“Kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha”

Kõigist idamaades tuntud haigustest kardeti kõige enam pidalitõbe. Selle ravimatus ja nakkavus ning kohutav mõju haigele täitis kõige vapramagi hirmuga. Juutide hulgas peeti seda karistuseks pattude eest ning seepärast nimetati seda hoobiks või Jumala sõrmeks. Kuna see haigus oli parandamatu ja surmav, oli see patu sümboliks.Tt 38.3

Tseremoniaalseadustes nimetati pidalitõbist roojaseks. Kõik, mida ta puudutas, sai roojaseks. Õhk saastus tema hingeõhust. Ta pääs inimeste elupaikadesse oli välistatud, nagu oleks ta juba surnud. Inimene, kellel arvati see haigus olevat, pidi end näitama preestritele, kes uurisid asja ja tegid otsuse. Kui inimene kuulutati pidalitõbiseks, eraldati ta oma perekonnast, heideti välja Iisraeli kogudusest ning mõisteti suhtlema üksnes nendega, kellel oli sarnane haigus. Erandit ei tehtud isegi kuningatele ega valitsejatele. Valitseja, keda see kohutav haigus tabas, pidi loobuma valitsuskepist ja põgenema ühiskonnast.Tt 38.4

Pidalitõbine pidi kandma oma haiguse needust sõpradest ja sugulastest eemal. Ta pidi avalikult oma õnnetusest kuulutama, käristama oma riided lõhki ja hüüdma valju häälega, et kõik teaksid tema nakkavast lähedusest põgeneda. Üksildase pagulase kaeblik hüüd “Roojane! Roojane!” oli märguanne, mida kuulati hirmu ja jälestusega.Tt 38.5

Kristuse tööpiirkonnas oli palju niisuguseid kannatajaid ja kui uudised Tema tööst nendeni jõudsid, tärkas neist ühe südames usk. Kui ta saaks Jeesuse juurde minna, siis saaks ta terveks. Aga kuidas ta saab Jeesust otsida? Kuidas saab tema, igavesse eraldatusesse mõistetu, end Tervistajale näidata? Kas Kristus teeb ta terveks? Kas Ta ei nea teda nagu variserid või isegi arstid ega käsi tal inimeste juurest ära minna?Tt 38.6

Ta mõtleb kõigele, mida talle Jeesusest on räägitud. Mitte kedagi, kes otsis Tema abi, ei saadetud minema. Armetu inimhing otsustab Päästja üles otsida. Kuigi ta on linnadest välja aetud, võib ehk tema tee kusagil mägiradadel Jeesuse omaga ristuda või ehk leiab ta Tema kusagil linnast väljas õpetamas. Raskusi on palju, kuid see on tema ainus lootus.Tt 39.1

Eemal seistes haarab pidalitõbine mõne sõna Päästja huulilt. Ta näeb, kuidas Päästja paneb käed haigete peale. Ta näeb lombakaid, pimedaid, halvatuid ja erinevatesse haigustesse surijaid tervena üles tõusmas ning Jumalat vabastamise eest kiitmas. Tema usk saab kinnitust. Ta tuleb kuulavale rahvahulgale aina lähemale. Ta on samahästi kui unustanud kõik talle pandud piirangud, inimeste ohutuse, kõigi hirmu tema ees. Ta mõtleb ainult õndsale tervenemislootusele.Tt 39.2

Ta kujutab endast jäledat vaatepilti. Haigus on teinud oma kohutavat tööd ja tema kõdunev keha näeb õudne välja. Inimesed kohkuvad tema nägemisest tagasi. Hirmust tunglevad nad üksteise otsa, et pääseda pidalitõbisega kokku puutumast. Mõned püüavad teda takistada Jeesusele lähenemast, kuid asjatult. Ta ei näe ega kuule neid. Tema jaoks lähevad nende jälestushüüded kaotsi. Ta näeb ainult Jumala Poega, ta kuuleb üksnes häält, mis annab surijatele elu.Tt 39.3

