Issanda rõõm

Lambaid üheksakümmend üheksa
kõrbes rahulikult sõi.
Üks eksis, eemale jooksis ta
ja kaugele karjast jäi.
Ta süngetes laantes eksis siis,
tee kaugele karjast viis.

“Veel on üheksakümmend üheksa:
vaata, küllalt neid ju on!”
“Ei,” vastab karjane, kurb on Ta,
“kus eksinud tall küll on? Kui ohtlik mu tee küll olgugi,
ma otsin ja toon ta tagasi.”

Ega aimanud ükski ohte küll,
ei ka süngeid okasteid,
mis karjast ootasid urkais all
ja raskusi ränki tõid.
Kuid viimaks Ta kuulis nõrka häält
ja hukkuva lamba leidis sealt.

Miks on verega tee nii kastetud?

Seda teinud karjane,
kes talle pärast on haavatud,
et kanda ta kodusse.
Tõi vaeva ja haavu sünge öö,
sest raske nii oli päästetöö.

“Sõbrad, naabrid, nüüd laulge kõigest väest!
Olge rõõmsad minuga,
et suutsin kiskuda surma käest
nüüd eksinud talle ma!”
Teeb inglidki taevas rõõmsaks see,
et kadunud hing sai päästmise. (Elizabeth C. Clephane)Tt 363.5

Kuid tuleb päev, mil võitlused on võideldud ja võit saavutatud. Jumala tahe saab teostatud nii maa peal kui ka taevas. Päästetute hulk ei tunne ühtki muud seadust peale taevase seaduse. Kõik on üks õnnelik, ühendatud perekond, riietatud kiituse ja tänu rõivastesse — Kristuse õiguse rüüsse. Kogu loodus oma erakordses ilus toob Jumalale kiitust ja austust. Maailm ujutatakse üle taevase valgusega. Kuupaiste on nagu päikesevalgus ja päike särab seitse korda enam kui praegu. Aastad mööduvad rõõmus. Selle vaatepildi tõttu laulavad hommikutähed koos ning Jumala lapsed hõiskavad rõõmust, kui Jumal ja Kristus koos kuulutavad: “Pattu ei ole enam ja ka surma ei ole enam.”Tt 364.1

Need tulevase au pildid, Jumala käega kujutatud stseenid peaksid Tema lastele kallid olema.Tt 365.1

Seisa igaviku lävel ja kuula nende lahket tervitust, kes on selles elus Kristusega koostööd teinud, pidades eesõiguseks ja auks Tema nimel kannatada. Nad viskavad koos inglitega oma kroonid Lunastaja jalge ette ja hüüavad: “Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja võimu ja au ja kirkust ja õnnistust! ... Sellele, kes istub troonil, ja Tallele — õnnistus ja au ja kirkus ja võimus olgu igavesest ajast igavesti!” (Ilm 5:12-14) Seal tervitavad lunastatud neid, kes juhtisid neid ülestõstetud Päästja juurde. Nad kiidavad koos Teda, kes suri, et inimesed võiksid saada elu, mis on samasugune nagu Jumala elu. Võitlus on läbi. Kõik katsumused ja heitlused on lõppenud. Võidulaulud täidavad kogu taeva, kui lunastatud seisavad Jumala trooni ümber. Kõik võtavad üles rõõmsa viisi: “Väärt on Tall, kes oli tapetud ja lunastas meid Jumalale.”Tt 365.2

“Pärast seda ma nägin, ennäe: suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes. Nad hüüdsid suure häälega: “Pääste on meie Jumalal, kes istub Troonil, ja Tallel!“” (Ilm 7:9, 10)Tt 365.3

“Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres. Sellepärast nad on Jumala trooni ees ning on teenimas teda ööd ja päevad tema templis. See, kes istub troonil, laotab oma telgi nende üle. Neile ei tule iial enam nälga ega iial enam janu, ka ei lange nende peale päikest ega mingit lõõska, sest Tall, kes on trooni keskel, hoiab neid kui karjane ja juhatab nad eluvee allikaile; ning Jumal pühib ära iga pisara nende silmist.” “Surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.” (Ilm 7:14-17; 21:4)Tt 365.4

Me peame kogu aeg hoidma silme ees nägemust nähtamatutest asjadest. Nii suudame hinnata õigesti igavest ja ajalikku. See annab meile jõudu mõjutada teisi kõrgema elu poole.Tt 365.5