2. peatükk — Päevad täis teenimist

Kapernaumas kaluri kodus oli Peetruse ämm “haige kõrges palavikus” ja “otsekohe räägiti Jeesusele temast”. “Jeesus puudutas ta kätt, ning palavik lahkus temast. Ja ämm tõusis üles ning teenis” Päästjat ja Tema jüngreid. (Lk 4:38; Mk 1:30; Mt 8:15)Tt 16.1

Kuuldused levisid kiiresti. Ime oli toimunud hingamispäeval ning hirmust rabide ees ei julgenud inimesed tervistamist paluma tulla enne, kui päike oli loojunud. Siis tungles kodudest, poodidest ja turgudelt linnaelanikke tagasihoidlikku elupaika, kus Jeesus peatus. Haigeid toodi kanderaamidel, nad tulid karkudele või sõpradele toetudes, nad komberdasid jõuetult Päästja juurde.Tt 16.2

Tund tunni järele nad tulid ja läksid, sest keegi ei teadnud, kas Tervistaja on ka homme nende keskel. Kapernaum ei olnud iial varem olnud niisuguse päeva tunnistajaks. Õhk kaikus võidurõõmust ja vabanemise hüüetest.Tt 16.3

Jeesus ei lõpetanud tööd enne, kui viimane kannataja oli leevenduse saanud. Aeg oli juba öine, kui rahvas lahkus ja Siimona kodule laskus vaikus. Pikk erutav päev oli läbi ja Jeesus soovis puhata. Aga kui linn oli unne mähkunud, tõusis Jeesus “vara hommikul enne valget”, “väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Mk 1:35)Tt 16.4

Varahommikul tulid Peetrus ja ta kaaslased Jeesuse juurde ja ütlesid, et Kapernauma rahvas juba otsib Teda. Üllatusega kuulasid nad Kristuse sõnu: “Ma pean ka teistele linnadele kuulutama evangeeliumi Jumala riigist, sest selleks on mind läkitatud.” (Lk 4:43)Tt 16.5

Ärevus, mis siis Kapernauma täitis, kätkes endas ohtu, et kaob silmist Tema missiooni eesmärk. Jeesus ei olnud rahul sellega, et Ta köitis tähelepanu pelgalt imetegija või füüsiliste haiguste ravijana. Ta püüdis inimesi tõmmata enda kui Lunastaja juurde. Sellal kui inimesed uskusid innukalt, et Ta oli tulnud maist kuningriiki rajama, soovis Tema pöörata nende mõtteid maiselt vaimulikule. Üksnes ilmalik edu oleks Tema tööd häirinud.Tt 17.1

Muretu rahvahulga imestus riivas Tema vaimu ebameeldivalt. Tema elus polnud mingisugust enese maksmapanekut. Inimese Pojale oli võõras austus, mida maailm staatusele, jõukusele või andekusele annab. Jeesus ei kasutanud ühtki vahendit, mida inimesed rakendavad lojaalsuse võitmiseks või austuse omandamiseks. Sajandeid enne Tema sündi oli Temast kuulutatud: “Tema ei kisenda ega karju, tema häält ei ole kuulda tänavail. Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust.” (Js 4Variserid taotlesid väljapaistvust piinlikult täpse tseremoniaalsusega ning oma jumalateenimise ja heategevusega suurustledes. Nad tõestasid oma religioosset innukust selle üle pidevalt vaieldes. Vaidlused vastassektide vahel olid kärarikkad ja pikad ning polnud midagi ebatavalist, kui tänavatelt kostis õpetatud seadusemeeste vihase sõnasõja häält.Tt 17.2

Jeesuse elu moodustas selle kõigega silmatorkava kontrasti. Tema elus polnud kunagi võimalik näha kärarikast vaidlust, suurustlevat jumalateenistust ega ühtki toimingut heakskiidu ärateenimiseks. Kristus oli varjul Jumalas ning Jumala Poja iseloomus avaldus Jumal. Jeesus soovis inimeste meeled suunata sellele ilmutusele.Tt 17.3