Jeesuse juurde trüginud, heidab ta Tema jalge ette hüüdega: “Kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha Jeesus vastab: “Ma tahan, saa puhtaks!” ja paneb oma käe tema peale. (Mt 8:2, 3)Tt 39.4

Pidalitõbine muutub kohe. Tema veri saab terveks, närvid tundlikuks, lihased tugevaks. Ebaloomulikult valge ja kestendav nahk, mis on pidalitõvele iseloomulik, kaob ning tema ihu on nagu väikese lapse oma.Tt 39.5

Kui preestrid saaksid teada pidalitõbise tervistamisest, võiks nende viha Kristuse vastu panna neid ebaõiglast otsust tegema. Jeesus soovis tagada erapooletut otsust. Seepärast keelab Ta mehel tervenemisest rääkida ja käsib tal viivitamatult minna ohvrianniga templisse, enne kui kuuldused imest laiali levivad. Enne kui preestrid said niisuguse ohvri vastu võtta, pidid nad uurima ohverdajat ja kinnitama tema täielikku paranemist.Tt 39.6

Vastavad uuringud viidi läbi. Preestrid, kes olid pidalitõbise pagendusse saatnud, tunnistasid ta terveks. Paranenud mees lubati taas koju ja ühiskonda. Ta tundis, et tervise and on väga hinnaline. Ta rõõmustas meheea jõu ja perekonna juurde tagasisaamise üle.Tt 40.1

Jeesuse hoiatusest hoolimata ei suutnud ta kauem varjata tervendamise fakti ning kuulutas rõõmsalt Selle väest, kes oli ta terveks teinud.Tt 40.2

Kui see mees Jeesuse juurde tuli, oli ta “üleni täis pidalitõbe”. Selle surmav mürk oli tunginud kogu kehasse. Jüngrid püüdsid takistada Õpetajat teda puudutamast, sest see, kes pidalitõbist puudutas, sai ise roojaseks. Kuid oma kätt pidalitõbise peale pannes ei saanud Jeesus nakkust. Pidalitõbi kadus. Samamoodi on patu pidalitõvega: see on parandamatu ja surmav ning seda on võimatu inimjõul kõrvaldada. “Pea on üleni haige ja süda täiesti jõuetu. Jalatallast pealaeni ei ole midagi tervet: aina vermed, muhud ja värsked haavad.” (Js 1:5, 6) Ent Jeesus, kes tuli inimkonna hulka, ei rüvetunud. Tema ligiolekul oli patusele ravitoime. Kes iganes langeb Tema jalge ette ja ütleb usus: “Issand, kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!”, kuuleb vastust: “Ma tahan, saa puhtaks!”Tt 40.3

Mõnel tervistamise juhul ei andnud Jeesus soovitud õnnistust kohe. Kuid pidalitõve korral sai palve vastuse silmapilkselt. Kui me palume maiseid õnnistusi, siis võib vastus meie palvele viibida või annab Jumal meile midagi teistsugust, kui oleme palunud, aga teistmoodi on asi siis, kui palume patust vabanemist. Tema tahe on meid patust puhastada, teha meid oma lasteks ja võimaldada meil elada püha elu. Kristus “andis enese meie pattude eest, et meid välja kiskuda praegusest kurjuse ajastust Jumala ja meie Isa tahtmist mööda”. (Gl 1:4) “Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid. Kuna me teame, et ta meid kuuleb, mida tahes me paluksime, siis teame ka, et meil on käes need palved, mis me oleme temalt palunud.” (1Jh 5:14, 15)Tt 40.4

Jeesus vaatas õnnetuid ja südamevalus inimesi, neid, kelle lootused olid purunenud, ning neid, kes püüdsid hinge igatsust maiste rõõmudega vaigistada, ja Ta kutsus neid kõiki Temas rahu leidma.Tt 41.1