Ravimise piibellikud põhimõtted

Neile, kes on tervise tagasi saanud või seda hoida suutnud, on õppetund Pühakirja sõnades: “Ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu.” (Ef 5:18) Ihu või hinge tõeline tervenemine või kosumine ei tule ebaloomulike ja ebatervislike stimulantide tekitatud erutusest või unustusest ega madalate himude ja kirgede hellitamisest. Haigete hulgas on palju neid, kel pole Jumalat ega lootust. Nad kannatavad rahuldamata soovide, rikutud kirgede ja enda südametunnistuse hukkamõistu all; nad on kaotamas seda elu ja neil puuduvad väljavaated tulevaseks eluks. Ärgu haigete hooldajad lootku patsientidele kasu tuua, lubades neile tühiseid, erutavaid mõnusid. Need on olnud nende elu needus. Näljane, janune hing on näljas ja janus nii kaua, kui otsib rahuldust siin. Need, kes joovad isekate naudingute allikast, pettuvad. Nad peavad lõbusust ekslikult jõuks ning kui erutus lakkab, lõpeb neil inspiratsioon ja neile jääb rahulolematus ja meeleheide.Tt 166.2

Püsiv rahu, hinge tõeline hingamine tuleb vaid ühest Allikast. Sellest kõneles Kristus, kui Ta ütles: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” (Mt 11:28) “Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.” (Jh 14:27) See rahu ei ole midagi niisugust, mida Ta endast eraldi annab. See on Kristuses ning me saame selle vastu võtta ainult Teda vastu võttes.Tt 167.1

Kristus on ammendamatu eluläte. Paljud vajavad just selgemaid teadmisi Temast. Neile tuleb kannatlikult ja lahkelt, ent siiski tõsimeelselt õpetada, kuidas saab avada kogu olemuse taeva tervistavale mõjule. Kui Jumala armastuse päikesevalgus valgustab hinge pimenenud soppe, kaob rahutu väsimus ja rahulolematus ning rahuldust pakkuv rõõm annab jõudu vaimule ning tervist ja energiat ihule.Tt 167.2

Me oleme kannatusi täis maailmas. Raskused, katsumused ja mure ootab meid kogu teekonna vältel taevasesse koju. Kuid palju on neid, kes muudavad elukoormad topeltraskeks, pidevalt eeldades probleemide esilekerkimist. Kui nad kohtavad ebaõnne või pettumust, arvavad nad, et kõik variseb kokku, et nende osaks on raskeim saatus, et nad satuvad kindlasti puudusesse. Nii toovad nad ise endale viletsuse ja tõmbavad enda kohale varju. Elu ise saab neile koormaks. Ent see ei pea nii olema. Nende mõttesuuna muutmiseks on vaja otsusekindlat pingutust. Kuid muutus on võimalik. Nende õnn nii selles kui ka tulevases elus sõltub mõtete kinnitamisest rõõmsate asjade külge. Nad peavad vaatama kaugemale pimedast pildist, mis on kujuteldav, et saada kasu sellest, mida Jumal on nende teele puistanud, ja selle abil nähtamatust ning igavesest.Tt 167.3

Jumal on määranud iga katsumuse jaoks abi. Kui Iisrael jõudis kõrbes Maara kibedate vete juurde, hüüdis Mooses Issanda poole. Issand ei andnud mingit uut vahendit, vaid pööras tähelepanu sellele, mis oli käepärast. Tema loodud puu tuli allikasse visata, et vesi muutuks puhtaks ja maitsvaks. Kui seda tehti, jõid inimesed vett ja said kosutust. Kristus aitab meid igas katsumuses, kui me Teda otsime. Meie silmad avanevad märkama Tema Sõnas kirja pandud terveks saamise tõotusi. Püha Vaim õpetab meid, kuidas võtta vastu kõik õnnistused, mis ravivad kurbust. Igast meie huulile pandud kibedast sõõmust leiame tervendava oksa.Tt 167.4

Me ei tohi lasta tulevikul koos selle raskete probleemide ja ebarahuldavate väljavaadetega muuta oma südant nõrgaks, panna jalgu värisema või käsi jõuetult rippu laskma. “Haaraku ta kinni minu kaitsest,” ütleb Kõikväeline, “et ta võiks teha minuga rahu; ja tal on minuga rahu.” (Js 27:5, KJV) Need, kes annavad oma elu Tema juhtimise alla ja Tema teenimisse, ei satu iial olukorda, mille jaoks ei ole Tema muretsenud väljapääsu. Ükskõik missugune on meie olukord — kui me oleme Tema Sõna tegijad, on meil Teejuht. Ükskõik missuguses segaduses me oleme, meil on kindel Nõuandja. Ükskõik missugune on meie mure, kaotus või üksindus, meil on kaastundlik sõber.Tt 168.1

Kui me oma teadmatuses teeme vigu, ei hülga Päästja meid. Me ei pea iial tundma, et oleme üksi. Inglid on meie kaaslased. Lohutaja, kelle Kristus lubas saata enda nimel, viibib meie juures. Teel, mis viib Jumala linna, ei ole nendel, kes Teda usaldavad, ühtegi raskust, mida nad ei suudaks võita. Pole ühtegi ohtu, millest nad ei pääseks. Pole ühtegi muret, häda ega inimlikku nõrkust, mille vastu ei oleks Temal abi.Tt 168.2

Keegi ei pea jääma meeleheitesse ja ahastusse. Saatan võib tulla sinu juurde julma sisendusega: “Sa oled lootusetu juhtum. Sa oled parandamatu.” Kuid Kristuses on sul lootus. Jumal ei käsi meil oma jõuga võita. Ta palub meil tulla Tema juurde. Ükskõik missugused on raskused, mis meie hinge ja ihu rõhuvad, Tema ootab, et meid vabastada.Tt 168.3

Tema, kes võttis endale inimlikkuse, oskab inimeste kannatustele kaasa tunda. Kristus mitte üksnes ei tunne iga hinge ning selle vajadusi ja katsumusi, vaid Ta teab ka kõiki asjaolusid, mis ärritavad ja eksitavad vaimu. Tema käsi on kaastundliku õrnusega välja sirutatud iga kannatava lapse poole. Need, kes kõige enam kanntavad, saavad Tema suurima kaastunde ja halastuse osaliseks. Teda liigutab meie nõrkuste tundmine ning Ta soovib, et paneksime oma kimbatuse ja probleemid Tema jalge ette ning jätaksimegi need sinna.Tt 168.4

Pole mõistlik vaadata endale ja süüvida oma emotsioonidesse. Kui me seda teeme, siis esitab vaenlane raskusi ja kiusatusi, mis nõrgestavad usku ning hävitavad julguse. Teraselt oma emotsioone uurides ja tunnetele voli andes hellitame kindlalt kahtlusi ning mässime end kimbatusse. Me peame tõstma pilgu endalt Jeesusele.Tt 169.1

Kui sind ründavad kiusatused, kui tundub, et su hinge piiravad mure, segadus ja pimedus, siis vaata sinna, kus sa viimati valgust nägid. Toetu Kristuse armastusele ja Tema kaitsvale hoolitsusele. Kui patt võitleb ülemvõimu pärast südames, kui süü rusub hinge ja rõhub südametunnistust, kui uskmatus tumestab meeli, siis tuleta meelde, et Kristuse armust piisab patu alistamiseks ja pimeduse eemalepeletamiseks. Päästjaga osadusse astumisel siseneme rahu valdustesse.Tt 169.2