Õiguse Päike ei murdnud maailma hiilgusega, et meeli oma auhiilgusega pimestada. Kristuse kohta on kirjutatud: “Ta tuleb nagu ilus koidupuna.” (Ho 6:3) Vaikselt ja tasapisi nagu päevavalgus tõuseb maa kohale, hajutades pimeduse ja äratades maailma elule. Samamoodi tõusis Õiguse Päike ja “paranemine tema tiibade all”. (Ml 3:20)Tt 17.4

“Vaata, see on mu sulane,
kellesse ma olen kiindunud,
mu valitu,
kellest mu hingel on hea meel.” (Js 42:1)

Tt 18.1

“Sest sa oled kindluseks viletsale
ja pelgupaigaks vaesele ta kitsikuses,
ulualuseks raju eest,
varjuks palavuse eest.” (Js 25:4)

Tt 18.2

“Nõnda ütleb Jumal, Issand,
kes on loonud taeva ja on selle võlvinud,
kes on laotanud maa ja sellest võrsuva,
kes on andnud hingeõhu selle rahvale
ja vaimu neile, kes seal peal käivad:
Mina, Issand,
olen õigusega sind kutsunud
ja kinnitan su kätt;
ma kaitsen sind ja panen sinu
rahvale lepinguks, paganaile valguseks,
avama pimedate silmi,
vabastama vange vangistusest,
pimeduses istujaid vangikojast.” (Js 42:5-7)

Tt 18.3

“Ma juhin pimedaid teel,
mida nad ei tunne,
ma lasen neid käia tundmatuid radu;
ma muudan pimeduse nende ees valguseks
ja konara tasaseks.
Need on asjad, mis ma teen
ega jäta tegemata.” (Js 42:16)Tt 18.4

“Laulge Issandale uut laulu
tema kiituseks maailma äärest!
Ilutsegu meri ja mis seda täidab,
saared ja nende elanikud!
Tõstku häält kõrb ja selle linnad,
külad, kus Keedar elab!
Kaljude elanikud hõisaku,
hüüdku valjusti mägede tippudelt!
Andku nad Issandale au
ja kuulutagu saartel tema kiidetavust!” (Js 42:10-12)

Tt 19.1

“Hõisake, taevad,
et Issand seda teeb,
hüüdke, maa sügavused,
rõkatage rõõmust, mäed,
metsad ja kõik metsapuud,
et Issand lunastab Jaakobi
ja ilmutab Iisraelis oma au!” (Js 44:23)Tt 19.2

Heroodese vangikongis oodates jälgis Ristija Johannes Päästja tööd pettumuse ja segadusega ning ta saatis oma kaks jüngrit Jeesuse juurde küsimusega:Tt 19.3

“Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?” (Mt 11:3)Tt 19.4

Päästja ei vastanud jüngrite küsimusele otsemaid. Kui nad Tema vaikimise üle imestasid, tulid Jeesuse juurde vaevatud. Võimsa Tervistaja hääl tungis kurtidesse kõrvadesse. Tema sõna, Tema käte puudutus avas pimedad silmad nägema päevavalgust, looduse ilus, sõpru ja Vabastaja nägu. Tema hääl jõudis surijate kõrvu ning nad tõusid üles tervete ja elujõulistena. Kurjast vaimust vaevatud kuuletusid Tema sõnale — nende hullumeelsus kadus ja nad teenisid Teda. Vaesed maainimesed ja töölised, keda rabid kui roojaseid vältisid, kogunesid Jeesuse ümber ja Ta kõneles neile igavese elu sõnu.Tt 19.5

Niiviisi möödus päev ning Johannese jüngrid nägid ja kuulsid kõike. Viimaks kutsus Jeesus nad enda juurde ning palus neil minna ja jutustada Johannesele, mida nad olid näinud ja kuulnud ning lisas: “Õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!” (Mt 11:6) Jüngrid viisid teate kohale ja sellest piisas.Tt 20.1

