PEATÜKK 17—HOMMIKU KUULUTAJAD

Üheks kõige pühalikumaks ja aulisemaks Piiblis ilmutatud tõeks on Kristuse teine tulek, mis viib lõpule suure lunastustöö. Jumala rändavale rahvale, kes nii kaua on viibinud “surmavarju maal”, on tõotus Tema ilmumisest kallihinnaliseks ja rõõmsaks lootuseks. Tema, kes on “ülestõusmine ja elu”, tuleb viima väsinud rändajaid koju. Õpetus Kristuse teisest tulemisest on Pühakirja juhtmõtteks. Alates päevast, mil esimene inimpaar kurvalt Eedenist lahkus, on usurahvas oodanud Tõotatu ilmumist, kes murrab hävitaja võimu ja viib nad tagasi kaotatud Paradiisi. Vana-aja pühad mehed vaatasid Messia tulekule aus kui oma lootuse lõplikule teostumisele. Eenokil, kes kuulus seitsmendasse põlvkonda esimesest inimpaarist arvatuna, temal, kes kolmsada aastat kõndis maa peal koos Jumalaga, lubati prohvetliku pilgu läbi vaadata aastatuhandete kauguselt ette Päästja tulekut. “Vaata”, ütles ta, “Issand tuleb oma pühade kümnetuhandetega pidama kohut kõigile.” Patriarh Iiob hüüdis oma kannatuse ööl kõikumatu usaldusega: “Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma! ... saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu omad silmad, aga mitte mõne võõra!” Iiobi 19, 25-27.SV 222.1

Kristuse teine tulemine, millega algab Tema õiglane valitsemine, on inspireerinud pühi kirjutajaid kasutama kõige ülevamaid ja tundeküllasemaid väljendeid. Piibli poeedid ja prohvetid on kirjeldanud seda sündmust taevalikust tulest hõõguvail sõnul. Kuningas Taavet laulis Iisraeli Kuninga võimust ja majesteetlikkusest: “Siionist, kõige ilu täiusest hakkab Jumal kiirgama! Meie Jumal tuleb ega vaiki.. Tema kutsub taeva ülalt ja maa, et kohut mõista oma rahvale!” Laul 50, 2-4. “Taevad rõõmustagu ja maa ilutsegu... Jehoova palge ees, sest tema tuleb, sest ta tuleb kohut mõistma maailmale. Ta mõistab kohut maailmale õiguses ja rahvaile oma ustavuses.” Laul 96, 11-13.SV 222.2

Prohvet Jesaja ütles: “Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja sa lased seda langeda kadunute maale!” “Aga sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles.” “Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jehoova pühib pisarad ära kõigilt palgeilt ja kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt. Jah, (Jehoova on rää kinud! Ja sel päeval öeldakse: “Vaata, see cm meie Jumal, keda me ootasime, et ta meid päästaks! See on Jehoova, keda me ootasime, hõisakem ja tundkem rõõmu tema päästest!” Jes. 26, 19; 25. 8. 9.SV 222.3

Prohvet Habakuk, süvenenuna pühasse nägemusse, ütles Tema ilmumist vaadeldes: “Jumal tuleb Teemanist, Püha Paarani mäelt! Sela. Tema aulikkus katab taevaid ja maa on täis Tema kiitust!” “Tema seisab ja mõõdab maad; Tema vaatab ja paneb rahvaid võpatama! Purunevad igavesed mäed, vajuvad ürgsed künkad, tema igavered teed!” “...et sõidad oma hobuse seljas, oma võiduvankreis”. “Mäed. näevad sind, on nagu sünnitusvaevas ... põhjavesi teeb häält, tõstab kõrgele õma käed! Päike, kuu jäävad oma valitsuspaika, nad lähevad sinna su valguse noolte, su välkuvate piikide sära tõttu!” “Sa lähed aitama oma rahvast, abiks oma võidule!” Hab. 3,3.4.6.8.10,11.13.SV 223.1

Pisut aega enne jüngritest lahkumist lohutas Õnnistegija oma järelkäijaid tõotusega, et Ta tuleb jälle tagasi: “Teie süda ärgu ehmugu ... Minu Isa majas on palju eluasemeid... Ja kui mina olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen” Joh. 14, 1-3. “Aga kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid Temaga, siis ta istub oma aujärjele; ja siis kogutakes tema ette kõik rahvad”. Matt. 25, 31. 32.SV 223.2

Inglid, kes viibisid Õlimäel pärast Kristuse taevasse minekut, kordasid jüngritele Tema taastuleku tõotust: “See Jeesus, kes teilt üles taevasse võeti, tuleb samal kombel, kui te nägite teda taevasse minevat!” Ap. t. 1, 11. Apostel Paulus tunnistas Püha Vaimu sisendusel: “Sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga.” 1. Tess. 4, 16. Patmose prohvet ütleb: “Vaata, Tema tuleb pilvedega ja kõik silmad saavad Teda näha ...” Ilm. 1, 17.SV 223.3

