust ja palunud tal otsekohe ületada jõgi. Kui Crynaeus sellise tormakuse üle hämmastust avaldas, jutustas Melanchton talle, kuidas üks “vana, väärikas ja pühalik-tõsise välimusega võõras mees,” oli äsja käinud tema juures ja öelnud, et “Ferdinand oli saatnud just praegu mehed välja Crynaeust arreteerima!””SV 149.1

Sellel päeval oli Crynaeust äärmiselt pahandanud juhtiva paavstliku doktori Faberi jutlus ja päeva lõpul oli ta temaga, kes kaitses “teatud põlastusväärseid eksitusi”, ägedalt vaielnud. “Faber taltsutas küll oma viha, kuid pärast vaidlust pöördus otsekohe kuninga poole, kellelt ta sai nõusoleku tüütu Heidelbergi professori kinnivõtmiseks. Melanchton ei kahelnud, et Jumal oli saatnud ühe oma inglitest tema sõpra hoiatama.SV 149.2

Reini kaldal seistes ootas Melanchton seni, kuni jõe vood lahutasid Crynaeuse tagaajajatest. “Viimaks ometi!” hüüatas Melanchton, kui ta nägi sõpra vastaskaldal, “viimaks ometi on ta pääsenud nende küüsist, kes janunesid tema süütu vere järele”. Koju tagasi jõudnud, kuulis Melanchton, et kinnivõtjad olid Crynaeust otsides kõik nurgad läbi tuhninud.” (samas, kd. 13, ptk. 6).SV 149.3

Reformatsioon pidi saavutama veel suurema tähelepanu maailma vägevate silmis. Kuningas Ferdinand oli keeldunud kuulamast evangeelsete vürstide väiteid, kuid neile anti võimalus esitada oma asi keisri ning kiriku ja riigi kõrgete aukandjate ees. Speyeri protestidele järgneval aastal valitsev vaikus häiris keiser Karl V, kes kutsus olukorra arutamiseks kokku Augsburgi riigipäeva, mille kohta ta teatas, et ka- vatseb isiklikult seda juhtida. Sinna kutsuti ka protestantlikud juhid.SV 149.4

Reformatsiooni ähvardas suur hädaoht, kuid selle kaitsjad usaldasid kõik Jumala hoolde ning tõotasid olla ustavad evangeeliumile. Saksi kuurvürsti nõudjad olid teda tungivalt palunud riigipäevale mitte minna. Nad ütlesid, et keiser nõuab vürstide osavõttu selleks, et neid lõksu meelitada. “Risk on minna ja lasta end sulgeda linna müüride taha koos võimsa vaenlasega.” Kuid teised julgustasid: “Käitugu vürstid julgelt ja Jumala üritus on päästetud!” “Jumal on ustav; Ta ei jäta meid maha,” ütles Luther, (samas, kd. 14. ptk. 2). Kuurvürst asus oma saatjaskonnaga teele Augsburgi. Saatjad mõistsid ohtu, mis vürsti ähvardas ning paljud ratsutasid Augsburgi poole süngeina ja väriseva südamega. Luther, kes saatis neid Goburgini, elustas nende usku kiidulauluga “Üks kindel linn ja varjupaik”, mille ta sellel teekonnal lõi. See inspireeritud laul peletas paljude mure ja kergendas mõndagi rõhutud südant. Reformatsiooni pooldavad vürstid otsustasid esitada oma vaated riigipäevale punktide kaupa koos tõenditega Pühakirjast. Selle ettekande etteval-mistamine tehti ülesandeks Lutherile, Melanchtonile ja nende kaaslastele. Koostatud kirjatööd lugesid protestandid 0ma usutunnistuseks, ja tulid eelnevalt kokku, et ka oma nimi sellele tähtsale dokumendile alla kirjutada. See oli tõsine ja raske aeg. Reformaatorid soovisid väga, et nende asja ei aetaks segi poliitiliste küsimustega. Nende meelest pidi reformatsioon toetuma ainult Jumala Sõnale. Kui kristlikud vürstid asusid usutunnistusele alla kirjutama, segas Melanchton vahele, öeldes: “Selliseid asju peavad ajama vaimulikud ja mitte riik. Oma kinnituse peavad andma jutlustajad ja mitte vürstid.” “Jumal hoidku,” vastas Saksimaa Johann, “et te mind kõrvale jätate. Ma olen otsustanud teha seda, mis on õige, ilma et ma muretseksin oma krooni pärast. Ma tahan Issandat tunnistada. Minu kuurvürsti kübar ja minu hermeliin ei ole mulle nii kallid kui Kristuse rist.” “Kui minu Issanda Jeesuse Kristuse au seda nõuab, olen ma valmis... jätma oma varanduse ja elu.” “Ma võiksin pigem loobuda oma alamatest ja riigist ja lahkuda oma isade maalt kepp käes,” jätkas ta, “kui vastu võtta mõnda teist õpetust, millest ei räägi see usutunnistus.” (samas, kd. 14. ptk. 6). Selline oli nende Jumala meeste usk ja julgus.SV 150.1

