Kaastunne

Mõttemaailma tõttu põhjustatud haigustega tegelemisel on vaja suurt tarkust. Valutav, haige süda ja heitunud vaim vajavad leebet kohtlemist. Sageli närib tõsine kodune mure hinge nagu haavand ning nõrgestab elujõudu. Vahel on tegemist patukahetsusega, mis õõnestab tervist ja viib vaimu tasakaalust välja. Seda tüüpi kannatajatele saab kasu tuua õrna kaastundega. Arst peab kõigepealt äratama nende usalduse ja seejärel suunama neid Suure Arsti juurde. Kui nende usk on suunatud Tõelisele Arstile ja nad usuvad, et Tema on nende asja enda kätte võtnud, toob see nende vaimule leevendust ja annab tihtipeale ihule tervise.Tt 164.3

Kaastundest ja peenetundelisusest on haigele sageli rohkem kasu kui kõige osavamast ravist, mida tehakse jahedalt ja ükskõikselt. Kui arst tuleb haigevoodi juurde tuima, hooletu hoiakuga ning vaatab haiget osavõtmatult ja jätab sõna või teoga mulje, et see juhtum ei vääri rohkem tähelepanu, ning laseb seejärel patsiendil oma mõtetega omapäi olla, on arst teinud patsiendile tegelikult kahju. Tema ükskõiksuse tõttu tekkinud kahtlused ja segadus toimivad pahatihti vastupidiselt väljakirjutatud ravimite heale toimele.Tt 165.1

Kui arst suudaks panna end selle inimese asemele, kelle vaim on murtud ja tahe kannatuste tõttu nõrgenenud ning kes igatseb kaastundlikke ja julgustavaid sõnu, siis oleks ta paremini valmis patsiendi tunnetest lugu pidama. Kui arsti teadmistega ühendatakse armastus ja kaastunne, mida Kristus haigete suhtes ilmutas, siis oleks juba arsti ligiolek õnnistuseks.Tt 165.2

Avameelsus patsiendiga suhtlemisel äratab temas usaldust ning on oluliseks abiks paranemisel. On arste, kes peavad mõistlikuks varjata patsiendi eest tema haiguse olemust ja põhjust. Kartuses patsienti erutada või araks muuta pakuvad nad valelootust paranemiseks ning lasevad patsiendil isegi hauda minna, ilma et oleks teda sellest ohust teavitanud. See ei ole mõistlik. Alati ei pruugi olla ohutu või parim selgitada patsiendile tema ohu täit ulatust. See võib teda ärevusse ajada ning paranemist aeglustada või isegi takistada. Samuti ei saa täit tõde rääkida neile, kelle vaevused on suures osas kujuteldavad. Paljud neist inimestest on mõistmatud ega ole harjunud ennast valitsema. Neil on omapärased pettekujutlused ning nad kujutavad enda ja teiste kohta ette asju, mis on valed. Nende jaoks on need reaalsed ning nende eest hoolitsevad inimesed peavad osutama lakkamatut lahkust, väsimatut kannatlikkust ja peenetundelisust. Kui neile patsientidele rääkida nende kohta tõtt, siis mõned solvuvad, teised masenduvad. Kristus ütles oma jüngritele: “Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda.” (Jh 16:12) Aga kuigi tõde ei pruugi igal juhul olla võimalik rääkida, ei ole petmine kunagi vajalik ega õigustatud. Arst ega põetaja ei tohi kunagi alanduda tõeväänamiseni. Kes niiviisi toimib, paneb end olukorda, kus Jumal ei saa temaga koostööd teha, ning patsientide usalduse kaotamine jätab ta ilma ühest kõige tõhusamast inimlikust abinõust nende tervenemisel.Tt 165.3

Tahtmise jõudu ei hinnata nii nagu peaks. Tahet tuleb hoida erksana ja õigesti suunatuna, siis annab see energiat kogu olemusele ning aitab imehästi kaasa tervise säilitamisele. See on ka vägi haigusega võitlemisel. Õiges suunas juhituna kontrollib see kujutlusvõimet ning on tõhus abivahend nii vaimu kui ka ihu haigustele vastupanemisel ja nende võitmisel. Patsiendid, kes hakkavad tahtejõu abil ellu õigesti suhtuma, saavad koostöös arstiga teha tervise taastamisel palju ära. On tuhandeid, kes võiksid paraneda, kui nad tahaksid. Issand ei taha, et nad haiged on. Ta soovib, et nad oleksid terved ja õnnelikud, ning nad peavad otsustama olla terved. Tihtipeale saavad invaliidid haigusele vastu panna lihtsalt sellega, et keelduvad vaevustele järele andmast ja tegevusetusse jäämast. Valudest ja vaevast kõrgemale tõustes tegelegu nad millegi kasulikuga, mis on neile jõukohane. Niisuguse rakendatuse abil ning õhu ja päikesevalguse ohtra kasutamisega võib kõhetunud invaliidi tervis ja jõud taastuda.Tt 166.1