Jeesuse teine tulemine teeb tõeks selle ideaali, “mil oma kohale asetatakse kõik, mis Jumal on rääkinud kõigi oma pühade prohvetite suu läbi maailma ajastust alates” Ap. t. 3, 21. Siis murtakse kauakestnud kurjuse võim; siis on “maailma valitsus saanud meie Issanda ja tema Kristuse omaks, ja tema valitseb ajastute ajastuteni!” Ilm. 11, 15. Siis ilmub Jehoova au ja kõik liha näeb seda üheskoos.” “...nõnda laseb ka Issand Jehoova võrsuda õigust ja kiitust kõigi rahvaste ees.” “Sel päeval on vägede Jehoova ilusaks krooniks ja kauniks pärjaks oma rahva jäägile.” Jes. 40, 5; 61, 11, 28.5.SV 223.4

Siis rajatakse kogu taeva all rahulik ja kauaigatsetud Messia kuningriik. “Sest Jehoova trööstib Siionit, trööstib kõiki selle varemeid; ta teeb selle kõrbe otsekui Eedeniks ja lagendikud Jehoova rohuaia sarnaseks.” “... temale antakse Liibanoni toredus, Karmeli ja Saaroni ilu!” “Sinust ei kõnelda enam kui “hüljatust” ega kõnelda su maast enam kui “laastatust”, vaid sind hüütakse “minu armsam” ja su maad — “abiellunu”. Ja nagu peigmees tunneb rõõmu pruudist, nõnda tunneb su Jumal rõõmu sinust!” Jes. 51, 3; 35, 2; 62, 4. 5.SV 224.1

Issanda tulek on kõikidel aegadel olnud Tema ustavate järelkäijate elavaks lootuseks, Õlimäel öeldud kinnitus, et Ta tuleb tagasi, valgustas Tema jüngrite tulevikku ja täitis südamed rõõmu ja lootusega, mida ei suutnud summutada mure ega tumestada rasked katsumused. Keset kannatusi ja tagakiusamist oli “suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kris-tuse ilmumine” õndsaks lootuseks. “Kui Tessaloonika usklikud leinasid surnud sõpru, kes olid lootnud elada ja saada Issanda tuleku tunnistajaiks, juhtis Paulus nende tähelepanu ülestõusmisele, mis leiab aset Kristuse tulekul. Siis tõusevad üles need, kes on Kristuses surnud ja lähevad koos elavatega vastu Issandale õhku. “Ja nõnda,” ütles ta, “saame olla ikka ühes Issandaga! Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega!” 1. Tess. 4, 16-18.SV 224.2

Kaljusel Patmosel kuulis armastatud jünger Issanda tõotust: “Tõesti, mina tulen varsti!” ja tema igatsev vastus väljendas koguduse palvet kogu pika usurännaku kestel: “Aamen, tule, Issand Jeesus!” Ilm. 22, 20.SV 224.3

Läbi sajandite, põlvest põlve kandsid tõelised jumalalapsed südames seda usku ja lootust ning tunnistasid tõde nii vangikongis, tuleriidal kui tapalaval. Nad uskusid, et Tema oli isik-likult üles tõusnud, ja seega tõusevad nemadki kord Tema tulekul üles. “Sellepärast,” ütles üks tollane kristlane, “ei karda me surma ega pane seda mikski.” — Daniel T. Taylor, “The Regin of Christ on Earth or, The Voice of the Church in All Ages”, lk. 33.SV 224.4

Nad olid valmis minema hauda, et võida “tõusta vabadena” — sealsamas, lk. 54. Nad ootasid, et “Issand tuleb taevast oma Isa aus” “tooma õiglastele kuningriiki”. Valdeslased kandsid südames sedasama usku. — sealsamas, lk. 129—132. Wycliffe vaatas Lunastaja ilmumisele kui koguduse lootuse täitumisele. Sealsamas, lk. 132—134.SV 224.5

Luther ütles “Ma olen kindel selles, et kohtupäev ei viibi üle kolmesaja aasta. Jumal ei saa kauem selle patuse maailmaga kannatada.” “Läheneb see suur päev, mil see jälestusväärne kuningriik kukutatakse,” sealsamas, lk. 158, 134.SV 224.6

“See vananenud maailm on lähedal oma Iõpule,” ütles Melanchton. Calvin palus kristlastel mitte kahelda, vaid igatseda palavalt Kristuse tulemise päeva kui kõige õnnelikumat sündmust”, mida “kõik ustavad ootavad”. “Me peame Kristuse järele nälga tundma, me peame otsima, uurima,” ütles ta, “kuni selle päeva koiduni, mil meie Issand ilmutab täielikult oma kuningriigi au.” Sealsamas,lk. 158,134.SV 225.1

“Eks ole meie Issand Jeesus viinud inimihu üles taevasse,” ütles Knox, Sotimaa reformaator, “eks Ta tule tagasi? Me teame, et Ta tuleb tagasi ja see toimub pea.” Ridley ja Latimer, kes oma elu tõe pärast ohverdasid, vaatasid usus Is-sanda tulemisele. Ridley kirjutas: “Kahtlemata läheb maailm seda ma usun, ja sellepärast ka ütlen — vastu oma lõpule. Hüüdkem südamest koos jumalasulase Johannesega oma Päästja Kristuse poole: “Tule, Issand Jeesus, tule!” Sealsamas, lk. 151, 145.SV 225.2

