Kristuses ilmutatud Jumala iseloom

Kristus võttis endale inimlikkuse ja tuli, et olla inimestega üks, ning ilmutada samal ajal patustele inimolevustele meie taevast Isa. Üksnes Tema, kes oli olnud Isa juures algusest peale, Tema, kes oli nähtamatu Jumala väljendus, suutis ilmutada inimkonnale Jumaluse iseloomu. Ta oli kõigis asjus nagu Tema vennad. Ta tuli lihasse just niisugusena nagu meie. Ta tundis nälga, janu ja väsimust. Tal oli eluspüsimiseks vaja toitu ja puhkuseks und. Ta jagas inimeste saatust, ometi oli Ta veatu Jumala Poeg. Ta oli maa peal võõras ja majaline - maailmas, kuid mitte maailmast; kiusatud ja läbi katsutud nagu kiusatakse ja katsutakse läbi mehi ja naisi tänapäeval — ometi elas Ta patuta elu. Õrna, kaastundliku, osavõtliku ja alati teistega arvestavana esitas Ta Jumala iseloomu ning oli pidevalt tegevuses Jumala ja inimese teenimisega.Tt 295.4

“Issand on mind võidnud,” ütles Ta,
“kuulutama vaestele rõõmusõnumit,
kuulutama vangidele vabakslaskmist
ja pimedatele nägemist,
laskma vabadusse rõhutuid,
kuulutama Issanda meelepärast aastat ...
trööstima kõiki leinajaid.” (Js 61:1; Lk 4:18; Js 61:2)Tt 295.5

“Armastage oma vaenlasi,” käsib Ta meid, “tehke head ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks,” “sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu.” “Tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale.” “Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!” (Mt 5:44, 45; Lk 6:35; Mt 5:45; Lk 6:36)Tt 296.1

“Meie Jumala südamliku halastuse läbi,
millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest.
See paistab nende peale, kes elavad pimeduses
ja surmavarjus,
see suunab meie jalgu rahuteele.” (Lk 1:78, 79)Tt 296.2