6. peatükk — Päästetud teenimiseks

On hommik Galilea järve ääres. Jeesus on tulnud jüngritega kaldale pärast tormist ööd vee peal ning tõusva päikese valgus puudutab järve ja maad nagu rahu õnnistusega. Aga kui nad astuvad randa, tervitab neid hoopis hirmsam vaatepilt kui tormine järv. Haudade keskel asuvast peidupaigast tormavad välja kaks hullumeelset, nagu tahaksid neid tükkideks rebida. Nende meeste küljes ripuvad ketid, mille nad on vangistusest pääsemiseks purustanud. Nende ihu on haavu täis ja veritseb, nende silmad jõllitavad pikkade pulstunud juuste vahelt ning sarnasus inimestega on kadunud. Nad näevad välja pigem metsloomade kui inimeste moodi.Tt 56.1

Jüngrid ja nende kaaslased põgenevad hirmuga, kuid peagi märkavad nad, et Jeesus ei ole nendega, ning lähevad tagasi Teda otsima. Ta seisab seal, kuhu nad Ta jätsid. Tema, kes vaigistas tormi, kes on varem Saatanaga kohtunud ja teda võitnud, ei põgene nende deemonite eest. Kui mehed hambaid kiristades ja vahtu suust välja ajades Jeesusele lähenevad, tõstab Ta käe, mis oli pannud lained raugema, ning mehed ei saa lähemale tulla. Nad seisavad Tema ees raevutsedes, ent abitult.Tt 56.2

Meelevallaga käsib Ta rüvedatel vaimudel lahkuda. Õnnetud mehed mõistavad, et siin on See, kes saab neid piinavate deemonite käest päästa. Nad langevad Päästja jalge ette, et armu paluda, aga kui nende huuled avanevad, kõnelevad hoopis deemonid, kisendades: “Mis on meil sinuga asja, sa Jumala Poeg? Kas sa oled tulnud meid enneaegu piinama?” (Mt 8:29)Tt 56.3

Kurjad vaimud on sunnitud ohvritest lahkuma ja vaevatud meestes toimub imeline muutus. Nende mõistusesse paistab valgus. Nende silmad säravad arukusest. Näoilme, mida Saatan oli nii kaua moonutanud, muutub järsku leebeks, vereplekilised käed on rahulikult ja mehed tõstavad häält Jumala ülistamiseks.Tt 57.1

Samal ajal on inimeluasemest välja aetud deemonid läinud sigadesse ja kihutanud need hukatusse. Seakarjused ruttavad rahvale uudiseid kõnelema ning kõik tulevad välja Jeesust vaatama. Kaks seestunut on hoidnud maad hirmu all. Nüüd on need mehed riietatud ja selge mõistusega, istuvad Jeesuse jalge ees, kuulavad Tema sõnu ja kiidavad Tema nime, kes nad terveks tegi. Kuid seda imelist vaatepilti nägevad inimesed ei rõõmusta. Sigade kaotus tundub nende jaoks olulisem kui nende Saatana vangide vabanemine. Hirmunult tunglevad nad Jeesuse ümber, paludes Tal nende juurest ära minna, ja Jeesus on nõus. Ta astub kohe paati, et teisele kaldale minna.Tt 57.2

Kurjast vaimust vabanenud mehed arvavad hoopis teisiti. Nad igatsevad Vabastaja seltskonda. Nad tunnevad end Tema ligiolekus kaitstult deemonite eest, kes olid neid piinanud ja nende elu raisanud. Kui Jeesus hakkab paati astuma, hoiduvad nad Tema ligi, põlvitavad Ta jalge ette ja anuvad, et saaksid jääda Tema lähedusse ja kuulda Tema sõnu. Ent Jeesus käsib neil minna koju ja rääkida, mis suuri asju Issand on neile teinud. Neil on vaja ära teha töö: nad peavad minema oma paganlikku koju ja jutustama õnnistustest, mida nad olid Jeesuselt saanud.Tt 57.3

Neil on raske Päästjast lahkuda. Seoses paganatest kaasmaalastega tekivad neil suured raskused ning pikaaegne eraldatus ühiskonnast on võib- olla muutnud nad selleks tööks sobimatuks. Aga kohe, kui Jeesus nende tööle osutab, on nad valmis kuuletuma.Tt 57.4

Nad ei räägi Jeesusest üksnes oma kodus ja naabritele, vaid nad käivad ringi kogu Dekapolises, kuulutades kõikjal Tema väest päästa ja jutustades, kuidas Ta oli neid kurjadest vaimudest vabastanud.Tt 57.5

Kuigi gerasalased ei võtnud Jeesust vastu, ei jätnud Ta neid nende valitud pimedusse. Kui nad palusid Tal lahkuda, ei olnud nad Tema sõnu kuulnud. Nad ei teadnud, mille nad tagasi lükkasid. Seepärast saatis Jeesus neile valgust nende kaudu, keda nad olid nõus kuulama.Tt 58.1

Sigade hävitamisega püüdis Saatan keerata inimesi Päästja vastu üles ja takistada evangeeliumi kuulutamist selles piirkonnas. Ent just see sündmus äratas kogu maad rohkem kui miski muu varem ning pööras tähelepanu Kristusele. Kui Päästja ise oli lahkunud, jäid Tema väe tunnistajatena kohale mehed, kelle Ta oli tervistanud. Neist, kes olid olnud pimedusevürsti käsilased, olid saanud valgusekanalid, Jumala Poja käskjalad. Kui Jeesus Dekapolisesse tagasi läks, tunglesid inimesed Tema ümber ja kolm päeva kuulsid tuhanded kogu ümberkaudselt maa-alalt päästekuulutust.Tt 58.2

Kaks tervendatud seestunut olid esimesed misjonärid, keda Kristus saatis Dekapolise piirkonda evangeeliumi kuulutama. Need mehed olid ainult veidi aega Tema sõnu kuulnud. Nende kõrvu polnud kostnud ühtki Jeesuse jutlust. Nad ei suutnud inimesi õpetada nii nagu jüngrid, kes olid iga päev Kristusega koos. Kuid nad said rääkida seda, mida nad teadsid: Päästja väest, mida nad olid ise näinud, kuulnud ja tundnud. Seda saab teha igaüks, kelle südant on puudutanud Jumala arm. Niisugust tunnistust nõuab meie Issand ja vajab hukkuv maailm.Tt 58.3

Evangeelium tuleb esitada mitte elutu teooriana, vaid elava väena, mis muudab elu. Jumal soovib, et Tema teenijad tunnistaksid seda, et Tema armu kaudu võivad inimesed saada Kristuse-sarnase iseloomu ja saavad rõõmustada Tema suure armastuse kindluses. Ta soovib, et tunnistaksime sellest, et Ta pole rahul enne, kui kõik, kes võtavad pääste vastu, on õigele teele pööratud ning nende pühad eesõigused Jumala poegade ja tütardena on taastatud.Tt 58.4

Ta võtab vastu isegi niisuguse inimese, kelle eluviis on Teda kõige enam haavanud. Kui ta kahetseb, annab Jumal talle oma Vaimu ja saadab ta ustavusetute juurde Jumala halastusest kuulutama. Kristuse väe kaudu muudetakse Saatana tööriistadeks alandatud hingi ikka veel õiguse käskjalgadeks ning neid saadetakse rääkima, mis suuri asju on Issand neile teinud ja kuidas Ta on neile kaasa tundnud.Tt 58.5