Lootus ja julgus

Julguse ja sihikindluseta ei suuda me midagi teha. Kõnele vaestele ja masendunutele lootuse ja julguse sõnu. Kui vaja, anna neile käegakatsutav tõend oma huvist, aidates neid, kui nad kitsaskohtadesse satuvad. Need, kel on palju eeliseid, peavad meeles pidama, et nad ise eksivad ikka veel paljudes asjades ning et neil on valus, kui nende vigadele osutatakse ja et nende ees on kaunis eeskuju, missugused nad peaksid olema. Ära unusta, et lahkus saavutab palju rohkem kui laitus. Kui püüad teisi õpetada, näita neile oma soovi, et nad jõuaksid kõrgeimale tasemele ning et sa oled valmis neid aitama. Kui nad mõnes asjas äparduvad, ära kiirusta hukkamõistuga.Tt 129.1

Lihtsus, enesesalgamine, kokkuhoidlikkus — nii olulised õppetunnid vaestele — tunduvad neile sageli keerulised ja soovimatud.Tt 129.2

Maailma eeskuju ja vaimsus ergutavad ja soosivad kogu aeg uhkust, uhkeldamisarmastust, isekatele soovidele järeleandmist, pillamist ja tegevusetust. Need pahed viivad tuhandeid vaesusesse ja takistavad veel tuhandeid mandumusest ja viletsusest tõusmast. Kristlased peavad julgustama vaeseid neile mõjudele vastu hakkama.Tt 129.3

Jeesus tuli siia maailma alandlikkuses. Ta oli sünni poolest alamas klassis. Taeva Majesteet, Aukuningas, kõigi inglihulkade Käskija alandas ennast, et võtta vastu inimlikkus, ning valis siis vaese ja alandava elu. Tal ei olnud võimalusi, mida vaestel ei olnud. Vaevarikas töö, raskused ja puudus olid osa igapäevasest kogemusest. “Rebastel on urud,” ütles Ta, “ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.” (Lk 9:58)Tt 129.4

Jeesus ei taotlenud inimeste imetlust ega heakskiitu. Ta ei käsutanud sõjaväge. Ta ei valitsenud maist kuningriiki. Ta ei püüdnud saada selle maailma jõukate ja lugupeetute soosingut. Ta ei nõudnud endale positsiooni rahva õpetajate hulgas. Ta elas ühiskondlikult madalate hulgas. Ta ei pidanud ühiskonna kunstlikke vahetegemisi millekski. Ta eiras sünnijärgset ülemkihti kuulumist, jõukust, andekust, õpetatust, auastet.Tt 130.1

Ta oli taeva Vürst, kuid ometi ei valinud Ta oma jüngreid õpetatud juristide, ülemate, kirjatundjate ega variseride hulgast. Ta läks neist mööda, sest nad suurustlesid oma õpetatuse ja positsiooniga. Nad olid kinni traditsioonides ja ebausus. Tema, kes nägi kõigi südameid, valis tagasihoidlikud kalamehed, kes olid nõus, et neid õpetatakse. Ta sõi koos tölnerite ja patustega ning seltsis tavaliste inimestega, mitte et saada nendega koos madalaks ja maiseks, vaid et õpetuse ja eeskujuga näidata neile õigeid põhimõtteid ning tõsta nad üles ilmalikkusest ja mandumusest.Tt 130.2

Jeesus püüdis korrigeerida maailma vale standardit inimeste väärtuse hindamisel. Ta võttis vaestega sama seisuse, et kõrvaldada vaesuselt häbimärk, mille maailm sellele oli pannud. Ta võttis sellelt igaveseks põlguse häbipleki, õnnistades vaeseid, Jumala riigi pärijaid. Ta näitab meile rada, millel Ta ise käis, öeldes: “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle.” (Lk 9:23)Tt 130.3

Kristlikud töölised peavad tutvuma inimestega seal, kus nad on, ning õpetama neile mitte uhkust, vaid iseloomu kujundamist. Räägi neile, kuidas Kristus töötas ja ennast salgas. Aita neil õppida Temalt enesesalgamise ja -ohverdamise õppetunde. Õpeta neid hoiduma enesehellitamisest vastavalt moele. Elu on liiga väärtuslik, täis liiga pühalikke, pühi kohustusi, et seda iseenda soovide rahuldamiseks raisata.Tt 130.4