“Kõige armsamad ja rõõmurohkemad,” ütles Baxter, “on mulle mõtted Issanda tulemisest” — Richard Baxter, “Works” kd. 17, lk. 555.SV 225.3

“Armastada Tema ilmumist ja igatseda seda õnnist lootust on usutegu ja pühadele iseloomulik joon.” “Kuna surm on viimane vaenlane, mis hävitatakse ülestõusmisel, siis andku see teadmine meile indu tõsiselt igatseda Kristuse teist tulekut ja palvetada selle pärast, mil saavutatakse täielik ja lõplik võit.” Sealsamas, kd. 17, lk. 500. “See on päev, mida peaksid igatsema ja ootama kõik usklikud kui oma lunastuse, kõikide südameigatsuste ja püüdluste täitumise päeva.” “Kiirendada, oh Issand, seda õnnistatud päeva.” Sealsamas, kd. 17. lk. 182, 183. Selline oli apostelliku koguduse, “kõrbekoguduse” ja reformaatorite lootus.SV 225.4

Prohvetikuulutused ei kõnele üksnes Kristuse tuleku viisist ja eesmärgist, vaid esitavad ka konkreetsed tundemärgid, mille varal inimesed võivad mõista selle sündmuse lähedust. Teesus ütles”ja päikeses, kuus ja tähtedes on ennustusmärke...” Luuka 21, 25. “Aga neil päevil pärast seda viletsusaega pimeneb päike ja kuu ei anna valgust; ja taeva tähed peavad taevast maha langema ja vägesid, mis on taevas, kõigutatakse. Ja siis nähakse Inimese Poega tulevat pilvedes suure väe ja auhiilgusega.” Mark. 13, 24-26. Ilmutuseraamatü autor kirjeldab esimest Kristuse teisele tulekule eelnevat märki järgmiselt: “... siis sündis suur maavärisemine je päike läks mustaks nagu karvane kotiriie ja kuu läks kogunisti nagu vereks.” Ilm. 6, 12,SV 225.5

Need märgid hakkasid ilmuma enne 18. sajandi algust. Selle prohvetikuulutuse täitumisena toimus 1755. senini registreeritud maavärinaist kõige kohutavam. Ehkki üldiselt tuntakse seda Lissaboni maavärina nime all, hõlmab see suure osa Euroopast, Aafrikast ja Ameerikast. Tõuked olid tuntavad Gröönimaal, Lääne-Indias, Madeira saarel, Norras, Rootsis, Suurbritannias ja Iirimaal — ühtekokku enam kui nelja miljoni ruutmiili suurusel maa-alal. Aafrikas värises maa peaaegu sama tugevalt kui Euroopas. Hävines suur osa Alžeeriast: Maroko lähedal purunes täielikult üks 8... 10 tuhande elanikura linnake, Ule Hispaania ja Aafrika randade tormasid hiigellained, mis neelasid linnu ja tekitasid tohutu kahju.SV 226.1

Eriti tugev oli häving Hispaanias ja Portugalis. Nagu räägiti, oli üle Cadizi tormav laine 20 m kõrgune. “Mõned Portugali suurimad mäed rappusid ägedalt kuni jalamini; mõnede tipud lõhkesid ja rebenesid hämmastaval viisil, paisates suuri kaljupanki alla ümbritsevatesse orgudesse. Selliste mägede kohal, nähti tuleleeke” — Sir Charles Lyell, 305. “Principles of Geology”, lk. 495.SV 226.2

Lissabonis “oli maa all kuulda kõuemürinat ja vahetult sellele järgnev tõuge purustas suurema osa linnast. Seetõttu hukkus umbes 6 minuti jooksul 60 000 inimest. Algul taganes meri niipalju, et paljastus üivaseljandik, seejärel aga tormas peale ja kerkis vähemasti 15 m üle tavalise taseme. Lissaboni katastroofi kestel tolmunud ebatavaliste sündmuste hulka kuulus ka uue sadamakai põhjavajumine, mis oli ehitatud täielikult marmorist ja nõudnud tohutuid kulutusi. Kaile oli langevate rusude eest varju otsima kogunenud tohutu rahvamurd. Kuid äkki vajus kai koos kõikide sellel reisnud nimestega vee alla ja ainsatki surnukeha ei tõusnud hiljem pinnalt.” Sealsamas, lk. 495.SV 226.3

Maavärina “tõukele järgnes otsekohe kõikide kirikute ja kloostrite, peaaegu kõikide suuremate ühiskondlike hoonete ja rohkem kui neljandiku elumajade kokkuvarisemine. Umbes kaks tundi pärast tõuget puhkesid mitmetes kvartalites tulekahjud ning möllasid peaaegu kolm päeva niisuguse jõuga, et linn hävis täielikult. Maavärin toimus pühapäeval, mil kirikud ja kloostrid olid rahvast täis; pääsesid vaid väga vä-hesed.” — Encylopedia Americana, art. “Lisabon”, märkus (toim. 1831). “Paanika, mis valitses rahva seas, oli kirjeldamatu.” Keegi ei nutnud: seda ahastust ei suudetud väljendada pisaratega. Inimesed jooksid sinna-tänna, hirmust ja hämmastusest meeletutena tagusid nad endale vastu nägu ja rinda ning karjusid: “Misericordia!” “Maailma lõpp on tulnud!” Emad unustasid oma lapsed ja jooksid ringi, Ristilöödu kujukesed käes. Õnnetuseks jooksid paljud kirikutesse varju otsima, kuid asjatult jagati seal armulauda, asjatult kaisutasid vaesed olendid altareid; kõik, niihästi kujud, preestrid kui rahvas mattusid üheskoos rusude alla.” Arvatakse, et sel saatuslikul päeval kaotas elu 90 000 inimest.SV 226.4