Saabus määratud aeg ilmuda keisri ette. Karl V, ümbritsetud kuurvürstidest ja vürstidest, asus ära kuulama pro- testantlikke reformaatoreid. Nende usutunnistus loeti ette. Sellel suurel koosolekul kõlasid evangeelsed tõed väga selgesti ja paljastasid paavstliku kiriku eksitused. Õigusega nimetatakse seda “usupuhastuse suurpäevaks, üheks kõige aulisemaks kristluse ning kogu inimkonna ajaloos.” (samas, kd. 14, ptk. 7).SV 150.2

Mõned napid aastad olid möödunud päevast, mil Wittenbergi munk seisis üksi Wormsi rahvusliku nõukogu ees. Nüüd olid tema asemel suursugused ja kõige võimsamad keisririigi vürstid. Lutheril oli keelatud Augsburgi ilmuda, kuid oma sõnade ja palvete kaudu viibis ta kohal. “Ma olen ülirõõmus”, kirjutas ta, “et olen elanud selle tunnini, mil võin näha, kuidas nii kuulsad tunnistajad ülistavad Kristust nii kõrgeaulise koosoleku ees.” (samas, kd. 14, ptk. 7). Nii täitus see, mida ütleb Pühakiri: “Ma tahan rääkida Su tunnistustest kuningate ees.” (Laul 119, 46).SV 151.1

Pauluse päevil viidi evangeelium vangistatud apostli ahelate kaudu vürstide ja keiserlike linnade suurmeeste ette. Nüüdki kuulutati seda, mida keiser oli keelanud kuulutada kantslist, avalikult kuninga palees. Seda, mida paljud pidasid kõlbmatuks kuulata alamrahval, kuulasid imestusega impeeriumi valitsejad ja isandad. Kuningas ja suured mehed moodustasid kuulajaskonna, kroonitud vürstid olid jutlustajaiks ning Jumala kuninglik tõde jutluse teemaks. “Apostlite päevist alates,” ütleb üks kirjamees, “ei ole antud suurepärasemat tunnistust.” (D'Aubigne, kd. 14, ptk. 7).SV 151.2

“Kõik, mis luterlased ütlesid, on tõde; me ei saa seda eitada,” tunnistas üks paavstlik piiskop. Keegi pöördus dr. Ecki poole küsimusega: “Kas te võite paikapidavate põhjendustega ümber lükata kuurvürsti ja tema liitlaste usutunnistuse?” “Apostlite ja prohvetite kirjadega mitte!” kõlas vastuseks, “kuid kirikuisade ja kontsiilide otsustega külL* “Ma mõistan,” sõnas küsija, “et teie ütluse kohaselt rajaneb luterlaste õpetus Piiblile, kuid meie oma mitte!” (samas, kd. 14, ptk. 8).SV 151.3

Mitmed Saksamaa vürstid võideti reformeeritud usule. Ka keiser ise tunnistas protestantlikud õpetuspunktid õigeks. Usutunnistus tõlgiti paljudesse keeltesse ja see levis üle kogu Euroopa. Järgmiste põlvkondade miljonid inimesed võtsid selle vastu oma usutunnistusena.SV 151.4

Jumala ustavad sulased ei tegutsenud üksinda. Sel ajal, kui vürstiriigid, võimud ja kurjad vaimud moodustasid nende vastu võimsa liidu, ei jätnud Issand oma rahvast maha. Kui tõekaitsjate silmad oleksid olnud avatud, oleksid nad näinud samasuguseid tõendeid jumalikust lähedalolust ja abist nagu nägi üks muistse aja prohvet. Tol korral, kui Eliisa teener oli juhtinud oma õpetaja tähelepanu ümbritsevale vaenulikule armeele, kes oli ära lõiganud kõik põgenemisvõimalused, oli prohvet palunud: “Jehoova, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!”” ...ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid!” (2. Kun. 6, 17). Taeva sõjavägi oli Jumala sulast kaitsmas. Samamoodi valvasid inglid töölisi ka reformatsiooni päevil.SV 151.5

