Vajadus enesest loobuda

Inimese suur oht on petta iseennast ja hellitada eneseusaldust ning eemalduda nii Jumalast, oma jõu allikast. Kui Jumala Püha Vaim meie loomupäraseid kalduvusi ei paranda, siis on neis moraalse surma seemned. Kui me ei ole Jumalaga auliselt ühendatud, ei suuda me vastu panna enesehellitamise, enesearmastuse ja patu kiusatuse pühitsemata mõjudele.Tt 324.6

Kristuselt abi saamiseks peame oma vajadust mõistma. Me peame ennast tõeliselt tundma. Kristus saab päästa ainult selle, kes tunneb ennast patusena. Ainult siis, kui mõistame oma äärmist abitust ja loobume igasugusest eneseusaldusest, saame kinni haarata jumalikust väest.Tt 324.7

Enesest ei tule loobuda üksnes kristliku elu alguses. Seda tuleb uuendada igal sammul taeva poole. Kõik meie head teod sõltuvad meist väljastpoolt tulevast väest, seepärast peab süda kogu aeg sirutuma Jumala poole, kahetsema pidevalt ja tõsiselt pattu ning alandama hinge Tema ees. Meid ümbritsevad hädaohud ja me oleme kaitstud ainult siis, kui tunneme oma nõrkust ning klammerdume usus oma võimsa Päästja külge.Tt 325.1