Kakskümmend viis aastat hiljem ilmus järgmine prohvetikuulutuses nimetatud märk: päikese ja kuu pimenemine. Silmatorkav oli asjaolu, et selle märgi täitumise aeg oli täpselt ära näidatud. Kõnelnud Õlimäel oma jüngritele pikasi koguduse läbikatsumise perioodist, 1260 aastasest paavstliku tagakiusamise ajast, mille kohta Jeesus andis tõotuse, et viletsuse aeg saab lühendatud, nimetas Ta kindlaid Tema tulemisele eelnevaid sündmusi ja ka aja, mil esimene neist pidi aset leidma: “Aga neil päevil, pärast seda viletsusaega, pimeneb päike ja kuu ei anna oma valgust.” Mark. 13, 24. 1260 prohvetlikku päeva ehk tegelikku aastat lõppesid 1798. aastal. Veerand sajandit varem oli tagakiusamine peaaegu et. lakanud. Vastavalt Kristuse sõnadele pidi pärast tagakiusamisaega päike pimenema. 19. mail 1780. aastal täitus see prohvetikuulutus.SV 227.1

“Kui mitte täiesti ainulaadseks, siis küllap kõige müstilisemaks ja mõistatuslikumaks sellelaadilistest nähtustest., on pime päev 19. mail 1780. aastal — kõige seletamatum kogu nähtava taeva ja atmosfääri pimenemine Uus-Inglismaal.” — R. M. Devens, “Our First Century” lk. 89.SV 227.2

Üks pealtnägija, kes elas Massachusettsis, kirjeldab seda sündmust järgmiselt: “Hommikul tõusis päike selgelt, kuid kattus peagi pilvedega. Mustaks ja kurjakuulutavaks muutunud taevalaotus laskus madalale ja varsti sähvisid sellel välud, kärgatas kõu ja sadas vähest vihma. Kella üheka paiku muutusid pilved hõredamaks, omandasid vasekarva välimuse ning võõras, ebamaine valgus looritas maad, kaljusid, puid. ehitisi, vett ja inimesi. Mõni minut hiljem kattis raske must pilv kogu taeva, väljaarvatud kitsas riba horisondil ja oli nii pime, nagu harilikult suveõhtul kella üheksa ajal...*SV 227.3

“Kartus, rahutus ja ootusärevus täitis vähehaaval inimeste meeli. Naised seisid ukseavas ja vaatlesid pimedat maastikku mehed tulid põllult koju; puusepp peni käest tööriistad, sepp lahküs sepikojast, kaupmees poeleti tagant. Koolid suleti ja lapsed jooksid värisedes koju. Reisijad peatusid kõige lähemas talus. “Mis on juhtunud?” küsis iga suu ja süda. Näis, nagu tormaks orkaan kohe üle maa või nagw oleks saabunud viimnepäev.”SV 227.4

“Süü lati küünlad; koldetuled paistsid heledatena nagu kuuvalguseta sügisõhtutel... Kanad läksid õrrele, kariloomad kogunesid karjamaa tõkkepuude taha ja ammusid; konnad alustasid oma õhtuserenaadi, linnud laulsid õhtulaule ja nahkhiired lendasid ringi. Kuid inimene teadis, et ei olnud saabunud öö...”SV 228.1

Dr. Nathanael Whittaker, Tabernocle'i koguduse pastor Salemis, pidas palvelas vaimulikku teenistust ja mainis kõnes, et pimedus oli üleloomulik nähtus. Inimesed kogunesid jumalateenistusele ka paljudes teistes kohtades. Ettevalmistamata jutluse kirjakohtadeks loeti eranditult tekste, mis osutasid sellele, et pimedus oli Pühakirja ettekuulutusega kooskõlas .. Pimedus oli kõige suurem pärast kella ühtteist.” — “The Essex Antiquarian”, apr. 1899, kd .3. No. 4, lk. 53, 54. “Enamikus maakohtades oli pimedus nii suur, et inimesed ei saanud ilma küünlavalguseta näha aega käevõi seinakellalt, lõunastada, teha muid koduseid tegemisi...”SV 228.2

“Selle pimeduse ulatus oli ebaharilik. Ida suunas märgiti seda kuni Falmouth'ini. Lääne suunas ulatus see Connecticuti kaugeima piirkonnani ja Albanyni. Lõuna suunas tähel-dati selle küündimist mererannani ja põhja suunas nii kaugele, kui Ameerika asundused ulatusid.” — William Cordon, “History os the Rise, Progress and Establishment of the Independence of the U. S. A.”, kd. 3, lk. 57.SV 228.3