Uks põhimõte, mida Luther väga kindlalt kaitses, oli veendumus, et reformatsiooni toetuseks ja kaitseks ei tule kunagi pöörduda ilmaliku võimu poole ega otsida abi inimlikelt relvadelt. Ta rõõmustas, et vürstid olid evangeeliumi tunnistanud, kuid siis kui nad kaalutlesid kaitseliiga moodustamise vajadust, ütles Luther: “Evangeeliumi õpetust võib kaitsta ainuüksi Jumal. Mida vähem inimene siin vahele astub, seda rohkem saab ära teha Jumal.” Kõik esitatud poliitilised ettevaatusabinõud võisid tema arvates põhjustada alusetut kartust ja väärat umbusaldust.” (D'Aubigne, London ed. kd. 10, ptk. 14).SV 152.1

Kui võimsad vaenlased ühinesid reformeeritud usu hävitamiseks ja tuhanded mõõgad näisid tõusvat löögiks, kirjutas Luther: “Saatan raevutseb; jumalakartmatud prelaadid teevad salasepitsusi ja meid ähvardatakse sõjaga. Rahvast tuleb õhutada võitlema vapralt Issanda trooni eest usu ja palve läbi nii, et meie vaenlased JumalaVaimu poolt võidetuina on sunnitud jääma rahule. Meie peamine vajadus ja töö on palve. Rahvas teadku, et ta on mõõgaterale ja Saatana raevule välja pandud ning seepärast — palvetagu!” (D'Aubigne, kd. 10, ptk. 14).SV 152.2

Pisut hiljem, kui Luther viitas liidule, mida reformeeritud vürstid plaanitsesid moodustada, selgitas ta, et ainus relv selles lahingus peaks olema “Vaimu mõõk*. Ta kirjutas Saksi kuurvürstile: “Meie südametunnistus ei luba nõustuda sellise liidu moodustamisega. Kümme korda parema meelega ma sureksin, kui näeksin, et evangeeliumi ürituse pärast valatakse kasvõi üksainus veretilk. Meie osaks on olla otsekui tall tapalaval. Me peame kandma Kristuse risti. Teie kõrgus ärgu kartku. Me võime teha oma palvetega rohkem kui meie vaenlased oma hooplemisega, kuid ärgu leitagu meie kätelt venna verd. Kui keiser nõuab meie andmist tema kohtu alla, siis oleme me ka valmis kohtusse ilmuma Teie vürstlik kõr- gus ei tarvitse muretseda minu või kellegi teise usu kaitsmise eest, sest igaüks peab kaitsma usku isiklikult.” (samas, kd. 14, ptk. 1).SV 152.3

Salajasest palvepaigast väljus jõud, mis vapustas maailma suure reformatsiooni ajal. Püha rahulikkusega asetasid Issanda teenrid oma jalad Tema tõotuste kaljule. Augsburgi võitluse ajal ei möödunud Lutheril ainsatki päeva, mil ta poleks vähemalt kolm tundi päevas palvetanud. Need tunnid võttis ta päeva parimast ajast. “Tema eraldatud kambris võis kuulda, kuidas ta valas oma hinge Jumala ette austust, kartust ja lootust tulvil sõnadega, nagu see, kes kõneleb sõbraga.” “Ma tean, et Sa oled meie Isa ja Jumal,” ütles ta, “ning et Sa pillutad laiali oma laste jälitajad, sest Sa oled end koos meiega ohtu asetanud. See kõik on Sinu töö ja ainult Sinu armust oleme me oma käed selle külge pannud! Kaitse meid, Isa!” (samas, kd. 14, ptk. 6).SV 153.1

Melanchtonile, kes ägas mure ja kartuse koorma all, kirjutas Luther: “Armu ja rahu Kristuses — just nimelt Kristuses, ütlen ma — mitte maailmas! Aamen! Ma lausa vihkan seda äärmist muret, mis sind hävitab. Kui asi on ebaõige, jätkem see; kui aga õige, siis ei pea me suhtuma hoolimatult Tema tõotustesse, kes käsib meid magada kartmatult!... Kristust ei ole vaja mõjutada õigluse ja tõe tööle. Ta elab, Ta valitseb! Miks me peaksime kartma?” (samas, kd. 14, ptk. 6).SV 153.2

Jumal kuulis oma sulaste hüüdu. Ta andis vürstidele ja kuulajatele armu ning julgust säilitada tõde selle maailma pimeduse valitsejatest hoolimata. Issand ütles: “Vaata, mina panen Siionisse valitud kalli nurgakivi, ja kes Temasse usub, see ei satu häbisse!” Protestantlikud reformaatorid olid ehitanud Kristusele ja põrguväravad ei võinud neid võita.SV 153.3