Johannes meenutas Messia kohta käivat prohvetikuulutust: “Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud; ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama pimedate silmi, kuulutama Issanda meelepärast aastat ... trööstima kõiki leinajaid.” (Js 61:1, 2) Naatsareti Jeesus oli Tõotatu. Tema teenimistöö kannatava inimkonna heaks tõendas Tema jumalikkust. Meie madalale seisusele alandumises ilmnes Tema au.Tt 20.2

Kristuse teod ei kuulutanud Teda üksnes Messiaks, vaid näitasid ka, mismoodi rajatakse Tema riik. Johannesele avanes sama tõde, milleni oli jõudnud Eelija kõrbes, kui “tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules.” Pärast tuld kõneles Jumal prohvetiga tasase ja vaikse häälega. (1Kn 19:11, 12) Samamoodi pidi tegema oma tööd Jeesus — mitte troone ja kuningriike kukutades, mitte hiilguse ja välise paraadiga, vaid halastuse ja eneseohverduse elu kaudu inimeste südamele kõneledes.Tt 20.3

Jumala riik ei tule välise toredusega. See tuleb Tema Sõna inspiratsiooni tasadusega, Tema Vaimu sisemise tööga, hinge osaduses Temaga, kes on hinge elu. Tema väe kõige suurem ilming on see, kui inimlik loomus tuuakse Kristuse iseloomu täiusesse.Tt 20.4

Kristuse järelkäijad peavad olema maailma valgus, kuid Jumal ei käsi neil säramiseks pingutada. Ta ei kiida heaks mingisugust ennast rahuldavat püüdlust näidata välja ülimat vagadust. Ta soovib, et hing oleks täidetud taeva põhimõtetega, siis ilmutavad nad maailmaga kokku puutudes valgust, mis neis on. Valguse näitamise vahend on vankumatu ustavus igas elu toimingus.Tt 20.5

Jumala töö edendamisel ei ole oluline jõukus ega tähtis positsioon, kulukas varustus, arhitektuur ega sisustus. Tähtsust ei ole ka saavutustel, mis võidavad inimeste heakskiidu ja toovad kaasa tühisuse. Ilmalikul uhkeldusel, ükskõik kui imposantne see ka poleks, ei ole Jumala silmis mingit väärtust. Tema hindab nähtamatut ja igavest, mis jääb nähtavast ja ajalikust kõrgemale. Viimane on väärtuslik ainult sel juhul, kui see väljendab esimesena mainitut. Parimail kunstiteoseil ei ole seda ilu, mida saab võrrelda selle iseloomu iluga, mis on hinges tegutseva Püha Vaimu vili.Tt 21.1

Kui Jumal andis oma Poja meie maailmale, varustas Ta inimesed hävimatu rikkusega, varaga, millega võrreldes muutub inimeste maailmas algusest peale kalliks peetud jõukus tühisuseks. Kristus tuli maa peale ja seisis inimlaste ees igavese armastuse aardega ning see on aare, mille peame ühenduse kaudu Temaga vastu võtma, seda näitama ja välja jagama.Tt 21.2

Inimliku pingutuse tõhusus Jumala töös on võrdne töölise kontsentreeritud pühendumisega, ilmutades Kristuse elu muutva armu väge. Me peame olema maailmast erinevad, sest Jumal on pannud meile oma pitseri, sest Ta näitab meie kaudu oma armastuse iseloomu. Meie Lunastaja katab meid oma õigusega.Tt 21.3

Mehi ja naisi oma teenistusse valides ei küsi Jumal, kas neil on ilmalik varandus, haridus või kõneosavus. Ta küsib: “Kas nad käivad niisuguses alandlikkuses, et ma saan neid omal kombel õpetada? Kas ma saan panna nende huultele oma sõnad? Kas nad esindavad mind?”Tt 21.4

Jumal saab kasutada iga inimest vastavalt sellele, kui palju Ta saab panna hingetemplisse oma Vaimu. Töö, mida Tema heaks kiidab, on töö, mis peegeldab Tema kuju. Tema järelkäijatel peavad olema tunnistuseks maailmale Tema surematuid põhimõtteid esitavad jooned, mis ei saa kahe silma vahele jääda.Tt 21.5