Paar tundi enne õhtu saabumist hakkas päevane paks pimedus hajuma ja tuli nähtavale päike, mis oli ikka veel varjutatud tumedate uduste pilvedega. “Pärast päikeseloojangut kattus taevas taas pilvedega ja muutus kiiresti pimedaks.” “Öine pimedus ei olnud päevasest vähem ebaharilik ja kohutav; ehkki oli täiskuu aeg, ei võinud esemete piirjooni eristada ilma kunstliku valguseta. Pimedusest, mis tundus läbipaistmatu Egiptuse pimedusena, näis valguskiirtel, mis paistsid kas naabermajast või mõnest muust läheduses asuvast valgusallikast, olevat võimatu läbi tungida.” Issiah Thomas, “Massachusetta Spy; or American Oracle of Liberty”, kd. 10, No 472 (2. mai 1780). Üks sündmuse pealtnägija ütles: “Sel ajal ei saanud ma lahti mõttest, et ka siis, kui iga helenduv keha universumis poleks kaetud läbitungimatu kattega või oleks valgusallikas hoopis lakanud eksisteerimast, poleks pimedus võinud olla täielikum.” — Letter by Dr. Samuel Tenney, of Exeter, New Hampshire, dets. 1785 (in Massachusetts Historical Society Collections, 1892, I seeria, kd. 1, lk. 97). Ehkki sel õhtul tõusis täiskuu, ei suutnud see vähimalgi määral peletada surmavarje.” Pärast keskööd haihtus pimedus ja kuu näis veripunasena.SV 228.4

19. mai 1780 on ajaloos tuntuks saanud “pimeda päeva” nime all. Moosese ajast alates ei ole registreeritud ühtki pimeduse perioodi, mis tiheduse, ulatuse ja kestvuse poolest oleks sellega võrdne. Pealtnägijate kirjeldused on kaja Issanda sõnacest, antud prohvet Joeli kaudu 2500 aastat enne selle tõdenemist: “Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Jehoova päev, suur ja kardetav!” Joel. 3, 4.SV 229.1

Kristus käskis oma rahval jälgida Tema tuleku märke ja selle üle rõõmu tunda, kui ilmuvad Kuninga tunnustähed. “Aga kui see kõik hakkab sündima,” ütles Ta, “siis vaadake üles ja tõstke oma pead, sest teie lunastus läheneb!” Ta juhtis oma järelkäijate tähelepanu kevadel pakatavatele puudele ja ütles: “Kui nad juba pakatavad ja te näete seda, siis tunnete iseenesest, et suvi on juba ligidal. Nõnda ka teie, kui te näete seda sündivat, siis tundke, et Jumala riik on lähedal!” Luuka 21, 28.30.31.SV 229.2

Sedamööda aga, kuidas alandlikkuse ja pühendumise vaim koguduses oli andnud maad uhkusele ja vormilikkusele, oh kadunud ka armastus Kristuse vastu ja usk Tema tulekusse. Kütkestatud ilmalikkusest ja lõbuarmastusest, muutus Jumalat tunnistav rahvas pimedaks ega pannud tähele Õnnistegija juhiseid Tema tuleku märkide suhtes. Kristuse teise tuleku õpetus jäeti hooletusse, sellest kõnelevad kirjakohad mattusid eksiarvamuste uttu ning ununesid tasapisi. Eriti keeruline olukord oli selles osas Ameerika kirikutes. Vabadus ja heaolu, mida võisid kasutada kõik ühiskonnaklassid, vastupandamatu igatsus varanduse ja luksuse järele tõmbas kogu jõu rahategemisele. Innukas tormamine populaarsuse ja võimu järele, mis näis kõikidele kättesaadavana, keskendas inimeste huvid ja lootused selle elu hüvedele ning lükkas selle pühaliku päeva, mil kõik asjad oma väärtuse kaotavad, kaugesse tulevikku.SV 229.3

Kui Õnnistegija nimetas järelkäijatele oma tagasituleku märke, kuulutas Ta ette usust ärataganemist, mis pidi leidma aset just enne Tema teist, tulekut. Nii nagu Noa päevil. nii kulutasid inimesed ka nüüd aja ara ilmaliku ari ja mugavuste tagaajamise peale; nad ostsid, müüsid, istutasid, ehitasid, võtsid naisi ja läksid mehele ning unustasid Jumala ja tulevase elu. Neile, kes elavad sel ajal, kõlab Kristuse hoiatus: “Aga hoidke, et te oma südameid ei koormaks liigsöömise ega purjutamisega ega peatoiduse muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt.” “Siis valvake ja paluge igal ajal, et teid arvataks väärt põgenema kõige selle eest, mis tuleb ja seisma Inimese Poja ees!” Luuka 21, 34.36.SV 229.4

Koguduse olukorda sel ajal kirjeldavad Õnnistegija sõnad Ilmutusraamatus: “... sul on nimi, et sa elad, aga oled surnud!” Ja neile, kes keelduvad ärkamast oma muretust julgeolekust, kõlab Tema pühalik hoiatus: “Kui sa nüüd ei valva, tulen ma kui varas ja sina ei tea, mil tunnil ma su peale tulen.” Ilm. 3, 1.2.SV 230.1

