“Kas sa tahad terveks saada?”

“Aga Jeruusalemmas on Lambavärava juures tiik, mida heebrea keeles hüütakse Betsata; sellel on viis sammaskäiku. Siin lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid, kes ootasid vee liikumist.” (Jh 5:2, 3)Tt 47.1

Teatud ajal vesi selles tiigis liikus ning üldiselt usuti, et seda paneb liikuma üleloomulik jõud ning kes siis esimesena pärast vee segamist vette astub, saab terveks, ükskõik mis haigus tal on. Selles paigas käisid sajad kannatajad, kuid rahvahulk oli nii suur, et kui vesi liikus, tormasid kõik edasi, sõtkudes jalge alla mehi, naisi ja lapsi, endast nõrgemaid. Paljud ei saanud tiigi lähedalegi. Paljud, kes jõudsid tiigi juurde, surid selle ääres. Tiigi lähedusse olid püstitatud varjualused, et haiged oleksid kaitstud päeva palavuse ja öö jaheduse eest. Mõned veetsid öö neis sammaskäikudes, roomates asjatus paranemislootuses päev-päevalt tiigile lähemale.Tt 47.2

Jeesus oli Jeruusalemmas. Üksinda, ilmselgelt mõtiskledes ja palvetades jalutades jõudis Ta tiigi juurde. Ta nägi armetuid haigeid ootamas seda, mida nad pidasid oma ainsaks tervenemisvõimaluseks. Ta igatses kasutada oma tervistavat väge ja teha kõik kannatajad terveks. Kuid oli hingamispäev. Rahvamassid oli teel templisse jumalateenistusele ning Ta teadis, et niisugune tervistamine tekitaks paljudes juutides eelarvamuse, mis katkestaks Tema töö.Tt 47.3

Kuid Päästja nägi üht eriti viletsat juhtumit. See oli mees, kes oli kolmkümmend kaheksa aastat vigane olnud. Tema haigus oli suurelmääral tema enda halbade harjumuste tagajärg ning seda peeti Jumala karistuseks. Pikad õnnetud aastad olid möödunud üksinda ja sõpradeta ning ta tundis, et on Jumala armust ilma jäetud. Sel ajal, kui oodati vee liikumist, kandsid temale abituse pärast kaasa tundvad inimesed ta sammaskotta. Kuid õigel hetkel polnud kedagi teda aitamas. Ta oli näinud vee virvendamist, kuid ei jõudnud iial kaugemale kui tiigi äärde. Temast tugevamad tormasid enne teda vette. Vaene abitu sant ei suutnud edukalt võistelda rüseleva, iseka rahvahulgaga. Tema visad pingutused ühe eesmärgi nimel ning tema mure ja pidev pettumus kulutasid tema jõujäänuseid kiiresti.Tt 48.1

Haige mees lamas oma matil ja tõstis juhuslikult pead, et tiigi poole vaadata, kui tema kohale kummardus õrn ja kaastundlik nägu ning tema tähelepanu köitsid sõnad: “Kas sa tahad terveks saada?” Tema südamesse tuli lootus. Ta tundis, et mingil moel saab ta abi. Kuid rõõmuhelk kadus peagi. Talle tuli meelde, kui sageli oli ta püüdnud tiiki jõuda, ning nüüd oli tal ainult väike võimalus elada niikaua, kuni vett uuesti segatakse. Ta pöördus väsinult kõrvale, öeldes: “Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Sellal kui mina olen alles teel, astub mõni teine sisse enne mind.”Tt 48.2

Jeesus ütleb talle: “Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!” (Jh 5:6-8) Mees vaatab Jeesusele uue lootusega otsa. Jeesuse näoilme ja hääletoon on kõigist teistest erinev. Pelgalt Tema ligiolekust tundus õhkuvat armastust ja väge. Vigase mehe usk võtab Kristust sõnast. Küsimusi esitamata asub ta oma tahtega kuuletuma ja kui ta seda teeb, reageerib kogu keha.Tt 48.3

Iga närv ja lihas tuikab uue eluga ning tema sandistatud liikmed hakkavad terve kombel liikuma. Püsti hüpates astub ta kindla ja vaba sammuga, ülistades Jumalat ja rõõmustades oma taasleitud jõu üle.Tt 48.4

Jeesus ei andnud halvatud mehele mingit kinnitust jumalikust abist. Mees oleks võinud öelda: “Issand, kui sa mind terveks teed, siis kuuletun ma sulle.” Ta oleks võinud kaheldes peatuda ja kaotada niiviisi oma ainsa paranemisvõimaluse. Aga ei, ta uskus Kristuse sõna, ta uskus, et ta oli terveks tehtud. Ta tegi kohe jõupingutuse ning Jumal andis talle jõudu, ta oli valmis kõndima ja ta kõndis. Kristuse sõna kohaselt tegutsedes sai ta terveks.Tt 49.1

Patu tõttu oleme Jumala elust lahutatud. Meie hing on halvatud. Me ei suuda iseenesest püha elu elada rohkem kui jõuetu mees oli suuteline kõndima. Paljud mõistavad oma abitust. Nad igatsevad vaimulikku elu, mis tooks neid kooskõlla Jumalaga, ning nad püüavad seda saavutada. Kuid asjatult. Nad hüüavad meeleheites: “Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?” (Rm 7:24) Vaadaku need meeleheitel pingutavad inimesed üles. Päästja kummardub nende kohale, keda Ta oma verega on ostnud, öeldes kirjeldamatu õrnuse ja kaastundega: “Kas sa tahad terveks saada?” Ta käsib sul tervena ja rahus tõusta. Ära oota tunnet, et oled terve. Usu Päästja sõna. Pane oma tahe Kristuse kõrvale. Kui oled valmis Teda teenima ja Tema Sõna kohaselt tegutsema, saad sa jõudu. Ükskõik missugune on halb komme või võimas kirg, mille hellitamine aheldab hinge ja ihu — Kristus on suuteline vabastama ja Ta igatseb seda teha. Ta annab elu hingele, kes on “surnud oma üleastumistes”. (Ef 2:1) Ta vabastab vangi, keda hoiavad kinni nõrkus, ebaõnn ning patuahelad.Tt 49.2

Patune meel on mürgitanud elulätted. Kuid Kristus ütleb: “Ma võtan sinu patud ära, ma annan sulle rahu. Ma olen sind oma verega ostnud. Sa oled minu oma. Minu arm kinnitab sinu nõrka tahet, ma võtan ära su süümepiinad patu pärast.” Kui sind ründavad kiusatused, kui sind piiravad mure ja raskused, kui sa oled masendunult ja heitunult valmis meeleheitesse langema, vaata Jeesusele ning Tema läheduse ere sära hajutab sind ümbritsenud pimeduse. Kui patt võitleb ülemvõimu pärast sinu hinges ja koormab su südametunnistust, vaata Päästjale. Tema armust piisab patu alistamiseks. Pööra Tema poole oma tänulik süda, mis väriseb ebakindlusest. Võta kinni sinu ette asetatud lootusest. Kristus ootab, et sind oma perekonda vastu võtta. Tema tugevus aitab sinu nõrkust, Ta juhib sind sammhaaval. Pane oma käsi Tema kätte ja lase Tal end juhtida.Tt 49.3

Ära iial arva, et Kristus on kaugel. Ta on alati lähedal. Tema armastav lähedus ümbritseb sind. Otsi Teda nagu Seda, kes soovib, et sa Ta leiaksid. Ta ei taha, et sa üksnes Tema riideid puudutaksid, vaid et sa käiksid pidevas ühenduses Temaga.Tt 50.1