On vajalik, et inimesed ärkaksid mõistma ohtu, mis neid varitseb, et nad võiksid valmistuda prooviaja lõpu pühalike sündmustega kohtumiseks. Jumala prohvet hüüab: “Sest Jehoova päev on suur ja väga kardetav, kes suudaks seda taluda?” Ja kes võib seisma jääda siis, kui ilmub see, kelle “silmad on liiga puhtad selleks, et näha kurja”, ja kes “ei või vaadata õnnetust!” Joeli 2, 11; Hab. 1, 13. Neile, kes kisendavad: “Mu Jumal! Me tunneme sind!” kuid astuvad üle Tema pühadest käskudest ning käivad teise jumala järel, kuna nad hellitavad oma südames õelust ja armastavad ülekohtuteid, neile on Issanda päev “pimedus, aga mitte valgus” Hos. 8, 2; Laul 16. 4; Amos 5, 25. “Ja sel ajal sünnib”, ütleb Issand, et “ma otsin lampidega Jeruusalemma läbi ja karis-tan neid mehi, kes on tardunud oma pärmi peale, kes ütlevad oma südames: “Jehoova ei tee head ega kurja!” Sef. 1. 12. “Mina tasun ilmamaale ta kurjuse ja elajatele nende süü. mina lõpetan ülbete kõrkuse ja alandan võimutsejate upsakuse!” Jes. 12, 11. “Isegi mitte nende hõbe ja kuld ei suuda neid päästa.” “Nende varandus riisutakse ja nende kojad jäävad tühjaks!” Sef. 1, 18.13.SV 230.2

Prohvet Jeremija hüüatas seda kohutavat aega silmas pidades: “Mu süda on rahutu mu sees! Ma ei saa vaiki olla. sest mu hing kuuleb sarvehäält, sõjakära. Hävingut kuuluta takse hävingu peale.” Jer. 4, 19-20.SV 230.3

See päev on viha päev, häda ja ahastuse päev, pime ja must päev, pilvine ja sünge päev, sarveja sõjahüüu_ päev.” Sef. 1, 15.16. “Vaata, Jehoova päev tuleb... et teha õndsaks maa ja hävitada sealt patused!” Jes. 13. 9.SV 230.4

Selle suure päeva eel kutsub Jumala Sõna Tema rahvast üles ärkama vaimulikust tardumusest ning otsima Tema palet kahetsuse ja alandusega: “Puhuge sarve Siionis, tõstke kisa mu pühal mäel! Värisegu kõik maa elanikud, sest Jehoova päev tuleb, see on ligidal.” “Pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek! Koguge rahvas, pühitsege kogudust, tooge kokku vanemad, koguge lapsed ja rinnaimejad, peigmees tulgu välja oma toast ja pruut oma kambrist. Eeskoja ja altari vahel nutku preestrid, Jehoova teenrid!” Pöörduge m'nu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja leinates! Kuid käristage löhki oma süda, aga mitte oma riided, ja pöörduge Jehoova, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest ja tema kahetseb kurja!” Joel 2, 1.15.17.12.13.SV 231.1

Selleks, et rahvas võiks seisma jääda Jehoova suurel päeval, tuli teostada suur usupuhastust öö. Jumal nägi, et paljud neist, kes tunnistasid end Tema rahva hulka kuuluvaiks, ei valmistanud end igaviku vastu ja seepärast otsustas Ta halastuses saata hoiatussõnumi, mis pidi äratama inimeste mõtted tuimusest ja juhtima nad Issanda tulekuks valmistuma.SV 231.2

See hoiatus on esitatud Ilmutuseraamatu 14. peatükis. Selles tekstis kõneldakse kolmekordsest kuulutusest, mida annavad edasi taevased käskjalad. Selle kuulutuse andmisele järgneb vahetult Inimese Poja tulemine, et koguda “maailma lõikus”. Esimene ingel kõneleb lähenevast kohtust. Prohvet nägi “teist inglit lendavat kesktaeva kohal; sellel oli igavene evangeelium, et armuõpetust kuulutada neile, kes elavad maa peal, ja kõikidele rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele. Ja ta ütles suure häälega: “Kartke Jumalat ja andke Temale austust, sest on tulnud Tema kohtu tund, ja kummardage teda, kes or teinud taeva ja maa jr mere ja veteallikad!”” Ilm. 14, C 7.SV 231.3

See kuulutus on osa “igavesest evangeeliumist”-. Evangeeliumi kuulutamine ei ole usaldatud inglitele, vaid inimestele. Pühi ingleid kasutatakse selle töö juhtimiseks. Nende ülesandeks on küll jälgida seda suurt liikumist, mille eesmärgiks on iga inimese päästmine, kuid evangeeliumi tegeliku kuuluastöö maa peal teostavad Kristuse teenrid.SV 231.4

Ustav, d mehed, kes olid kuulekad Jumala Vaimu mõjutustele ja kes kuulutasid Tema Sõna, pidid kuulutama seda hoiatust maailmale. Need mehed pidasid silmas kindlat prohvetlikku sõna otsekui ” küünalt, mis paistab pimedas paigas. kuni päev jõuab katta ning koidutäht tõuseb teie südameis.” 2. Peetr. 1, 19. Nad olid otsinud Jumala tundmist nii nagu peidetud varandust, sest nad teadsid, et “sellest on kasu rohkem kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast!” Õp. s. 3, 14. Ja Issand ilmutas neile Tema kuningriigiga seonduvaid suuri asju. “Jehoova osadus on neil, kes teda kardavad, ja ta annab neile teada oma lepingu!” Laul 25, 14.SV 231.5

Need, kes seda tõde mõistavad ja selle kuulutamises osalesid, ei olnud õpetatud teoloogid. Kui vaimulikud oleksid olnud ustavad valvurid, kui nad oleksid Pühakirja agaralt ja palvemeelselt uurinud, siis oleksid nad mõistnud aega, millele ligineti ja prohvetikuulutustes näidatud sündmusi, mis täituma hakkasid. Kuid nad ei olnud valmis ja sõnum anti alandlikele meestele. Jeesus ütles: “Valgus on veel üüri-keseks ajaks teie keskel; käige niikaua, kui teil valgus on, et pimedas teid ei tabaks.”” Joh. 12, 35. Need, kes pööravad ära Jumala poolt antud valgusest või jätavad selle otsimise hooletusse siis, kui neil on selleks võimalus, jäävad pimedusse. Kuid õnnistegija ütleb: “Kes jälgib mind, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!” Joh. 8, 12. See, kes püüab siiralt täita Jumala tahet ja järgib tõsimeelselt juba antud valgust, saab suurema tundmise. Sellisele hingele särab taevane “täht”, mis juhib teda kõigesse tõtte.SV 232.1

Kristuse esimese tuleku ajal oleksid Püha Linna preestrid ja kirjatundjad, kellele olid usaldatud Jumala tahte avaldused, võinud mõista ajamärke ja kuulutada tõotatud Messia ilmumist. Miika prohvetikuulutus osutas tema sünnikohale; Taaniel teatas Tema tuleku aja. Miika 5, 2; Taan. 9, 25. Jumal usaldas need prohvetikuulutused juuda juhtide hooleks. Nad ei saanud vabandada oma teadmatust ja rahvale teadmata jätmist ühegi põhjendusega. Teadmatus tulenes nende patusest hoolimatusest. Juudid olid ehitanud mälestusmärke tapetud Jumala prohvetitele, samal ajal aga lipitsenud maailma suurmeestega, keda juhtis Saatan. Nad olid niivõrd ametis oma auahnete plaanidega, ametiredelil tõusmisega ja inimeste soosingu taotlemisega, et nad kaotasid silmist au, mida pakkus neile taeva Kuningas.SV 232.2

Iisraeli vanemad oleksid pidanud aukartuse ja suure süvenemisega uurima maailma ajaloo suurima sündmuse üksikasju — Jumala Poja tulekut siia maailma selleks, et lunastada inimesed. Kogu rahvas oleks pidanud valvama ja ootama, et esimesena tervitada maailma Lunastajat. Kuid ennäe, kaks väsinud rändurit Naatsareti mäelt käisid läbi Petlema kitsa tänava majad kuni linna idaservani, et leida peatuspai- ka. Ükski uks ei avanenud nende vastuvõtmiseks. Armetus loomadele ehitatud hütis leidsid nad viimaks varjupaiga ja siin sündis ka maailma Õnnistegija.SV 232.3

Taevased inglid olid näinud au, mida Jumala Poeg oli jaganud oma Isaga enne maailma asutamist; nüüd ootasid nad suurima huviga Tema ilmumist maa peale. Nad olid kindlad, et see sündmus täidab rõõmuga kõik inimesed. Ingli ülesandeks oli viia rõõmusõnumeid neile, kes olid valmis seda vastu võtma ja edasi kuulutama. Kristus oli alandunud võtma enese peale inimloomust. Ta pidi taluma ääretut murekoormat ja andma oma elu ohvriks patu eest. Ent inglid soovisid, et Kõigekõrgema Poeg ilmuks ka alanduses inimeste ette väärikuses ja aus, mis oli Temale kohane. Nad ootasid, et maa suured mehed koguneksid Iisraeli pealinna, et tervitada Tema ilmumist ning et inglite leegionid võiksid esitleda Teda ootavale seltskonnale.SV 233.1

Üks ingel külastas maad, et näha, kes olid valmis tervitama Jeesust. Kuid ta ei märganud jälgegi ootusest. Ta ei kuulnud ühtki laulu Jumala kiituseks, kuigi Messia tuleku aeg oli käes. Ingel hõljus mõnda aega äravalitud linna ja tampli. kohal, kus juba sajandeid oli ilmnenud Jumala ligiolek. Kuid sealgi valitses täielik ükskõiksus. Preestrid ohverdasid templis toretsevalt ja uhkeldavalt rüvedaid ohvreid. Variserid pidasid rahvale valjult kõnet või lugesid tänavanurkadel hoopleva id palveid. Kuningate paleedes, filosoofide kogunemispaikad.es ja rabide koolides valitses samasugune hoolimatus imeväärse tõsiasja suhtes, mis oli täitnud kogu taeva rõõmu ja kiitusega — inimese Lunastaja oli ilmumas maa peale.SV 233.2

Silma ei hakanud ainsatki märki sellest, et Kristust oodati või et Eluvürsti vastuvõtmiseks oleks tehtud ettevalmistusi. Hämmastunult kavatses taevane saadik nende häbiväärsete teadetega taevasse tagasi pöörduda, kuid siis silmas ta gruppi karjuseid, kes öösel oma karja valvasid ja tähistaevast silmitsedes Messia üle kõnelesid. Nemad küll igatsesid maailma Lunastaja tulekut. Siin olid inimesed, kes olid valmis vastu võtma taevalikku sõnumit. Äkki nägid karjused Issanda inglit, kes kuulutas neile rõõmu. Taevalik auhiilgus voogas üle tasandiku. Ilmus loendamatu hulk ingleid, justkui oleks rõõm liiga suur, et seda võiks tuua üks taevane saadik. Lugematud hääled ühinesid ülistuslauluks, mida ühel päeval laulavad kõik rahvad: “Au olgu Jumalale, kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kelledest temal on hea meel!” Luuka 2, 14.SV 233.3

Oo, milline õppetund peitub Petlemma jutustuses! Kuidas noomib see meie uskumatust, uhkust ,ia eneseusaldust! Milline üleskutse valvsusele, et meie oma ükskõiksuse tõttu ei jätaks tähele panemata ajamärke ega põlgaks oma armukatsumise aega.SV 234.1

Inglid leidsid peale alandlike karjaste Juuda mägedel veel Messia tuleku ootajaid paganate maalt. Need olid targad, rikkad ja suursugused mehed, Idamaa filosoofid, kes looduse uurimise kaudu olid õppinud tundma Jumalat. Heebrea pühadest kirj?dest olid nad lugenud Tähest, kes tõuseb Jaakobist. Nad ootasid väga Tema ilmumist, kellest pidi saama mitte üksnes “Iisraeli troost”, vaid ka “paganate valgus ja pääste ilmamaa otsani!” Luuka 2, 25.32; Äp. t. 13, 47. Need juurdlevad mehed otsisid valgust ja valgus Jumala troonilt valgustas nende teed. Kuna Jeruusalemma preestrid ja rabid, tõe kaitsjateks ja esitajateks eraldatud mehed, olid mässitud pimedusse, juhtis taevane täht need paganlikud võõrad äsja sündinud Kuninga sünnikohta.SV 234.2

Kristus “ilmub teist korda ilma patuta neile, kes teda ootavad õndsuseks” Heebr. P, 28. Nii nagu omaaja vaimulikud juhid ei väärinud au kuulutada sõnumit Õnnistegija sündimisest, nii ei saanud usaldada juhtivate meeste kätte ka sõnumit Tema teisest tulekust. Nende ühendus Jumalaga oli katkenud ja nad olid lükanud tagasi valguse taevast; sellepärast ei saanud Jumal neid arvata inimeste hulka, keda kirjeldab apostel Paulus: “Aga teie, vannad, ei ole mitte pimeduses, nii et see päev teid saaks haarata kui varas. Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole mitte öö ega pimeduse lapsed!” 1. Tess. 5, 4.5.SV 234.3

Valvurid Siioni müüridel oleksid pidanud olema esimesed kõnelema Õnnistegija tulemisest, esimesed kutsuma rahvast üles valmistuma Temaga kohtuma. Kuid nad olid muretud, unistasid rahust ja julgeolekust ning lasksid rahval magada pattudes. Jeesus võrdles oma kogudust viljatu viigipuuga, kes uhkeldas küll lehtedega, kuid oli ilma hinnalise viljata Peeti hooplevalt kinni küll religiooni välistest vormidest, kuid puudus õige alandlikkus, meeleparandus ja usk, mis ainsatena võisid muuta teenistuse Jumalale vastuvõetavaks. Vaimu viljade asemel ilmutati uhkust, vormilikkust, edevust, isekust ja rõhumist. Tagasilibisev kogudus sulges silmad ajamärkidele. Jumal ei hüljanud noid ega vähendanud oma ustavus:, kuid kogudus ise eemaldus Temast ja lahutas end Tema ar-mastusest,. Kuna nemad lõid käega lepingu tingimustele, siis ei täitunud Issanda tõotused nende suhtes.SV 234.4

Selline on Jumala poolt antud valguse ja eesõiguste alahindamise ja hooletusse jätmise vältimatu tagajärg. Kui kogudus ei võta vastu igat valguskiirt ega täida igat teadaolevat kohustust, siis muutub usk paratamatult vormiteenistuseks ja tõeline jumalakartus kaob. Seda tõde on koguduse ajalugu korduvalt kinnitanud. Jumal nõuab oma rahvalt usutegusid ja sõnakuulelikkust vastavalt antud õnnistustele ja eesõigustele. Sõnakuulmine nõuab ohvrit; sellega aga kaasneb rist ning seetõttu ei soovigi paljud Kristuse järelkäijad järgida taeva valgust. Sarnaselt vanadele juutidele ei tunne nad oma armukatsumise aega. Luuka 19, 44. Juhtivate vaimulike uhkuse ja uskmatuse pärast läks Issand neist mööda ja ilmutas oma tõde neile, kes Petlemma karjaste ja Hommikumaa tarkade sarnaselt pöörasid tähelepanu kogu valgusele, mida nad olid saanud.SV 235.1

* * * * *